Kuus laulu õunaaias

+

Kui üks tükike sealpoolset maailma
kukub siinsesse
nii nagu õun su aiast
mu unne

jääb siinpoolsus hetkeks seisma
ning ta sügisese aia lõhn
levib aeglaselt üle
sealpoolsuse

+

Nii nagu õunapuust su aias
kasvavad õunad
nii kasvavad vaikusest
mu sõnad

mõni sõna -
kui talle tuleb meelde
kust ta pärineb -
on tumm karje

ning vaikus
meenutab vahel
kadunud merede
nähtamatuid laineid

+

Pimedust tuleb võtta
nagu teist elu
kui ta tuleb su peale
ees udu ja unustus

mahlakas vari
küps õun
täis õhtute 
magusat valgust

eks kord tule siis jälle päev
jahe inimeste hommik -
mine talle vastu
üks õun kummaski taskus

+

Olen vaadanud nagu kuu
su heledaid aknaid
unelevad silmad pärani
jälginud su mõtteid
läbi hõreneva võra

ning hoo ja elevusega
mida kihk toob noorde verre
roninud õunapuu otsa ja laulnud -
tõsi küll käed taskus
ja huuled enam-vähem koos

ent äkki ühel hommikul langesin ma
rahuldamatu maailma tuimusse
oma raske vere pimedusse -
ning ka tuli su aknas
ei põlenud siis enam

+

Tuli su aknas
on läinud magama
paari viimsesse tundi
mil seda ööd veel on

pimedus vaikus ja rahu
levib su õunapuude all

kuid mu hommikune õnn
küpseb juba su ploomides
su niiskete lillede lõhnas
ning mu varvastes

+

Vahel võtab ärkamine aega
öise mõtte selgus
ei taha tulla tagasi

nii me jäämegi poolunne
nagu liikumatud oksad mäel
või kahvatud õied aedades

ning poolikult käidud teed 
meelitavad meid asjatult
läbi udu ja tardunud tundide