õilmitsevate kannatuslillede aegu
ei pannud me pahaks
seda teeseldud isiklikkust,

millega kodutud taimetargad
oma pudelisuid piidlesid,

ei pannud me pahaks neid kannatusi,
mida tekitasid sõnadetagused
mitte-midagi-ütlemised

**

aita siis puua, kui kaela ei leita –

ta arutles suhte ja suhestumise eripära,
tuues meid näitena ja tuues meid kohale:

varbad surutud tulisesse liiva,
avatud autouksest voogamas
seda uue masina lõhna,

kusagil õitsvad selle suve tolmajad
ja neid tolmeldavad mesilased,

siinpool Egeust veel elavate seas,
karvaste jalgade küljes õietolmust potid,

kodu oli kaugel ja kodu oli siin