Indrek Hirv. Luuletajana Vabas Euroopas raadiotööl

Kirjanik Indrek Hirv meenutab kolme mälupildiga, mida tähendas 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate algul raadios Vaba Euroopa töötamine.
Esimene mälupilt. Raadio Vaba Euroopa
Minult on viimasel ajal järjest sagedamini küsima hakatud, mida ma seal Hollandis õigupoolest tegin. Olin ju oma 1987. aastal ilmunud "Uneraevuga" ennast juba eesti luulesse sisse istutanud, mind kui luuletajat tunti, minuga arvestati… ja siis äkki selline ootamatu pööre. Olen tegelikult siin-seal juba seletanud, kust mu kindel tahtmine "ära karata" alguse sai ja kuidas see "ärakargamine" ise aset leidis, räägin nüüd natuke oma tööst seal, raadiotööst, siis saab ka see tühimik täidetud.
Mu töö Vaba Euroopas sai õige hoo sisse alles Sahharovi kongressiga. Seda peeti ühes Amsterdami moodsas konverentsikeskuses 1990. aasta hakul. Neli päeva arutlusi sellest, kuidas Nõukogude liit laiali lõhkuda, kõik maailma olulisemad sovetoloogid kohal. Olin seni vaid üksikuid saateid teinud ja Visnapuu saja aasta juubeliks kümmekond tema luuletust linti lugenud, aga nüüd oli mul korraga ülesanne, mida tõsiselt võtta. Kongressil oli palju ameeriklasi, inglasi ja muidugi poliitilisi põgenikke Nõukogude liidust, ka mõned külalised sealt – Sahharovi lesk Moskvast ning Eestist äsja vabanenud poliitvang ning akadeemik Sahharovi sõber Mart Niklus. Mina olin Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetusest ainuke, minul oli siin täitsa tõsine koorem ja vastutus kanda. Toomas Hendrik Ilves oli mind muidugi instrueerinud, oli ka kümnel järgneval päeval mu veerandtunnisteks saadeteks eetriaja kinni pannud. Ja oli mul käskinud ennast Paul Goble'ile esitleda. Goble pidavat mulle siis ütlema, millistele ettekannetele tähelepanu pöörata.
Goble'i kõrval seisis pilkupüüdev ameeriklane (kui tahaksin saatanat kujutada, meenutaksin neid näojooni ja teravat silmavaadet), see oli Zbigniew Brzezinski. Eks Goble tutvustas mind siis omakorda ka temale: Zbigniew Brzezinski… ja kuidas teie nimi oligi, noormees? Igatahes teadsin edaspidi, kelle tekste raadiole tõlgin. Mul oli järgnevatel aastatel kaks lemmikut: Brzezinski ja Havel, nende artiklid ja kõned palusin Ilvesel ainult minule anda. Haveli kõnesid tõlkisin Süddeutsche Zeitungist, mõni neist oli eetris pool tundi pikk. Ilus kirjanduslik tekst! Lubasin endale lugedes pikki mõtestatud pause.
Eks seal Amsterdamis oli tookord mõni ettekanne ka vene keeles. Need tõlgiti muidugi jooksvalt kõrvaklappidesse ära, aga minu tõlked eesti keelde olid ehk siiski paremad, sest ma tundsin ka nõukogude olustikku. Mart Niklus oli kõigile suur üllatus: tuleb Nõukogude Liidust, lausa pikast vangistusest, on ka vastavalt kühmus ja kurnatud – ja räägib korralikku inglise keelt! Nikluse sõnavõtu sisu ma enam ei mäleta, aga küllap kandsin selle siis omakorda sõna-sõnalt eesti raadiokuulajale ette. Kongressi avas Andrei Sahharovi lesk Jelena Bonner, Brzezinskil sõnavõttu ei olnud, oli ainult korraks tulnud.
