Indrek Hirve luuletused. Kuus luuletust unele
Kirjanik Indrek Hirve seekordne luulepõimik on pühendatud unele.
*
Taeva sügavus
murendab kive
öisel rannal
sa magad veel
vanas majas
kadakate taga
nii nagu magavad
kõik päevased värvid
suure une kaitse all
*
Nii nagu vari
järgneb uitajale
või nagu mõttele
järgneb liigutus
nii järgneb mulle mu elu
vahel jääb
minu ja elu vahele
natuke ruumi
selle täidab mu uni
*
Kui uni mind
vastu hommikut reedab
kargleb elu äkki mu ümber
nagu silmitu käpiknukk
ja peegel nurgas
täitub kuulujuttude
ja valedega
kas magada edasi
ja näha unes
et olen ärkvel -
nii oleks elul ehk
mingigi mõte
*
Ära püüa mind unustada -
kui sa mind unustad
tulen ma su unedesse
nii nagu ma olin tuules
mis mängis meie käsivartel
kui väikene orav
nii nagu ma olin päikeses
mis piserdas valgusega
su selga
nii nagu ma olin pilvedes
mis püüdsid hoida tagasi
su nuttu
nii tulen ma su juurde -
kui sa mind unustad -
su unes
*
Rahu tuli me üle -
su silmad kaotasid
oma äreva haarde
meri pani taeva
ja vee vahel kokku
oma kahvatud huuled
lained silitasid veel
su mustadest kividest
kirjatud selga
*
Silmapiir seob kaugused -
nii väline silmapiir
see mis paistab üle mere
kui ka silmapiir meie sees
ta mahendab teravusi
ta viib selle mis
tundus liiga kohutav
kaugele ära
maga siis sõber
lase lainetel pöörata
liiva ja kivikesi rannal
ning jahutada väsinud silmi
Toimetaja: Kaspar Viilup