Äsja lõppenud Eesti muuseumide festival Narvas keskendus muuseumide rohe-eesmärkide seadmisele ja saavutamisele. Eesti muuseumid on küll veel teekonna alguses, kuid suurem teadlikkus ja tegutsemise vajalikkus on ilmne.

Võib ju nentida, et transpordi, jaekaubanduse või töötleva tööstusega võrreldes on muuseumide mõju keskkonnale väike, aga oma jalajälje vähendamiseks saab veelgi enam ette võtta. Eelkõige tahaksin esile tõsta võimalust, mida Eesti muuseumid on veel vähe kasutanud – olla eeskujuks teadlikkuse tõstmisel, eesmärkide seadmisel ja muudatuste elluviimisel.

Esimesed sammud on lihtsad

Eesti muuseumid saavad juba mõnda aega taotleda rohelise muuseumi märgist, mis on muuseumidele toeks, et seada esimesed eesmärgid keskkonnamõjude vähendamiseks. 2022. aasta alguses pälvis märgise Kumu kunstimuuseum, kes praegu on jäänud ainsaks, kuid ilmselt tuleb juba sel sügisel rohelisi muuseume juurde. Julgen väita, et esimeste sammude astumine on lihtne, sest see on suuresti aja leidmise, oma tegevuste läbimõtlemise küsimus ja ei nõua suuri ümberkorraldusi ega ressursse.

Muuseumid saavad alustuseks kaaluda näiteks näituse ülesehitusega seonduvat: millest on tehtud avalikus ruumis nähtavad reklaamplagud ja kui mürgised on neil kasutatavad värvid, kas näituse kujundusmaterjale saab uuesti kasutusele võtta, missugused on võimalused reisimise mõju vähendamiseks ja näituse distantsilt kureerimiseks.

Teine lahendus, mida muuseumid võiksid senisest enam kasutada, puudutab dubleerimist, teinekord heas mõttes korduskasutust. Ühise huvi ja sarnase fookusteema korral on muuseumidel võimalik kokku leppida museaalide ristkasutuses või näituste laenamises. Eestis on olnud "rändavaid" näitusi, kuid seda praktikat võiks rakendada veelgi enam ja läbimõeldumalt. Selline lähenemine – eriti kui rändamisele on juba algfaasis mõeldud – pikendab näituse eluiga, aitab suurendada kaasatust ja osasaamist ning kokku hoida külastajate transpordikulusid ja aega. Hea lugu jõuab rohkemate inimesteni ning lisaks majanduslikule kokkuhoiule ja keskkonnasõbralikumale lähenemisele on sel ka positiivne sotsiaalne mõju – ühiselt kogetud lood soodustavad üksteisemõistmist ja tugevdavad meie kultuuri.

Muuseum loob narratiivi

Muuseumide festivalil esinenud Londonis asuva Hornimani muuseumi peadirektor Nick Merriman tõdes, et muuseumide tunnustamise ja arendamise juures tuleb välja töötada mudel, kuidas motiveerida jätkusuutlikku näitusetegevust ja ajaloo mõtestamist. Praegu kipub minema nii, et muuseumivaldkonna inimeste ja külastajate tunnustuse pälvivad pigem suurejoonelisemad näitused ja uhkemad muuseumid, mis aga ei pruugi klappida kuidagi rohelise muuseumi ideega.

Muuseumidel on märkimisväärne roll ajaloo mõtestaja ning järjest enam ka tulevikusuuna näitajana. See roll lausa nõuab kliimateemadest rääkimist nii näitustel, töötubades, haridusprogrammides kui ka eeskuju näitamist oma igapäevastes tegevustes. Londoni Tate'i kaasaegse kunsti galerii mõne aasta tagune installatsioon Gröönimaa sulavatest liustikest keset linna osutas jõuliselt kliimasoojenemisele.

Muuseumide eelis on avalikkuse suur usaldus muuseumi kui institutsiooni vastu. Alustada tuleb iseendast, et jõuda töötajatega ühisele kokkuleppele energia säästmiseks, ideede ja info vahetamiseks. Eesti kunstimuuseum on siin hea eeskuju, tutvustades oma põhimõtteid ka avalikkusele. Praeguses energiakriisis on palju tähelepanu pälvinud Louvre'i muuseumi otsus kustutada ööseks kuulsa klaasist püramiidi tuled. Mõju keskkonnale on küll väike, kuid sümbolina suur.

Sisu on olulisem kui vorm

Muuseumide rohepöörde teemal arutletakse kõikjal maailmas. Koostatakse mudeleid asutuste ökoloogilise jalajälje mõõtmiseks, antakse kas keskselt või erialaliitude soovitusi kulude kokkuhoiuks ja disainitakse ümber oma teenuseid. Soome Kansallisgaleria peadirektor Kimmo Levä arutles hiljuti, milliste kulude piiramisele üldise hinnatõusu valguses keskenduda. Ta leidis, et muuseumide kolmest peamisest kulukohast – kinnisvara, personal ja näitusetegevused – on ainuõige kokku hoida halduskuludelt. Seda seetõttu, et ootame ju ka pikas perspektiivis muuseumidelt külastajakesksust, professionaalset tegevust ja töötajatelt motivatsiooni valdkonda pidevalt edasi arendada.

Tänapäeva muuseumide tegevus võikski olla järjest enam pigem teenuse- kui hoonepõhine. Vahetu kontakti kõrval on meie rikkalik kultuuripärand üha enam digitaalselt kättesaadav ja muuseumid kogukondlikus tegevuses aktiivsemad. Mulle sümpatiseerib mõne aasta tagune idee Lasnamäe muuseumist, mis võiks olla linnaosa tänavatel, rohealadel, veebikeskkonnas ja elanike peades, mitte ilmtingimata uue hoonena. Inimestele meeldivad lood ja nad hindavad oskust seda narratiivi põimida.

Suuresti uurimata ja mõõtmata on digiprügi temaatika muuseumides. Järjest digiteeritavad kogud tõstatavad küsimused andmete serverites hoidmise energiakulust ning digitaalse jalajälje suurusest. Digitaalse prügi kogunemist on keeruline hoomata, kuid juba näiteks dubleerimisi vältides saame jalajälge vähendada. 

Statistikaameti andmete põhjal on Euroopa riikide hulgas just Eestis elaniku kohta kõige rohkem muuseume. Need umbes 200 muuseumi on oma kogudega meie rikkus, mis ühel ajal hoiab aktuaalsena küsimuse nii kultuuripärandi kogumistöö ja näitusetegevuse kvaliteedist kui ka kestlikust arengust. Muuseumid kui keskkonnahoiu töötubade eestvedajad, igapäevased loo jutustajad ja meid ümbritseva mõtestajad ning eeskujud omavad suurt potentsiaali olla suurema või väiksema kogukonna rohepöörde eestvedajad.