*

Nagu sinine armastab taevast
või punane roose mu arm
nagu lumi armastab katuseid
või külm su õhetavaid põski...

ning ma mõtlen su peale
nii teravalt nagu mõtleb öö
kui ta pigistab su südant
ja pumpab su põskedesse verd

sest me elame kauem kui surm
sest me sünnime igal õhtul
kui all-linnas süttivad tuled
ja armunud astuvad mäkke

*

Astuda mööda värsket valget lund
toome mustade tüvede vahel
nagu mõned valitud hinged
astuvad hommikuti mööda surma...

öö ei võtnud lumelt ta heledust
kui pimedus rääkis mulle siin
kõigest mis teda päeviti painab
sosistas mulle oma suurt saladust:

ilma valgeta ei oleks ju 
värvidel mõtet
nii nagu ilma surmata
ei oleks mõtet elul

ja et lumi kaitseb siin
homseid kevade värve
nii nagu surm kaitseb 
inimese hinge

*

Kuidas on nii
et lumel on ta puhtus 
ikka veel alles

kuidas on nii
et taeval on alles 
ta sügavus

tõsi küll
aastatega
on osa tähti 
tuhmunud

tõsi küll
kui lumi pimestab
panen ma nüüd
silmad kinni

ent mu usk
et lumi on puhas
ja taevas on sügav
ei kao kuhugi

*

Taevas segab mu
nukrutsevasse hinge
oma sügavat sinist

puud üleval mäel
toetavad hõredate okstega
pilvede rasket ilu

õhtu annab täna
hinge tagant ära
kõik mis tal on

*

Ilu ei näita ennast pilvedes
ta vaid varjab end nendes
et nad paistaksid ilusamad

ilu ei näita ennast isegi
su ilusates liigutustes

su silmades küll - 
jah seal vilksatab vahel
su südame ilu

nii nagu öötaevas
on tähed üldiselt vakka
ainult mõni väriseb natuke
nagu tahaks midagi öelda

*

Lumepilv unustab oma valguse
puudele ja majadele
kui ta taganeb varju

ning valgus
imeb endasse
pimeduse kurjuse

vaevalt saab öö
anda meile midagi
lumest ilusamat

puhas nagu
esimene armastus
lihtne nagu surm