*

Kui lehed on langenud
jäävad vaid sõnad
need langevad nüüd
igal hommikul -
vahel kolme- või neljakaupa

nad ei lange selleks
et koolilapsed neid korjaks
ja vihikusse kleebiks
nad langevad langemise pärast -
möödujale tallata

ent üks neist jääb
okstesse pidama
ja hõredas vihmas
kaardub ta kohale
helendav võlv -
ning mägi on vaiksem kui enne

*

Valin mäe pealt
kõige öisema puu
ning surun tast seljaga välja
viimse kui mõtte -

talvega jääksid need niikuinii
vanaks ja tundetuks

*

Kui ma astun õhtul
kärsitu sammuga
mäest üles
on korraga raske
tõsta jalgu maast

nagu tahaks mägi
olla osa minust
nagu tahaks armastus
olla osa mu südamest
nagu tahaks elu
olla mu veri

*

Kas mäletad hunnikut luid
siin parempoolse torni jalamil
mida koolist vabanenud poisid
mööda toomet laiali loopisid

mul oli tookord kindel tunne
et need tulevad kord surmast tagasi
elavad oma elu tagurpidi uuesti
ning läbivad siis uuesti ka sünni

saad aru - sünni sealpoolsusse
et avastada seal olematus
ning oma kogemuse pealt
seletada meile lahti lõpmatus

*

See mägi ajab mind
hommikuti üles
et ütleksin välja
ta vaikimised

pean elama ja lootma
oma mälule
sest need kes tulevad
pärast mind
ei tea enam midagi

*

Hingan sügava sõõmu pimedust
siin mustade varjude vahel
värisevate lehtede all 

kuhu on õhtust jäänud saladusi
sosinaid ja suudlusi
inimsaatuste ristumisi

siin see oli kus ma ennast kaotasin
kui ma oma üksinduse loovutasin
juhuslike armumiste vastu

siin see on kus ma leian üles
oma noorpõlve kindlameelsuse
oma lapsepõlve sügavuse