*

Tõde elab mu juustes -
suurte valgete õuntega puu
ajab juuri mu südames
et hoida tast kahtlused eemal

ilu lahkub mu meeltest
vastu hommikut
vaid selleks et saada
ülevalt kosutust

ning mu masenduse sügavusest
säravad siis tähed
kuni ärkab sinine -

veel võimsam kui öö

*

Kui sa vaatad puid Toomel
jäävad su pilgu alla lehed ja oksad
aga mitte ruum nende vahel -
mitte tuul või hõre lõhnav vihm

kuid nii nagu kaob valgus
kaob kord ka vari

ning su silmad
mis valgustasid seni
vaid mõistusega 
hõlmatavat maailma

valgustavad siis
ka kõike ülejäänut

*

Kui tahad kuulda
nende laulu
kes on päeviti vakka
tee lahti aken
öö lõpmatusse

ent väga tähtis on siiski
mitte ärgata päriselt
vaid jääda pidama poolunne -
kuulata üksnes nende hääli
kes laulavad vaikides

hääli mida me ei suuda
hommikul meenutada
ent mille selgus ja jõud
hoiab meid 
rasketel päevadel jalgadel

*

Alles siis
kui surun oma pea
vastu sinu oma
tunnen unustuse jõudu

sinu unustus
voolab minu omasse -
tühi ruum
mälusagarate vahel

leebe hämarus -
nooruse armastus
valmis neelama endasse
tumedat tulevikku

*

Kui kõik teed
mu jalge all
hakkavad otsa saama

tunnen jälle ära
oma laulu
ja oma varju

nii saavad läbi unustuse valgust
mu mälu
kõige pimedamad sopid

nii saavad mu loobumistest
ootamatut jõudu
uued algused

*

Olen eluga
nende mõnekümne aasta jooksul
üsna ära harjunud

nii nagu kord olematus
on mulle nüüd olemine
omaks saanud

elu mille voog
hoiab hirmuga eemal
olematust -

olemise teist poolt
rasket kivi mille kaal
muutub kord kerguseks