*

Kui me teineteisele
enam otsa ei vaata
jääb me silmade vahele ometi
nähtamatu side

võib-olla on see side
veel paljude silmade vahel
võib-olla jääb see alles
veel kauaks peale meid

*

Su juustel on teine aeg
homset ei ole
ei ole eilset
kui ma neid silitan

ja su kõrvadel 
kui ma sosistan neisse
oma tobedusi
on veel omaette aeg

ka minu silmadel on aeg
kui nad silitavad end
mööda su rindu
su puusi su kederluid

aga mu südames tiksub
vana seinakell
ja lööb vankumatult
oma tunde

*

Ma ei saa tuulest
enam poolt nii hästi aru
kui mul ei ole peo all
su juukseid mida ta sasis

aga ma ei saa ka mõnest
muust asjast eriti aru -
kuidas ikka pöörlevad tähed
ja miks ilmub taevasse kuu

ja miks ei ole sind siin
kui tuul ometi on
ja mu igatsevad sõrmed
ja mu igatsev suu

*

Tean kullake
et sul ei ole vaimu
su vaim ongi vaid su keha -
su kõnd kui astud kaugelt
jalg jala ette mu poole

nii nagu järve valgus
on läbipaistev vesi
nii nagu varju valgus
on helendav vari

*

Kui mu pilk vaigistab lained
heledas öös enne hommikut
ja lained tuletavad pingsalt meelde
kõiki nimesid mida olen neile sosistanud

kõiki nimesid mida ma armastan
kõiki nägusid rahutus rahvahulgas
mis tõmbub vaikseks nagu meri
pärast mu tumma manitsust

ja siis üks nimi üks siugjas keha
mis andis mulle kord tõesti
kogu mu tugevuse ja nõrkuse

kogub end päikese heledasse triipu
pöörab rõõmuks kogu mu kurbuse
ning peegelsiledaks karuse vee

*

Tilluke lill pisike ja paljas
loojuv päike äratab sind
ning su jalg puudutab äkki mu jalga

silitan veel su nahka
sest siidine võbelev vesi
on mu peopesast kaugemal

jah eks varsti tule ju öö
ja su vaiksed sõnad
kukuvad su huultelt
tumedasse vette...

nagu lõpuni põlenud tähed

ning su nägu kaob pimedusse
nagu kaovad kord kõik näod
nii surnud kui seni veel elavad

näe üleval süttib üks täht
taeva teispoolsuse poolel

olematusest väsinud

põgenev pimedus jätab ta saatuse hooleks
kuid siis võtab varsti hommik ta omaks
ning ta sulatab end taeva heledusse