*

Hele päev
on öö uni
ning öö on
päeva mälestus

sellepärast vist ongi
videvik nii magus -
nagu ärkveluni
vastu hommikut

*

Kui ma vaatan kaua
hämarust jõe kohal
on tal lihtsam
muutuda ööks

kui ma vaatan kaua
pajusid vastaskaldal
on neil lihtsam kasvada

ning minu liikumatus
aitab voolata jõel

*

Astun vastu hommikut sisse
ka mõnda teise öösse -
mõnda unustatud kõrvalvormi
maha magatud igapäevaöödest

nagu väle loomake - nirk või mink
kes libiseb päeva eest oksaräkku 
kaon mina maailma häälte eest
öö kõrvalteede labürinti

kus üks väike hele mõte
leiab tähtede tulles
mu tumemeelsuse mudast
tee selgusesse

*

Mu süda on
öö lohutamisest
nii väsinud
et ainult päev
suudab teda
uuesti avada

neid ilusaid kurbusi
on taevas ise
mulle valinud -
aga eks ta ju kannagi
oma sinistes
neidsamu kurbusi

mu õnnetust ja mu õnne
on üsna raske
teineteisest eristada
üks tuleb ja teine läheb -
nii nagu suvepäev
ärkab enne kui lõpeb öö

*

Vahel ma liigutan taevast
kõigega mida olen armastanud -
ja taevas mähib mind
oma pehmesse varju

hoian siis õhtu läbi
silmad ta valguses
ning pimedus mu seljataga
astub minuga ühte sammu -

jahe ent siiski sõbralik 
lapseea pimedus 
milles ka sina juba
näed oma vääramatut und

*

Kõik nähtav muudab end
sel õhtul nähtamatuks
ent ei kao
ometi kuhugi

nii jälitavad samme
nähtamatud sammud
ja helisid
kuuldamatud helid

võime neid oma läbipaistvate 
sõrmedega puudutada
lasta neil läbida
hõredat õhtuund

ning täita armastusega
kaduvaid mälestusi ja
üht heledat valgust 
lapsepõlvest