Ühel oktoobrikuisel reedel, veidi enne kella seitset õhtul hakkavad Viru hotelli teisel korrusel, restoran Merineitsi ees kogunema inimesed. Uksed avanevad. Tervitamas on rivi ettekandjaid ja hetkeks tekib tingrefleks neil kätt suruda. Kogunemise põhjus on omanäoline Eesti meelelahutusmaailma fenomen – Starlight Cabaret, täpsemalt nende uus revüülavastus "The GreatEST Show".

Sel õhtul on umbkaudu 150 inimest lunastanud 89 euro eest võimaluse vaadata kaheosalist revüülavastust, mille juurde kuulub tervituspokaal vahuveini ja kolmekäigulise eine Merineitsi restorani Chef de Cuisine Margus Tammperelt. Muud joogid tuleb ise kõrvale osta (sest hei, kuidagi peavad inimesed ka raha teenima). Kui tuleb isu pidu jätkata, saab pihku kutsed Cafe Amigosse.

Minu jaoks on see Merineitsis neljas lavastus ja menüü vaadata-maitsta. Ühest konkreetsest lavastusest enamgi on mind huvitama hakanud justnimelt nähtus. Aga muidugi ka lavastus ise. Kui nii mõnigi eelnev produktsioon on tantsude, laulude ja vahevideode abil kandnud selget lugu, siis sedapuhku on tegemist pigem popurriiga.

Näiteks 2014. aastal esietendunud "Life is a Cabaret" rääkis Eesti varietee looja Kalju Saarekese elust ja Eesti meelelahutuse ajaloost laiemalt. (Ja on nähtutest minu lemmik.) "Forever Young" (2016) oli pühendatud Eesti Vabariigi sajandale sünnipäevale ja kandis ka vastavat teemat. "The GreatEST Show" koosnebki aga eelkõige erinevatest hittidel põhinevatest etteastetest, mille ümber ei ole tajutavat narratiivi. Kunstilise juhi ning koreograaf-lavastaja (aga ka tantsija!) rollis on seekord Liisi Org, kes on ühtlasi olnud trupiga selle algusest peale.

Õhtu toob inimesed sillerdavasse muusika-, tantsu- ja gurmeemaailma ja lülitab vähemalt nendeks neljaks tunniks välja taustsüsteemi, erinevad üleilmsed ja lokaalsed kriisid. Ma ei näe seda õhtut lihtsalt meelelahutusena, ma näen seda kui omamoodi eskapismi vormi. Heas mõttes. Palju räägitakse sellest, kuidas kunsti ülesanne on peegeldada ühiskonnas toimuvat. Ja see on oluline funktsioon. Aga sel õhtul Merineitsis, kui minu kõige keerukam vaimne ülesanne on välja mõelda, millist veini ma tahaksin roogade kõrvale, saan aru, et oluline on kuskilt leida ka väljalülitamise koht. Miks mitte ka taas enda kogumise koht.

Selle kõige juures on paratamatult ka glamuuri, eksklusiivsust, mõnes mõttes ka ligipääsmatust. 89 eurot ei ole selle neljatunnise hedonistliku õhtu eest kaugeltki palju küsitud, aga see summa ei ole paljudele ligipääsetav. Kuigi samamoodi pole paljudele ligipääsetavad etendused, mille pilet on 25 või 35 eurot. Need õhtud ei ole inimõigus, lihtsalt mõnikord tekib ükskõik millises teatris veider kihelus. See, mis nii küütlevalt ja kaunilt helgib, on vist mull, mis minu ümber kohati tekkinud on ja mille vastu ma end ära kriibin. Aga kellel meist poleks mõnd isiklikku kajakambrit või omade inimestega piiritletud maailma.

Starlight Cabaret' revüüteatril on käimas 14. hooaeg. Eesti tantsuagentuur, mille alla see kuulub, on mõnes täitnud tühiku, mis jäi, kui Eesti varieteed 1990ndatel lõpetasid. Show-trupid tantsisid (ja tantsivad siiani) küll Tallinki laevadel, ent isegi, kui kogu programm oleks sama, oleks õhtu ikkagi täiesti erinev. Laevadel on rahvusvaheline publik, kes ei maksa etenduse pileti eest. Show on mõnes mõttes lihtsalt üks osa üldisest trallist, mis toimub. Merineitsi etendused on aga suunatud eelkõige Eesti publikule. Inimesed, kes maksavad etenduse eest, tulevadki just selle pärast. See ei ole tapeet ühe pika õhtu seinal. Ehkki esietendusele jõudnud siiski ka üks väike seltskond üle lahe naabreid, kes oli end juba enne saali jõudmist sedavõrd lõbustanud, et vähemasti üht härrat nägin saalist ka välja transporditavat. Etenduse hindajat temast enam olnud ei oleks.

Trupi enamik tantsijaid on aastate jooksul tasapisi vahetunud, solistidest on Irina Haak, Kalle Sepp ja Bert Pringi olnud trupiga algusest peale. Hiljem on lisandunud Kristiina Renser ja Kärt Anton. (Kui tahta ära näha nii Sepp kui Pringi, nii Renser kui Anton, tuleb käia vaatamas kaht etendust.)

Starlight Cabaret' esimesed lavastused koosnesid kolmest vaatusest, mille vahele oli jaotatud kolmekäiguline menüü. Sel korral on süsteemi muudetud: õhtu algab kahe käiguga, järgneb kaheosaline lavastus, mille vahele mahub magustoit. Kui eelmise kontseptsiooni puhul on toit mõjunud justkui boonus, siis selline korraldus tõstab selle justkui (ühe) peategelase rolli. Muide, etenduste arvud ületavad enamikku teatrilavastustest. Näiteks Starlight Cabaret' hittlavastust "Forever Young" mängiti 170 korda, "Créme de la créme'i" 132 korda.

Küsisin selle loo käigus Eesti tantsuagentuuri inimestelt ka põhjuste kohta, miks varietee/revüü puhul umbkaudu kümneaastane täielik vaikus valitses. Üks võimalik nägemus – selle järele ei olnud enam nii karjuvat vajadust. Nõukogude ajal täitis varietee nišši, kus praegu on pubid, baarid, ööklubid. Küll aga paigutub Starlight Cabaret nüüd uude konteksti. Umbes sinna, kus meil on Michelini tärniga pärjatud restoranid ja need, kes seda tärni saada soovivad ehk toidukultuur, mis on viimase kümne-kahekümne aastaga jõudsalt arenenud. Meil on veinikultuur ja mööda maailma võistlemas käivad tippsommeljeed. See on maailm, kus on inimesed, kes hindavad kvaliteeti ja eksklusiivsust nii söögis, joogis kui meelelahutuses ning saavad seda endale lubada.

Revüüteater on küll meelelahutus, aga see on kaugel millestki lihtsast. Tantsijad ja lauljad peavad end hoidma maksimaalses vormis. Küsimus ei ole ainult võhmas ja tehnikas. Stseenide vahetused peavad käima ülikiiresti, lugudes saavad kokku erinevad inimesed, kes peavad üksteist eksimatult tunnetama. Ja selline õhtu viib paratamatult korraks ära kuhugi meeldivalt heklevasse ja küütlevasse paralleelreaalsusesse.