Hull oli, et ma ise oma häält ei kuulnud. Ongi nii, et ma pole ise kuulnud mitte ühtegi nendest paarisajast saatest, mida läänes tegin. Alles Eestis tehtud saateid sain kuulata… ja siis neid ei segatud ka enam, sain kõik vead korraga kätte. Kõik oma saated lugesin telefoni, ostsin selleks Vaba Euroopa rahaga korraliku aparaadi ja tassisin seda ühest peatuskohast teise kaasa. Ainult Pariisi ei võtnud, seal oli Ragnar Mäel, kelle korteris elasin, endal korralik telefon. Selle Ragnari telefoniga seoses juhtus kord huvitav lugu. Avastasin korraga, et telefon on tumm. Noh muidugi! Ma polnud saanud arvet maksta, sest olin Pariisis Jaaksoni passiga ja sellega ei saanud ju panka minna, seda Prantsusmaa ei tunnistanud. Aga aeg tiksus ja saade pidi sisse loetud saama. Läksin siis Seine´i äärde telefoniputkasse ja lugesin sealt. Sai tipp-topp saade.
Hiljem tegin sarju. Kõige parem neist oli pealkirja all "Kaasaegse demokraatia filosoofilised juured". Alustasin Platonist, sari oli 30 osa pikk. Seda oli huvitav teha, kindlasti oli kellelgi huvitav kuulata ka. Neid tegin Rotterdamist. Palju hiljem, siis kui Eesti juba vaba oli, tegin saateid ka Ameerikast, nii Washingtonist kui New Yorgist. Rääkisin peamiselt kunstist. Põhja-Carolinas elasin purjejahis, sealt tegin saateid laevaraadio kaudu. Need olid lustlikud saated, kah terve sari, seitse osa Teateid Contessa pardalt. Hiljem panin mõne neist oma raamatusse. Üldse läksid mu saated pärast Eesti vabaks saamist ulakaks kätte: need olid näiteks hispaania härjavõitlusest, prantsuse luulest ja lihtsalt hulkumistest mööda kaugeid ilusaid linnu. Aga neid tegin juba Eestist ja enam mitte kuigi tihti – siin oli mul targemat teha.
Asjast selgema pildi saamiseks veel väike tükike kirjavahetusest tütrega 2015. aastal. Samal teemal, aga inimlikumast vaatenurgast.
Aga sa kirjuta mulle ka, kui viitsid, milles su vabadusvõitleja tegevus veel seisnes peale Vaba Euroopale saadete, või see oligi – adekvaatse info vahendamine Eestisse?
Jah, see oli rutiin, korralik vahendajatöö, hästi kiire ja täpne. Ameerika sovetoloogide artiklid, mis olid nii värsked, et polnud veel lehte jõudnud (teksti all oli märkus, et ilmub järgmises Washington Postis), Vaclav Haveli kõned ja näiteks kokkuvõtted ettekannetest Sahharovi konverentsilt Amsterdamis (Paul Goble andis märku, millisest teha). See oli igapäevatöö, aga see tähendas siiski ebaharilikku valmisolekut, mind jälgis ja ähvardas Vene luure, pidin muuhulgas ka tähele panema, et ma teid Käbiga ohtu ei sea (mulle oli soovitatud oma kiindumust lastesse mitte välja näidata).
Riskisin ka sellega, et ei saa üldse enam Eestisse tagasi, keegi ei teadnud ju päris kindlalt, et Nõukogude Liit kokku variseb, ei teadnud ju ka, mis selle asemele tuleb. Noh, mina arvasin, et mõne aasta pärast ikka saan, näiteks kümne pärast, kui mitte varem.
Ja vahel käis töö selgelt üle jõu. Vahel helistati mulle, et pooled toimetuse liikmed on ära ja eeter vajab täitmist, siis tõlkisin teisejärgulist teksti või tohtisin muidu kahtlasest Le Monde Politique´ist tõlkida või kirjutasin ise, aga kõik pidi olema paberil, peast ei tohtinud rääkida, see oli põhimõte. Järeltsensuuriks pidi valmis olema.
Sellist informeeritust pole eesti rahval ei varem ega hiljem olnud. Praegu ei jõua paljud olulised uudised üldse meie meediasse - kollane rämps võtab ruumi ära, lugeja või kuulaja ei orienteeru enam, ei tea enam tahtagi. Ja need artiklid, mis tookord olid USA poolt kinni makstud, on praegu värskeks avaldamiseks ka liiga kallid.
