*

Hommiku jõud mu silmadest -
esimesest vaatest üle mere
sünnitab valguse

ka piiniad usuvad minusse
nad kerkivad tumedast varjust
koos teede ja majadega

jah needki on mind oodanud
terve pika pimeda öö -
mu silmade kindlust

õhtuks on mu silmad
vaatamisest väsinud -
siis saab maa magada

*

Eks mu süda ütle mulle
millele peaksin mõtlema -
mõtlen siis nukruse värvidele

nendel õhtutel siin

kui päikesel on alguses rõõmu
ja siis kurbuse jõud
ning õnnetunne järgneb mulle
mu masenduse põhja

jah õhtu ilu hoiab ka pimeduse heleda
ent pilved ei jäta taevasse jälgi
ning valgusest jääb sinna hommikuks

siiski vaid natuke kurbust

*

Ma seisan rõdul
ja vaatan hommikut

meri hakkas juba peale koitu
mu akent valvama

siis piidlesid pilved
mu pahaaimamatut und

nüüd seisan ma siis rõdul
ja vaatan neile vastu

*

Need sinised siin on sügavamad
kui meie kõige sügavamad mõtted

peidan ennast taevasse
mere tumedas peeglis
ning hoian endas kogu taeva ilu
ja mere kogu sügavust

ega pilved üleval ei ütle
kuhu nad täna liiguvad

ilu ei jäta jälgi
tumenevasse taevasse -
üksnes minus on tal lootust
jõuda kunagi igavikku

*

Milleks meile nii palju päevi
kui ainult ühest piisab
milleks meile nii palju hetki
kui ainult ühest piisab

saame kokku kahe igaviku vahel -
mineviku ja tuleviku vahel -
kaks sooja pihku kaks pilku
võõrastemaja vööruses

nii nagu vana tornikella
seierid seal üleval
kohtuvad ikka aeg-ajalt

ent ainult kell kaksteist
jäävad seisma ja ootavad
kuni kell lööb lõpuni

*

Kui meri on väsinud
lugemast laineid
tahaks ta võib-olla minna ära
kuhugi kaugele

kus õhtu taganeb
tumedate mägede varju
ja purjed libisevad
unustuse poole

ta veri mässab
nagu pimedus ise -
nagu kisendavate lindude pimedus
ta tormises veres

kuid kui siis tähtede rahu
veab ülevalt laineharjad valgeks
valgub ta üle uni
nagu isa armastus mägede kohal