Indrek Hirve luuletused. Kuus laulu sügisele

Indrek Hirve seekordne luulepõimik on pühendatud sügisele.
*
Hinged kes kardavad kõrgust
ei tule öösiti alla
need hinged seal üleval
lähevad hommikuks haledaks
ja piserdavad
esimeses valguses
mu aknale
sädelevat vihma
*
Hele udu puude vahel
liig valge et saaksin
mähkida sellesse
oma tumedat meelt
liig valge et vaigistada
hakkide katkendlikku
ja pahaendelist häält
mustade tüvede kohal
*
Kui puud hakkavad
möödunud suve
juba unustama
sirutades siiski veel
solvunud oksi
sügistaeva poole
kui tuhmunud vesi
libiseb pilvede all
unustusse
elab ainult tuli veel
mu pliidi all
täis nooruse jõudu
ja hõõguvad söed
peidavad tuhas
oma armastust
*
Miks tegeleb mu mõte
üksnes sellega mis jääb
arukusest väljapoole
miks näeb mu silm
värvivarjundeid
vaid varjus
miks tunneb
mu hing end ära
selles vaikses ja nukras viisis seal
*
Üksindus surub end
mu südame
kui linnu ümber
vooderdab end
mu hingeõhuga
aga mu süda ei põgene
ta toidab end üksindusest
ta taganeb maailma kära eest
igal õhtul tagasi
oma pessa
*
Nii nagu tuul
saab nähtavaks
kollastes lehtedes
mida ta keerutab
saab minu elukeerdudes
nähtavaks mu uni
ning nii oled ka sina -
kas sa parajasti suudled mind
või teed mulle haiget -
vaid osa sest nimetust voost
kus mu armastust otsivad sõrmed
sahistavad langenud lehti
ent kui une vesi
voolab üle kivide
oksad kraabivad akent
ja hommikuudu toob und
upun ma sinusse
kui öötaevas koitu
Toimetaja: Kaspar Viilup