Ega mina ennast ise vabadusvõitlejaks ei ole nimetanud, aga kui keegi mind kampa arvab, ega ma siis vastu ei vaidle.
Vahel oli ka midagi juhuslikku. Mart Laar tuli kord Amsterdamis öömajale – Alo Mattiisen autojuhiks – ja sai ehk tänu minu informeeritusele ülejärgmisel päeval Brüsselis adekvaatsem olla. 1991. aasta 7. või 8.aprillil (tulin siis Valgevene kaudu korraks Eestisse) käisin Keilas, vaatasin üle loodava Kaitseliidu peidetud relvavarud – kaks garaažitäit õlitatud kalašnikove – ja küsisin Toomaselt õrritamisi üle Soome, tähendab Juhan Talve kaudu, kas teen sellest saate. Toomas tänas väga informatsiooni eest, ent käskis sellest esialgu vaikida. Usun, et "Lääs" sai tookord olulist teavet.
Ühesõnaga, minust oli vahel kogemata abi – nagu D´Artagnanist, kui ta hertsog de Beaufort´ile järele kihutades parlamendinõuniku alla ajas.
Teine mälupilt. Olev Subbi hoiatus
Olev Subbi juba kaugelt tuntav energiline samm, sirge selg, liikumatusest hoolimata väljendusrikas nägu ja vaoshoitusest hoolimata mõjus hääl on mulle sügavalt mällu sööbinud. Sõbrad me ju ei olnud, aga saime hästi läbi, olime mõlemad kunstnike liidu vastutavad sekretärid, tema pikemat, mina lühemat aega, ja kohtusime tavaliselt koosolekutel. Pidin pärast neid koosolekuid tema, Heinz Valgu ja Enn Põldroosiga ka Kuku klubis juhatuse lauas istuma, paremat kätt viimases, kui baari poole vaadata. Aga Subbi elulugu ma tundsin tegelikult paremini kui teised ta kolleegid, teadsin ta Siberi-aastaid ja kunagist õpilase-õpetaja suhet mu isa hea sõbra Nigul Espega. Ka sain ma väga hästi läbi Subbi parima sõbra Ülo Sepaga.
Ülo Sepp oli sepp, metallikunstnik, kes oma mineviku pärast oma nime all õieti löögile ei pääsenud, aga oli kaaslaseks, õpetajaks ja sõbraks teistele, tunnustatumatele seppadele Heino Müllerile ja Tõnu Laugule. Subbi ei rääkinud küll iialgi midagi, mida oleks saanud poliitiliseks pidada, aga istus tihti Sepa kõrval ja naeratas kaasa, kui too rääkis. Ja too rääkis palju sõjast.
Kui ma Hollandist tagasi olin, küsis minult, mis mulje mulle flaamlased jätsid ja kui ma korraga midagi vastata ei osanud, rääkis ise. Nad olid 1944. aasta jaanuaris pataljon Narvaga Ukrainas taganenud, Tserkassõs kotti jäänud ja siis koos flaamlastega välja murdnud. Siis kiire vooluga jääkülmast ojast läbi kahlanud ja end teisele kaldale laagrisse sättinud. Flaamlased olid jänese lasknud ja küpsetasid seda täägi otsas ühise lõkke kohal. Ja siis oli see flaamlane, kes kükitades jänest lõkkel hoidis, käe seljataha sirutanud ja ilma jänest silmist laskmata venelase laiba rihmapidi omale istumise alla tõmmanud. "Meie nii kõvad vennad ei olnud," arvas Sepp, "meil oli surnu vastu veel natuke austust järel."
Ja siis käisime Subbiga koos Moskvas. See pidi olema päris 1988.aasta alguses, kümmekond Eesti (NSV) kunstnike liidu liiget saadeti delegaatidena Nõukogude Liidu kunstnike liidu kongressile. Elasime tolle aja kohta vägagi luksuslikus hotellis Rossija, vaatega Kremlile. Kongress oligi Kremlis. Mõned meie hulgast olid parteilased, need pidid korralikumad olema: Enn Põldroos, Jüri Hain, Andres Kompus. Teised käisid rohkem mööda muuseume ja astusid siis moe pärast ka Kremlist läbi. Ettekanded olid surmigavad, poliitilist paska täis, see tekitas trotsi. Kui Andres Toltsiga hommikul üle Punase väljaku marssisime, laulsime vaikselt tema lemmiklaulu, sõjaaegset saksa tangot "In einer kleinen Konditorei". See toetas natuke, andis tunde, nagu paneksime ümbritsevale rõhuvale vaenulikule jõule natukenegi vastu.
