*

Loojang võtab kokku päeva
ja oma vaikival moel
võtab kokku ka algava öö

toob sealt juba helisid
mis võõristavad päeva -
mida kõrv märkab vaid öös

ning mu hing mis tajus end hetkeks
õõnsana kui kellata kirikutorn
täitub aeglaselt laulva kaugusega

*

Mu mõte ei suuda end
minus kinni hoida

ta viskub üles
õhtupäikese kätte
ja kilgendab seal
nagu hõbemünt

nagu hõbedane veejuga
õhtuste külmade ja soojade
värvide lummuses

nagu taltsutamatu oja
suurte kindlate kivide vahel
nagu heledate vete vabadus
tumeneva taeva all

*

Nagu jäljed liival
või pilv taevas
või mu silitus
su puusal -

neil on vaevalt tähendust
väljaspool hetke
väljaspool päikest ja laineid
väljaspool hingamist

*

Mu silm leiab
mere kohal
pisikese valge pilve

pilv märkab
mu märkamist
ja muutub mustaks

ka taevas muutub mustaks
ning mu silm
vajub looja

mere kohal levib
silmapiirini välja
mu üksindus

*

Väinameri ei viitsi enam
peksta neid madalaid kaldaid
ta tahaks voolata ära
kuhugi kaugele

jutustada unetul häälel
suurtele kividele

kaljude jalge ees
kuidas kodumaal sajab lund 

ning et kui see langeb
puude tumedatele sõrmedele
sünnivad mereäärsetes linnades
pikad valgete katuste read

ning et väikene meri
tahab siis tagasi koju
kus sügav talvine rahu
meenutab aegade lõppu

*

Sõnad mida ma otsin
ja need mis otsivad mind
ei saa omavahel läbi

nii nagu õhtuvalgus
mida ma lähen 
mere äärde otsima

ei saa läbi valgusega
mis tuleb ootamatult pilve alt
ning äratab mus rõõmu ja vabaduse