*

Kuu sa oled vanaks jäänud
sa ei jaksa enam tõmmata merd
tõusma ja mõõnama

sa vaatad maailma
oma paljunäinu pilguga
ja lased tal olla

eks varsti tule ju uus kuu
ja meri hingab siis jälle
aga vahepeal valitseb pimedus

*

Kauged mäed ei ole minus
veel kunagi kahelnud
õhtuti muutub 
nende kindlameelsus
läbi langeva udu
vaevu aimatavaks
ent nende tumenev ilu
jääb mind hommikuni ootama

öö jahedus tõuseb
nüüd mu põskedesse
ning vaid mu vaade valgustab
veel vaid taeva sügavust -
surematu taeva

arutut sügavust
mis annab siiski lootust
mu segaduses hingele

*

Taevas on täna
nii hele ja õrn
et kajakad kardavad
talle haiget teha

ma tean et mu õnn
ootab mind kärsitult
sealpool mägesid
ja sädelevat merd

ilu on igal pool
kus ma seda näen
aga õnn on vaid
mägede taga

*

Nii nagu surnud lind
ei jäta enam iial
katki oma laulu
ei vaiki ka mina

ning mu hing on lahustunud
pilvedesse Toomemäe kohal
kui mu vari vajutab jälgi
võõramaa liiva

*

Üksindus toidab ennast
hulkuvate koerte silmadest
ning levib siis ühtlaselt
üle hommikuse ranna

koerad tarduvad
ja vaatavad
kergelt värisedes
silmapiiri

*

Kõik mu teed
on olnud tagasiteed
vahel käivad need lihtsalt 
suure ringiga