Indrek Hirve luuletused. Kuus raskemeelset laulu

Indrek Hirve seekordne luulepõimik on varasemast tõsisem – ja nagu pealkirigi lubab – raskemeelsem.
*
Kui sa tõesti lähed
ära unusta pidada
kord aastas oma surmapäeva
et su valgus
läbiks meid vahel
siin pimedas urkas
*
Värsked sõnumid tulevad
mind otsima
sealtpoolt silmale nähtavat
mõni udune märk
peidab end
esmase tähenduse taha
ja kõik tuleb korraga meelde -
asjadel on tähendus
ning ilmselt
on siis tähendus ka minul
ja ma võin võtta ennast
kui märki millestki suuremast
*
Mu süda on kõris
ja mu lugu on mullas
jalgade all -
see on surnute lugu
üleval on võib-olla
ka üks lugu
ning mu hing
on ju ükskord seal
aga täna on mul süda kõris
ja mu lugu on mullas
jalgade all -
minu surnute lugu
*
Kui pimedusest sünnivad puud
üleval mäel
on siiski alles veel elavad tuled
siin all
ja üleval kahvatu kuu -
surnute kuu
kuu mis ei tõmba enam
vett tõusma ja mõõnama
ega rebi mu rinnast
kurbi kuid ilusaid sõnu
aga mu kadunud sõbrad
ärkavad hetkeks
ja mul on korraga soe ja külm
siin all
kui üleval kahvatub kuu -
surnute kuu
*
Surun pea käte vahele
et mu rasked mõtted
ei ulatuks sinuni
kui sa magad kerge teki all
jalg sirutatud vastu
minu rahutut jalga
ent mu mõte on prii -
tal ei ole enam ei mu häält
ega mu sõrmede tundlikkust
ta hülgab isegi unustuse
ning kilgendab päikeses
kui pöidlalt lennutatud münt
nagu igaviku peegeldus mu silmal
nagu surma tumeda keebi
ootamatult hele vooder
*
Kui sa vooderdad oma ajaga
meie põgusat viibimist siin -
mustvalgete ööpäevade
ja pehmete videvikega
äratad meid unest
et koos meiega vananeda
või kustutad valguse
et meis puhata
või kui sa vahel võtad
igaviku kuju
ja kutsud meid
tähtede alla igatsema
kui sa vooderdad oma ajaga
meie põgusat viibimist siin
siis räägi meiega palun
oma imelist sõnadeta keelt
Toimetaja: Kaspar Viilup