*

Mu laul on vaba
eilse päeva tolmust
ja kajast mis kordab lõputult
paari kulunud nooti

mu mõtted on priid
kui astun ülesvoolu
hommikuses kevadevalguses
ning mu sõnad hingavad kergelt

sest jõgi mäletab ikka
kust ta alguse sai
ja puud ajavad minu eest juuri
üha sügavamale minevikku

*

Öö kustutab oma varjud
oma rahu ja pimeduse
hommikuhämusse

jõgi põgeneb nagu nastik
läbi kõrge märja heina
suure järve poole

laternad kustuvad
ehkki öö pole veel läbi -
ehkki ta vaikus hingab veel
jõeäärsete puude all

*

Suvepäeva tühjus
kogub end kergesse vihma
ning sajab jõele
ja roosidele roosikaares

tumepunased niisked õied
hingavad nüüd öö läbi
kollaste kuppude
uimastavat lõhna

mida jõgi levitab
läbi aedade
õhukeste tekkide alla
supilinna tubades

*

Südaööde vaikus
on ka päeval minu päralt -
ja väikeste lindude päralt
kes vilistavad lehtedes
mu pea kohal

ja tumedate tarkade
loomade päralt
kes mäletsevad
sumedal õhtupoolikul
siin jõe ääres
möödunud aegade sõnu

*

Ärkamist peab õppima
et mitte ärgata teise unne

tuleb hoida silmad lahti
kuni jalg on kindlalt maas

muidu võib juhtuda
et ärkad teisel kaldal

ja ei saa sealt mitte kunagi
enam tagasi

*

Mu üksindus
on tuli

hele leek

kivide vahelt
pilvede vahele