Toomas Raudam: võimlemine on lugu, kust kostab vastu ürgne hällilaul

Juba ammu olen ma tahtnud avaldada tänu Viive Ernesaksale ja Martin Kõrvale Vikerraadio "Virgutusvõimlemise" eest. Paraku olen löönud põnnama, tõdes Toomas Raudam järelhüüdes.
Täpset põhjust ei teagi. Nagu alati siis, kui tunned, et su sõnad ei jõua kohale. See, mida sa tunned, ei vasta sellele, mida oskad öelda. Ka oma emale ja isale ei öelnud ma palju muud kui "palju õnne" siis, kui neil oli sünnipäev. Või lihtsalt "aitäh", kui sain sünnipäevakingi.
Võimlemine pole lihtsalt niisama liigutamine. Võimlemine on lugu, kust kostab vastu ürgne hällilaul. Kui on klaver. Toona küll klaverit polnud, aga lõke oli. Ja lõke rääkis lugusid: kuivad oksad klõbisesid nagu klaveriklahvid. Ja kuskilt tuli hääl. Puhus kõrva lugusid. Ja nood lood olid Kõrva lood. Martin oli Viive vend, Siiami kaksik. Ei julge öelda, kuid kas oled ikka veel elus, kallis Martin?
Ma ise usun, et isegi Raadiomaja pole enam olemas, mingi tükk temast peab olema välja kukkunud. Ehk siis kõrv?
Kus kõik pole ma olnud. Martin on mulle rääkinud lugusid. Kus küll kõik need pole aset leidnud? Kõrbes ja kaevanduses, trammis ja bussis, lennukis, omaenda toas, tooliga või ilma, käed püsti, jalad kükkis. Kui ma eile, nagu oli meelitatud, tooli pea kohale tõstsin – vaevu-vaevu, muheledes – hoiatati mind, et naaber võib kuulda. Ja nii oligi, minu jaoks liiga raske tool mürtsatas vastu põrandat, lugesin seda välja naeratusest, mis allkorruse naabri järgmise hommiku harjumuspärast hommikutere saatis.
Ja kõiki neid lugusid on alati saatnud looga haakuv rütm. Millised küll pidid olema sõrmed, kust need nakatavad, liikuma sundivad rütmid välja võluti?
See oli elu.
Ja nüüd seda enam pole.
Kaotus on korvamatu.
Toimetaja: Kaspar Viilup