*

Mõni endasse pöördunud mõte
võib olla nii keskendunud nii tugev
et võib ulatuda teisele poole

võib äratada seal kellegi
kelle mõte ulatub omakorda
meie maailma

seisame siis silmad pärani
ja ei näe enam
mis toimub meie ümber

tunneme vaid
kuidas ootamatu mõte
nöörib kõri

seisame silmad pärani
ootamatu valgus
sõrmedes

*

Üks öine mõte
libistab ennast
sügavast kõrgusest
mu mõtte öösse

maailma salahääl
vaikuse ja tormi vahel -
murtud toon vastandvärvide vahel
taeva pingestatud paletil

hääl mis kõlab nii kõrgelt
et kõrv keeldub seda kuulmast
ainult mu süda ärkab
ja kuulatab kesk ööd

*

Jään vahel ootamatult seisma
keset juttu
keset mõtet või sõna

kaks üksindusest väsinud silma
pärani valla
igaviku poole

ja mu peas on mälestus
mida ma ei mäleta mäletavat
mis tuleks nagu kellegi teise peast

või nagu ma oleksin elanud
kellegi teise elu
ning peaksin selle nüüd

talle tagasi andma

*

Muusika sünnib okstest mäel
kui nad sirutavad end paludes
taeva poole

ja kõrgest heinast all luhal
kui tuul meelitab sellelt välja
ilusaid ahastusi

sõnad sünnivad siis
kui muld ei leia õiget vihma
et lunastada oma tumemeelsust

meie oleme niikuinii liiast
nii siin kui igal pool mujal
päikese all

*

Sõnade värvilised klaasid
roosakna tinaraamides
lasevad linnavalgusel
vaevu sisse tulla

orel kaitseb neid -
hoiab tänavate lärmi
sealpool müüre

mõni sõna laseb end
ka kauem vaadelda
teine kaob ripsmete värinal
helidesse ära

ning vaatleb meid ülalt
kaua ja kahetsevalt -
meid ja meie elu

*

Kui põletatud sildade hõõgumine
valgustab mu astumist
ning unustus teeb juba ruumi
valgusele mägede tagant

jõuab mu kohale
esimene pilv 
sädelevat tolmu
sealpoolsusest

mäletan sadadest unedest
õunu sealpool aeda
lõhnu mida mu sõõrmetel
oli keelatud maitsta

kahtlusi mida need uned
külvasid mu päevadesse
muutes mu meeled tuimaks
kõige igapäevase jaoks

kui pimedate lootuste ring
lõpuks saab lõigatud läbi
tuleb sealtpoolt mägesid tuul
ning viib mu kaasa