*

Olen kui linn
millel ei ole
sadamat

kui istun üksinda
hõredas vihmas
Vein ja vine ees

linn kuhu jäädakse istuma
et sadada koos vihmaga maha
munakividele ja lõhnavale mäele

*

Varahommik
tulen ülevalt
puud sahisevad 
ja oigavad 

saatus hakkab
endast kahvatu valgusena
juba märku andma

ent argipäeva hääled
matavad hommikumärgid -
need peidavad end nüüd ehk
veel vaid roosikaare roosides

ka puud mäel
ei mäleta enam
mida neil öelda oli

*

Sõnad langevad hommikuti
tumedast taevast
et ennast mäe peal pisut koguda

mõned keerduvad mu jalgade ümber
ja ma annan neile astudes
uue tähenduse

*

Meie pilgud kohtuvad jälle -
nad kohtuvad mäel
mida mina vaatan ühelt
ja sina teiselt poolt

*

Su ilusad jalad
on sel sinisel tunnil
armunud omaenese varju

kuid su südame
suruvad langevad lehed
vastu mäge

*

Nii nagu sina
tuled vahel mu
varahommikusse unne

ajan mina
vahel palitu selga
ja hulgun mööda uduseid tänavaid