Indrek Hirve luuletused. Kuus luuletust luulest

Seekordne Indrek Hirve luulepõimik on väikese metavarjundiga, kuna kõik tekstid on pühendatud luulele.
*
Luuletus hingab
läbi sõnade
nii nagu öö
kui ta langeb mu peale
hingab mu veres
nii nagu pimedus
hingab läbi heleda päeva
ning hakkab vastu ööd
varjudes laulma
*
Sa korjad üles
mu luuletuste viisi
ja laulad seda
ilma sõnadeta
see kõlab nagu suur puu
laulaks oma lindude laulu
või nagu kivid rannal
kordaks lainete kohinat
või nagu taeva üksindus
laseks endasse inimeste oma
ning ümiseks seda läbi pilvede
ja lumeraskete puude
*
Armastus tuletab ennast meelde
silmad pärani valla -
linnud tuletavad meelde põõsaid
ja surm pöörlevat maad
minu olemise ja mitteolemise vahel
tärkab üks avastamata saar
mis kannab endas omakorda
avastamata maailmu
su käsi elab mu mõttes su käest
su naeratus kannab kogu su elatud elu
ning mu sõnad laotavad end
nähtamatule paberile
*
Püüan hingata sisse
pilvi ja sõnu
enne kui nad kaovad
oleme siin veel
kärsitu tuleviku armust -
möödunu ei maksa suurt midagi
ning silmad mis meid
ülevalt jälgivad
on kohkumusest pärani
*
Inimene tuleb ja läheb
kaob elust ühel hommikul
ent püsib siis mõne päeva
veel üsna liikumatult paigal
aga edasi on ju jälle kahtlane -
kas suudab igavik meid hoida
või viskleme sealgi siia-sinna
ja ootame pääsemist kuni kuhtume
nagu sõnad mu luuletustes
mis kaotavad aastatega tähenduse
ning pudenevad siis tolmuks
puude alla üleval mäel
*
Mõte sõrmitseb mälestusi
nagu harfi -
iga puudutus heliseb
ja ootab järgmist puudutust
aga on pikki öid
mil sõrmedest ei piisa
või kahvatuid hommikuid
peale hõredat und...
kui kurbus võtab helidelt
lained üle
saab neid summutada
vaid sooja peoga
Toimetaja: Kaspar Viilup