*

Luuletus hingab
läbi sõnade

nii nagu öö
kui ta langeb mu peale
hingab mu veres

nii nagu pimedus
hingab läbi heleda päeva
ning hakkab vastu ööd
varjudes laulma

*

Sa korjad üles
mu luuletuste viisi
ja laulad seda
ilma sõnadeta

see kõlab nagu suur puu
laulaks oma lindude laulu
või nagu kivid rannal
kordaks lainete kohinat

või nagu taeva üksindus
laseks endasse inimeste oma
ning ümiseks seda läbi pilvede
ja lumeraskete puude

*

Armastus tuletab ennast meelde
silmad pärani valla -
linnud tuletavad meelde põõsaid
ja surm pöörlevat maad

minu olemise ja mitteolemise vahel
tärkab üks avastamata saar
mis kannab endas omakorda
avastamata maailmu

su käsi elab mu mõttes su käest
su naeratus kannab kogu su elatud elu
ning mu sõnad laotavad end
nähtamatule paberile

*

Püüan hingata sisse
pilvi ja sõnu
enne kui nad kaovad

oleme siin veel
kärsitu tuleviku armust -
möödunu ei maksa suurt midagi

ning silmad mis meid
ülevalt jälgivad
on kohkumusest pärani

*

Inimene tuleb ja läheb
kaob elust ühel hommikul
ent püsib siis mõne päeva
veel üsna liikumatult paigal

aga edasi on ju jälle kahtlane -
kas suudab igavik meid hoida
või viskleme sealgi siia-sinna
ja ootame pääsemist kuni kuhtume

nagu sõnad mu luuletustes
mis kaotavad aastatega tähenduse
ning pudenevad siis tolmuks
puude alla üleval mäel

*

Mõte sõrmitseb mälestusi
nagu harfi -
iga puudutus heliseb
ja ootab järgmist puudutust

aga on pikki öid
mil sõrmedest ei piisa
või kahvatuid hommikuid
peale hõredat und...

kui kurbus võtab helidelt
lained üle
saab neid summutada
vaid sooja peoga