Saali polnud veel pimedaks tehtud, aga Henessi ja Pääru istusid juba laval. Suhteliselt mitte midagi ütlevas toas, pisut räämas ja räsitud, aga samas mitte liialt. Ah et siis järjekordne kammerlavastus, kus mees ja naine räägivad oma suhtest? Korraks jõudsin juba kahetseda, et miks ma otsustasin "Hella hävingut" vaatama minna, aga samas paistis juba enne etenduse reaalset algust, et laval hõljuv mingi närviline stiihia. Pääru Oja nägi välja kui pomm, mille süütenöör on viimase piiri peale ära põlenud. Kohe-kohe tuleb plahvatus, oli aru saada, et ka teised saalisolijad aimasid seda ette.

Tuled kustutati ning ega seda plahvatust tulnudki kaua oodata: Aare Toikka vajutas gaasi juba oma lavastuse esimestel sekunditel põhja, mistõttu on ka igati mõistetav, miks Schmidt ja Oja juba laval otsekui stardipakkude taga ootasid, valmis tuhatnelja jooksu pistma. Ka esialgne hirm polnud põhjendatud, sest mees ja naine ei räägi antud juhul oma suhtest, pigem algab lavastus hetkel, kui nendevaheline tüli on jõudnud juba metafüüsilisele tasandile. Ratsionaalsed argumendid on minetatud, loogika on end ammendanud ning lubadustest-vabandustest enam ei piisa. Ilmselt on unustatud seegi, mille pärast kunagi kuratteabmillal tülitsema hakati, üha tekivad uued tülitornaadod ning rebitakse nimme lahti juba kinni kasvanud haavu.

Ja kui oled vaatajana lootusetult sellesse keerisesse kistud, hakkad tasahilju mõistma, et tegelikult pole "Hell häving" kaugeltki kammerlik: laval asetsev skemaatiline korter on vaid mänguväljak – või kui metatasandile minna, siis isegi lava – selle üha muteeruva tüli jaoks. Pääru Oja ja Henessi Schmidt kannavad ette väikesed etüüde, kuid dialoogi astuvad nad harva: pigem toimub laval pooleteist tunnine rap battle, kus üritatakse terava-salvava sõnalaviiniga teist võimalik kavalalt haavata. Pingpongitav tekst on dünaamiline, kaasahaarav ja hästi rütmistatud, tänu millele mõjuvad valusad suhteprobleemid ootamatult poeetiliselt.

Tugevalt tekstipõhist lavastust on vürtsitanud samas ka visuaalteatri elementidega, näha saab nii miniplahvatusi kui ka valgusmänge, tänu millele suudetakse lihtsate vahenditega senine lavakeskkond täiesti vastupidiseks pöörata. Paraku komistab Aare Toikka lõpuks aga enda seatud lõksude otsa: lavastuse vorm, kus vaheldumisi näeme nii tüli ka nende esimese kohtumise lugu, lööb kiilu emotsionaalsesse tervikusse ning lõhub ära lavastuse rütmi.

Viimases kolmandikus oleme kaotanud huvi selle tüli vastu ning pigem ootame, et saaksime teada, kuidas siis peakangelased ikkagi tutvusid ning mis nende suhtele aluse pani. Kliimaks saabus aga ootamatult ning ei mõjunud mitte võimsa saluudina, vaid parimas juhul õlgu kehitama paneva paberikahurina. Jäi mulje, et samm-sammult keriti pinget ning liiguti justkui kulminatsiooni suunas, kuid lõpuks jäid otsad kokku sidumata ning kogunenud energia vihises lavastusest lihtsalt tasapisi välja.

Vaatajana jääb seetõttu mulje, et samal ajal taheti mulle nii poolele teele vastu tulla kui ka suhteliselt lihtsalt lugu meelega keerulisemaks lavastada. Ühest küljest joonistatakse piisavalt allegoorse lavastuse jõujooned liiga selgelt punase markeriga välja, kuid teisalt ei sobitu need elemendid lõpuks lihtsalt kokku. Siin on tegelikult kõik heaks lavastuseks vajalikuks aspektid olemas – eriti väärib kiitust kavalalt lahendatud lavakujundus ning võimsad rollid Ojalt ja Schmidtilt –, kuid vaatajate ette toomiseks vajanuks see veel väheke settimist ja täpsemat paikakeeramist.

Üks on samas kindel: Pääru Ojast on vaikselt saamas üks Eesti suurimaid filmistaare, seega tasub kasutada ära iga võimalust, kui teda veel teatrilavadel näha saab! Aga esimese kohtingu jaoks valige mõni muu lavastus, potentsiaalsed suhtekarid võiksid ilmselt veel veidi oodata...