Rännaklavastuse algimpulss tuli Palmi sõnul päriselt olemasolevatest kirjadest, mille ta Viljandi lennukitehase ühe töölaua sahtlist leidis. Kirjad, millele Palm viitab, on erinevate naiste vastused tutvumiskuulutusele, mille lavastuse peategelane Jaan endast ajalehte pani.

"Niimoodi me sellesse 1982. aastasse jõudsimegi, mis on tegelikult väga hea, sest tundus kõige parem valik valida selline aasta, mis oma olemuselt pole väga märgiline," kirjeldas Palm. "Tavaline mees, tavalises aastas, 40 aastat tagasi Viljandis," lisas Aedmaa.

Aedmaa kirjeldas Jaani kui täiesti tavalist põhimõttekindlat eesti meest. "Kui me temaga koos niiöelda mõtisklenud oleme ning teda siia rännaklavastusse kirjutanud ja lavastanud oleme, on ta äraütlemata armsaks saanud. Natuke on kahju ka, et me temaga silmast silma kohtuda ei saa," tõdes ta.

Nii Palm kui Aedmaa leiavad, et rännaklavastus annab teatritegijatele võimaluse publikuga vahetumalt suhelda, sest grupp, kes ühel etendusel osaleb, on 20-pealine. "Kuna meil õnnestus see grupp üsna väike hoida, siis tekib selline armas ühtekuuluvustunne," kirjeldas Palm.

Rännaklavastuse puhul tuleb tegijatel arvestada sellega, et ka linnaruum võib lavastusse omavoliliselt sekkuda. Palmi sõnul on rännakugrupiga liitunud näiteks vabakäigul kodukassid, rännakuraja kõrval suviti resideeruvad lambad ning rebane, kes neid lambaid omakorda aia tagant jälgis. "Sellisteks asjadeks nagu inimesed, loomad ja loodusnähtused oleme me valmistunud," naeris ta.

Aedmaa tõdes, et tänu lavastusele vaatab ta nii mõndagi kohta uue pilguga. "On mingid mälu- või ajaloopildid, mille ma olen ära unustanud või mida ma polegi teadnud. Selles mõttes on see linn natuke teistsuguseks muutunud," kirjeldas ta. "Terve see teekond, mida me läbime, on alates Jaani leidmisest hoopis teistmoodi. Need kohad, kust me alustame ja lõpetame, on nüüd minu sees väga tugevalt Jaani kohad," lisas Palm.