Mina käisin kõnede ajal mööda Kremlit hulkumas, uurisin suures valges Georgi saalis marmorsammastesse uuristatud kuldkirju, et kas on mõni tuttav nimi, Põdder või... Seal oli neid Georgi risti kavaleride nimesid sadu, kangemate järkude kavaleride omi muidugi, Esimese maailmasõja aastatest enam mitte, ikka varasemast ajast. Georgi saalist järgmine oli Anna saal, eks see oli tehtud Anna ordeni kavaleridele. Teadsin, et selles oli Gorbatšov just hiljuti Margaret Thatcherit vastu võtnud. Suur kuldne link oli mu näo kõrgusel, haarasin sellest kahe käega kinni ja vajutasin alla… aga siis tuli üle Georgi saali kiirel kõpsuval kõnnil üks korralikus ülikonnas noormees ja ütles: "Seltsimees Hirv, sinna minna pole ette nähtud!" Seejuures kõlas mu nimi tema suus "Girf". Ühesõnaga, mu nime teati, mul oli oma nuhk sabas… nagu vist meil kõigil.
Õhtupoolikul tulime Subbiga Kremli Kongresside paleest kõrvuti välja. Lund sadas, paremalt poolt sõitsid meie eest läbi suured autod, mustad ja läikivad. Minul oli seljas Kanada vanaonu saadetud anorak, kährikukarvast kapuutsiga soe tuisujope. Kapuuts oli näo ees nagu toru, karv ju ka veel ees, ega mu nägu sealt välja ei paistnud, kuigi ise nägin lumist teed hästi. Subbi müksas mulle siis külge ja ütles järsult: "Kuule, ära varja ennast niiviisi, tõmba kapuuts näo eest ära, nad lasevad su maha, kui ei näe, kes sa oled!"
Kolmas mälupilt. Ilmar Mikiver.
Ilmar Mikiveriga sain ma päriselt tuttavaks 1994. aasta 13. veebruaril. Olin kuu aega Põhja-Carolinas purjetanud ja niisama purjepaadis elanud, siis koos Hellar Grabbiga Mäido Kari juubelil käinud ja sain nüüd Ilmariga tema koduväraval kokku. See oli pühapäev. Mäido Kari oli oma juubelit laupäeval pidanud, seal oli Washingtoni eestlaste koorekiht koos olnud, suursaadik Ilves kõnet pidanud jne. Mind toodi sealt pühapäeva õhtupoolikul Ilmari ukse alla ära. Ilmar tegi värava lahti ja kutsus edasi, oma raske koti jätsin esialgu esikusse. Asi oli nii, et mul oli suur kotitäis kopitanud talveriideid kaasas, jahi peal oli neid vaja olnud, nüüd häbenesin oma kortsus ja kaua pesemata riideid väga, seletasin ja vabandasin. Olin juba eelmisel õhtul hädas olnud, Hellarile vastu punninud, kui ta mind suurest Union Stationist otse peole viis, ka seal uksel muudkui vabandanud, aga seal sain siis perepoja kapist smokingi selga, duši alt sain muidugi ka enne läbi hüpata, lõpuks oli seal kõik väga hästi laabunud. Eks Ilmari juures laabus ka. Liisu Mikiver võttis mind kohe oma hoolde (olin täpselt nende kunstnikust poja Jürg Mikiveri vanune... ja Jürg oli ammu läänerannikule kolinud). Toppisin kõik riided pesumasinasse, sain hommikumantli ümber ja kõhu täis. Ja Ilmar avas kamina ees esimese pudeli California veini...
