*

Ühe lapse kurbus
kes oli õppinud magama
oma suure koera unes

kogemata suureks saanud
poisikese kurbus
külmade majade vahel

*

Heledatel linnamajadel
võib ju olla häbi
olla nii häbematult heledad
ent öö on mõnuga must 

mina võin ju vahel
uidata oma nukrusse
ent öö janu käib
vaid noore vere järele

öö tume öö kes lakub
jõe ääres huuli
ning mõtleb kellelt järgmisena
võtta ta tulevik

*

Vihm ajab mind mööda tänavaid
ja sunnib kuhugi sisse astuma

saan oma klaasi ette ja istun
ja tunnen et sajab ikka veel -

tüütut külma kevadvihma
teravaid piisku mu kätele

mina ootan sinu suvist äikesetormi

*

Kui hulgun üksinda
mööda pimedaid tänavaid
on uppunud kuu mu verre -
vana kuu

mõnel pole ju sedagi -
ei kuud ei verd
ei mälestusi

mõnel teisel on jällegi
armastus südamel
ja mõnel kolmandal -
üksnes surm

*

Surmad ei olegi enam
elamist väärt -
raekoja kellamäng
võtab kirikukelladelt sügavuse

nii pole ju ka elud enam
väärt suremist...
venitatud vanadused
surma selget lõplikkust

surnuaiad rahustavad siiski
mitte veel päriselt surnuid
ning paplid jõe ääres
lohutavad neid teisi

*

Õhtune tuul liigutab kardinat
ning selle serv väriseb
nagu mu süda

vastasmaja korstnast
tõuseb valget suitsu
täis võõraid unistusi