*

Kui jalutan läbi lillelettide
et osta tagantpoolt tomateid
peatab mind äkki üks õis

ta on mind valinud välja
paljude möödujate seast
et viiksin ta kaasa

inimese tahe on üks kummaline asi
tuul keerutab seda siia-sinna
nagu valgust puude all

*

Päev võtab endale aega -
hommikuhämarus et sündida
ja õhtuhämarus et surra

ning roosid roosikaares
saavad pimeduses
suudeldud suule

elu läbis mind sama ruttu
kui läbib nüüd pimedus
neid heledaid müüre siin

kuid nagu taevasinine tähtedesse
jääb selle aia ilu
minusse ootama hommikut

*

Sõnad pakatavad häälest
kui ka keegi ei häälda
neid välja

(nii nagu tornikell
on ka vaikides tulvil oma heli
ning mõni nimi on tulvil
selle omanikku)

ent vaikus mis on
välja ütlemata sõnade vahel
on tõesti vaikne

nii nagu on vaikne
vaikus minu ja sinu vahel
mu armas

*

Ma ei tea kumba kätte
peaksin su haarama
kui sa ilmud mu häälde -
värisev ja paljas

valgus mu veres
mängib pimeda ööga
ja ma puudutan varvastega
su ärevil meeli
nii nagu sina puudutad
minu omi
mu armas

* 

Mälestused voolavad mu silmist
nagu värvid suvisest järvest
ning ekslevad mööda ilma
kuni leiavad kodutee

aga on üks väikene mälestus
mis ei tulegi silmadesse tagasi
kuigi mu mälu jälitab teda
ümber pöörleva maa

ta ehitab endale uue keha
veel ilusama kui eelmine
ning jääb alles siis vaikselt lebama
mu mälu sooja embusse

*

Taevas võttis tookord mu hinge
ilma mu isalt-emalt
ja vendadelt küsimata

õhtu ilu surus mu selili
ning öö ei andnud
mind enam käest

kuid kui ma nüüd meenutan
kõiki meie salajasi kohtamisi
ei kahetse ma midagi

ükski õnnetus ei saa enam
võtta mult
nende ilusate aegade

ilusate õhtute ja ööde armastust