Ilmari tark ja sugestiivne hääl, mida ma seal kamina ees õieti esimest korda elusana kuulsin, oli mulle tuttav juba lapsepõlvest, kui isa kõrval Vabadusraadiot kuulasin. Hiljem, keskkooli ajal kuulasin seda suviti Võrtsjärvel, sõitsin õhtul järve keskele ja keerasin raadio mängima. Ilmariga saade algas, tema juhatas sisse, tema oli alul ühe ja siis teise raadiojaama eestikeelse osakonna juhataja, kõigepealt Münchenis Vabadusraadio ja siis Washingtonis Ameerika Hääle oma. Hiljem õppisin saadete sisusse tungima. Ja ikka oli peamiselt Mikiver see, keda kuulata tasus, tema ülevaateid maailma poliitilisest olukorrast, teravmeelseid ja julmalt nõukogudevastaseid arutlusi, kibedaid, isegi kibestunuid, aga mitte kunagi tuimi või igavaid.
Mind tundis Ilmar mu luuletuste kaudu. Ta oli 1987. aastal Ameerika Hääles mu esikkogule Uneraev arvustuse teinud, arvanud, et eks see Hirv üks noor filoloog ole. Siis oli teda trioletivorm võluma hakanud ja ta oli minu triolettide pealt selle endale käe sisse kirjutanud. Kui ma 1990. aastal Amsterdamis elasin ja Vaba Euroopale saateid tegin, saatis ta mulle vahel teiste kaudu tervisi, oli pisteliselt mu saateid kuulanud ja nendega rahul olnud. Ega neid Ameerikas eetrist kuulata ei saanud, aga Ameerika Hääle suures majas oli muid võimalusi. Ja siis olin mina talle Põhja-Carolinast purjejahist helistanud ja lubanud Washingtoni jõudes kindlasti läbi astuda.
California veinilt me läksime varsti Prantsuse veinile üle, minule oli nii kodusem ja see sobis ka meie jututeemadega paremini. Jõime igal õhtul kamina ees paar pudelit ja rääkisime poole ööni juttu. Ilmar rääkis palju oma sõpradest Ilmar Laabanist ja Vahur Linnustest, nende ühistest ettevõtmistest sõjajärgses Stockholmis, ajakirja Vaba Eesti asutamisest 1948. aastal ja selle toimetamisest hiljem. Mina olin Ilmari sõpradega juba sõber, olin Linnuste juures Pariisis kümneid kordi külas käinud, seal isegi elanud ja Laabanile olin just hiljaaegu Tartus pika kultuurilise tuuri teinud. Tundsin järjest enam, et olen nüüd ka ise Ilmari sõprade hulka arvatud.
Üks sõber oli tal veel, kellest ta rääkis, see oli Ameerika Hääle kunagine direktor, kellega nad olid harjunud golfiväljakul korra nädalas juttu ajama, kohtusid aga nüüd, kui Ilmarit oli hakanud podagra vaevama, igal kolmapäeval Ameerika Hääle majas, et "tõmmata üks sigar", nagu Ilmar naljaga pooleks väljendus. Asi oli nii, et Ilmar ei suitsetanud enam, aga nautis eemalt seda, kuidas sõber sigarit tõmbas. Kui kolmapäev tuli, võeti mind Ameerika Hääle majja kaasa. Sõber istus oma vanas kabinetis ja oli minuga tutvumisest justnagu lõbustatud. "Ja mis pani siis teid raadiotööd tegema?" küsis ta lahkelt. Mina vastasin, et olen alati tahtnud maailma asjadest põhjani aru saada. "Ärge parem tahtke, kui ükskord tõesti tundub, et teate, kuidas maailmas asjad käivad, teeb see teid väga kurvaks." Ütles nii ja vaatas mulle oma pruunide dogisilmadega väga pikalt otsa. Õnneks astus siis Tiina Park uksele. Olin teda nähes üllatunud, aga sain teada, et ta töötabki mingit lühikest aega Ameerika Hääles ja leidsin, et see sobib ta seiklusi otsiva ja uudishimuliku loomusega väga hästi. Tiina tegi minuga lühikese kerge intervjuu… et mida teeb eesti luuletaja Ameerikas. Unustasin nii vana luuraja sünge ennustuse aastateks üsna ära.
