Indrek Hirve luuletused. Kuus südasuvist mõtisklust

Luuletaja Indrek Hirve seekordne luulepõimik edastab suveöiseid mõtisklusi.
*
Tõde elab mu juustes -
suurte valgete õuntega puu
ajab juuri mu südames
et hoida tast kahtlused eemal
ilu lahkub mu meeltest
vastu hommikut
vaid selleks et saada
ülevalt kosutust
ning mu masenduse sügavusest
säravad siis tähed
kuni ärkab sinine -
veel võimsam kui öö
*
Kui sa vaatad puid Toomel
jäävad su pilgu alla lehed ja oksad
aga mitte ruum nende vahel -
mitte tuul või hõre lõhnav vihm
kuid nii nagu kaob valgus
kaob kord ka vari
ning su silmad
mis valgustasid seni
vaid mõistusega
hõlmatavat maailma
valgustavad siis
ka kõike ülejäänut
*
Kui tahad kuulda
nende laulu
kes on päeviti vakka
tee lahti aken
öö lõpmatusse
ent väga tähtis on siiski
mitte ärgata päriselt
vaid jääda pidama poolunne -
kuulata üksnes nende hääli
kes laulavad vaikides
hääli mida me ei suuda
hommikul meenutada
ent mille selgus ja jõud
hoiab meid
rasketel päevadel jalgadel
*
Alles siis
kui surun oma pea
vastu sinu oma
tunnen unustuse jõudu
sinu unustus
voolab minu omasse -
tühi ruum
mälusagarate vahel
leebe hämarus -
nooruse armastus
valmis neelama endasse
tumedat tulevikku
*
Kui kõik teed
mu jalge all
hakkavad otsa saama
tunnen jälle ära
oma laulu
ja oma varju
nii saavad läbi unustuse valgust
mu mälu
kõige pimedamad sopid
nii saavad mu loobumistest
ootamatut jõudu
uued algused
*
Olen eluga
nende mõnekümne aasta jooksul
üsna ära harjunud
nii nagu kord olematus
on mulle nüüd olemine
omaks saanud
elu mille voog
hoiab hirmuga eemal
olematust -
olemise teist poolt
rasket kivi mille kaal
muutub kord kerguseks
Toimetaja: Maiken Tiits