Tundub, et rännaklavastused on ennast Eesti teatrimaastikul korralikult sisse seadnud ja enam nad kuhugi minema ei hakka. Ugala teater lähenes uuele väljakutsele väga ... ugalalikult – seda kõige paremas mõttes üldse. Lavastus pakkus avastamisrõõmu ka mitmenda põlve viljandlasele, kes lavastuse fookuses oleval aastakümnendil polnud sündimisele isegi mitte lähedal.

"Viljandi lood: Jaan" viib rändajad 1982. aastasse, kus käiakse mööda 58-aastase Jaani radu. Jaan oli erialalt ehitaja, kes pani käe külge nii Viljandi haigla kui ka moodsa Männimäe ehitamisele. Jaan ei olnud kuulus või linnas suur ja tuntud kuju. Jaan oli lihtsalt Jaan – täiesti tavaline inimene, kes armastas ja soovis olla armastatud. Kõige olulisem on ehk teada, et lugu on inspireeritud reaalselt eksisteerivast Jaanist, kellele saadetud kirjad loo lavastaja Marika Palm Viljandi lennukitehasest juhuslikult leidis. Nii kasvab kohe inimesele liha luudele!

Ülesehituslikult oli lavastus väga mänguliselt lahendatud ning lisaks Marika Palmile ja Oskar Pungale, kes rännakut juhtisid, oli rändajatega kaasas ka Jaan. Kuigi Jaan ennast füüsilisel kujul vaatajatele ei ilmutanud, jõudsid tema kommentaarid siiski osalejate kõrvu. Lavastuse dramaturg Liis Aedmaa sõnas Klassikaraadiole antud intervjuus¹, et lavastust luues sai Jaan talle ühel hetkel väga armsaks ning omalt poolt lisan juurde, et tegelikult suudab Jaan juba vähem kui kahe tunniga inimeste südamed võita. Ta lihtsalt on selline kuidagi väga siiras kuju.

Rännaku käigus ei võeta ette retke ümber Viljandi järve ega minda Tallinna tänavale uut teekatet vaatama. Lavastus algab vanalinnast, pisut kõrvalise Liiva tänava hoovist ning nii mõnigi kaaslinlane sõnas alguspunkti jõudes, et polegi kunagi sellisele tänavale sattunud – tore kui linn, kus oled aastakümneid elanud, suudab endiselt mõne uue nurgatagusega üllatada! Palju lihtsam oleks olnud alustada ja lõpetada teatrimajas, aga selline lisasamm on väga tervitatav, sest pole ju inimese eluteegi lihtne ring, kus algus- ja lõpp-punkt kattuvad. Rännakuteed liialt ette lobisemata (see ju võtab uutelt vaatajatelt avastamisrõõmu) julgen kinnitada, et lavastusse tikitud teekond oli mõnusalt mitmekülgne ning aega sai veeta nii tammepargis, tänaseks kadunud restoranis kui ka ürgmetsas. Viisaka teatrikinga asemel soovitan jalga panna midagi mugavat, millega Viljandile omaseid tõuse korralikult vallutada saab.

Rännaklavastuse puhul on ehk kõige tähtsam isegi see, millised on rännakujuhid. Ebahuvitavate juhtidega võib paratamatult tekkida nostalgiline 5. klassi klassiekskursiooni tunne, kus huvitavaks osutub kõik peale jutu, mida püüdlik giid peaaegu paaniliselt ette kanda proovib. Kohe etenduse alguses jäi silma Punga ja Palmi omavaheline vahetu – ütleks, et isegi pisut flirtiv – suhtlus, mis üsna ruttu kogu grupini jõudis. Naerusuiseid ning energilised rännakujuhid said kaasteelistelt vastu täpselt seda, mida nad ise kiirgasid – grupi naeratavaid täiskasvanuid.

20-pealine etendus on paratamatult intiimsem kui suures saalis 400 inimese keskel istumine, mistõttu jõuab rännakujuhtide olemus publikule palju lähemale. Armsa tegurina jäid meelde Punga viited lähenevatele autodele – iga kord kui mõni auto rühmale lähenes, jõudis osalejate kõrvu üks kiire, kuid väga soojakõlaline "Auto!". Tekkis kohe selline mõnusalt hoitud tunne!

Samuti ei saa selle lavastuse puhul mitte kuidagi üle ega ümber muusikalisest kujundusest, mille Elari Ennok väga ajastutruult kokku on pannud. Restoranistseeni ajal kõlas mõnus 80ndate estraadimuusika, metsas olles kohisesid puud ning teatrimaja juurde jõudes jõudis kõrvu Ugala publikukõll, rahvaviis "Kui mina alles noor veel olin". Kogu muusikaline ülesehitus oli äärmiselt loomulik ning täiustas ideaalselt seda, mida silmad parasjagu nägid.

Oma esimese rännaklavastusega tõestas Ugala, et kui nad midagi südamega ette võtavad, suudavad nad isegi tühja asfaltplatsi peal luua kujutletava restorani, mis tundub lausa ebareaalselt reaalsena. "Viljandi lood: Jaan" on musternäide sellest, kuidas alati pole vaja uhkeid kostüüme, suurt truppi ja pöörlevat lava selleks, et luua midagi unustamatut ja kunstiliselt kaunist. Päeva lõpus loeb ikka see, mis tegijate hingest tuleb, ning tundub, et see lugu on tõesti otse südamest.

1 https://kultuur.err.ee/1608694387/ugala-rannaklavastuse-lavastaja-teekond-mida-labime-on-alates-jaani-leidmisest-teistmoodi