Kurb oli ka Mikiver, järgnevatel õhtutel järjest kurvem. Olime jutuga sõja-aastatesse jõudnud. Mina rääkisin, mida mu isa oli sellest ajast jutustanud (Ilmar mäletas mu isa 1943. aasta märtsist, kui käis Pallases Postimehele Vabbega pikka intervjuud tegemas) ja Ilmar rääkis sünget lugu oma esimesest abielust ilusa, targa ja hulljulge naisega. Ikka ja jälle uuesti, igal õhtul ise nurga alt. Rääkis, kuidas ta 1940. aastal Tartusse ülikooli tuli ja Aleksander Oina tütresse ära armus. Tiiu Oinas oli juba paar kursust eespool, õppis juurat, Ilmar hakkas õppima prantsuse keelt. Venelaste aastal Tiiu isa (kes oli olnud nii sise-, majandus-, kui teedeminister) arreteeriti (suri enne hukkamist Omski oblastis 1942) ja Tiiu otsustas pühenduda nõukogudevastasele võitlusele. Sakslaste tulles otsis nendega kontakti, lõpetas Riias Sicherheitsdiensti radistikursused ning mängis siis väga ohtlikku mängu Eesti põrandaaluse vastupanuliikumise võrgustiku ja Saksa luure vahel. Tiiu oli ka see, kes soovitas Ilmaril Soome sõjaväkke minna. Aga asi oli nii, et Ilmar oli asjaolude sunnil sakslastele juba oma allkirja andnud, Soome põgenes ta niisiis desertöörina ning ei saanud koos teiste soomepoistega 1944. aasta augustis enam tagasi tulla – sakslased oleksid ta ilma pikema jututa maha lasknud.
Nüüd olid nende eluteed lahutatud, Tiiu Mikiver langes Eestis NKVD kätte ja Ilmar hakkas õppima Stockholmi ülikoolis, teadmata, kas ta naine elab, õieti seda lootmatagi. Ülikooli pealt leidis ta Tiiu pinginaabri Tallinna 1. tütarlastegümnaasiumi päevilt, Otto Tiefi tütre Liisu – ning abiellus temaga, "et päevad läbi Tiiust rääkida." Pärast ülikooli lõpetamist läksid nad Ameerika hääle toimetuse kutsel Münchenisse Vabadusraadiot looma.
Nüüd rääkisin mina Ilmarile vastu, mida mu armas sõbratar Mall oli minule jutustanud. Mall elas oma ema, vanaema (Alma Ostra-Oinasega) ja "tädi Tiiga" (Tiiu Mikiveriga) viiekümnendatel Komi oblastis, Intas, surmalaagrite vahel. Kui Mallel tuli aeg esimesse klassi minna, läks ta koolitee üle lageda külmunud välja, mööda tapiteed, mida ääristasid teekonnal nõrkenud ja siis sinnasamma teeäärde maha lastud vangide surnukehad. Ühel neist ulatus luider käsi hõreda lume alt välja, sõrmekondid püsti. Mall kükitas maha, rebis vihikust lehe ja keeras talle sõrmede vahele ilusa paberlille. Kui tuul selle järgmiseks hommikuks oli minema viinud, tegi uue… nii ikka uuesti, kuni lumi kõik laibad kevadeni mattis. "Millegagi pidi see laps ju mängima…" lõpetas Mall oma ilusa naeratusega jutu.
Paar-kolm nädalat hiljem, kui New Yorgist tagasi olin, kinkis Ilmar mulle värske pühendusluuletusega luuleraamatu. See oli 1976. aastal ilmunud "Kirves ja tuiksoon".
Triolett sõber Indrekule
See kevadtalv tõesõna sünge oli,
kuid Sinu küllatulek lohutas.
Mu hinges ärkas iseliikuv koli -
see kevadtalv tõesõna sünge oli.
Siis andsin endale veel rohkem voli
ning see, mis järgnenuks, mind kohutas.
See kevadtalv tõesõna sünge oli,
kuid Sinu küllatulek lohutas.
Toimetaja: Kaspar Viilup