Seda, et energia on kulda väärt hüve, mõistab täna vist igaüks. Vaevalt aga tajume, millises koguses energiat on kulutatud mistahes meil seljas oleva riideeseme tootmiseks. Või veelgi enam, kui palju on kulutatud energiat nende riiete loomiseks, mida pole seljas ei meil, meie sõpradel ega üleüldse mitte kellelgi, aga ometi on need toodetud ja energia ning toore on kulutatud. Moetööstuse, rõivatööstuse, tekstiilitööstuse – kuidas tahes me seda ka ei nimetaks – keskkonna jalajäljest räägitakse üha valjemalt. Ja siiski, kuigi selle tööstuse lõpp-produktid on füüsiliselt meie ihule lähedal, on nende saamislugu võrdlemisi varjatud ja tundmatu.

Kindlasti ei ole moetööstus esimeste seas, mis pidevalt kõneaineks olevale süsinikdioksiidi emissioonile mõeldes pähe tuleks. Ometi toetub see tööstus täna suuresti naftakeemia toodetele, mis tulevad kasvuhoonegaaside heitme osas maailmas juhtpositsioonidel olevatelt töötlemisettevõtetelt. ÜRO keskkonnaprogrammi andmete kohaselt annab moetööstus ligikaudu 1/10 globaalsest inimtekkelisest süsinikuheitmest. Seda on enam, kui rahvusvaheline lennundus ja laevandus kokku toodavad. Emissiooniarvud, mis kipuvad kogu tähelepanu saama, on aga enamasti laiaulatuslikuma keskkonnaprobleemi jäämäe tipp. Erandiks ei ole ka moetööstus. 

Moetööstus on naftatööstuse järel teine kõige saastavam tööstusharu. Tõtt-öelda suurem osa tänasest tekstiilist ongi nafta. Moetööstus kasutab 1/5 maailmas aasta jooksul toodetavast plastist. Polüester, mis on üks levinumaid plasti liike, on tänase rõivatööstuse selgroog. Pooled uutest riideesemetest on tehtud just sellest materjalist. Polüester ja ka muud sünteetilised kiud on omakorda kurikuulsa mikroplasti üks levinumaid saasteallikaid. See kogus, mis aastas pesupesemise käigus maailmamerre jõuab, on hinnanguliselt võrreldav 50 miljardi plastpudeliga. Ookean on aga elu häll ja selle püsimajäämise tagatis. Kui siin asjad väga kiiva kisuvad, tähendab see katastroofi kogu planeedi elusüsteemile, meile sealhulgas.

Moetööstuse veekulugi on muljetavaldav – 90 miljardit kuupmeetrit aastas. Sellest piisaks viiele miljonile inimesele. Riiete töötlemine on tihti seotud toksiliste kemikaalidega ja viiendik maailma reoveest tuleb just rõivatööstusest. Kõik eelnev on riiete tootmise ja kasutamisega kaasnev saaste, hoopis omaette keskkonnakahju tuleb uute ja kasutatud toodete hülgamisest.

Aastas toodetakse 100 miljardit riideeset. Paraku aga koguni 87% kogu moetööstuse toodangust jõuab pärast kasutamist põletusahju või prügilasse. Vaid alla 1 protsendi kasutatud riietest jõuab uute toodetena taas ringlusse. Uuskasutuslikku tootmist takistab kolm peamist probleemi: rõivaste liiga suur kogus, madal kvaliteet ja materjalide rohkus ühes tootes.

Niikaua, kui tööstuse vaade jätkusuutlikkusele piirdub orgaaniliste materjalide asenduspakkumisega või ka toodete osalise ümbertöötlemise ja ringlusse tagasi suunamisega ning juurprobleem ehk ülemäärane tootmismaht ei kao kuhugi, on vähe lootust olukorra paranemiseks.

Viimase 20 aastaga on tootmismaht vähemalt kahekordistunud. Suur osa brände toodab 40 protsenti üle. Põhjus peitub karjuvas vajaduses müüginumbreid pidevalt kasvatada. Strateegia on pigem üle kui vähem toota, see on kasulikum. Jääk ongi rõivatööstuse ärimudeli lahutamatu osa ja ülejääk on parem kui puudujääk. Paraku on prognoosipõhine tootmine seotud alati suurte riskidega ja nii need riidemäed kuhjuvad.  Kuna puudub tõhus süsteem müümata jäänud või tagastatud toodete kasutusse suunamiseks, siis lihtsaim ja odavaim lahendus on need ahju ajada või prügimäele ladustada. 

Valdav osa rõivatööstuse toodangust pole tehtud silmas pidades materjali taaskasutust pärast toote eluea lõppu. Tooted koosnevad eri materjalidest ja nende eraldamine ning ümbertöötlemine on tehnoloogiliselt ülemäära kulukas. Sellised hübriidmaterjalid on ümbertöötlejate jaoks õudusunenägu. Niikaua kui tootjad ei võta vastutust hoolitseda kogu toote elutsükli eest, pole neil ka suuremat huvi toota riideid, mida üleüldse oleks võimalik taaskäidelda.

Eraldi probleem on luksustoodetega, mille puhul ei tule kõne alla, et toode, mida saavad endale lubada vähesed, jõuaks turule tühise hinnaga või sootuks tasuta. Sellega kaoksid brändi kiivalt hoitud staatus ja jõukad kliendid. Pole mingi saladus, et inimese kihk luksuse ja staatuse järele on alati olnud ohuks keskkonnale.

Müümata jäänud ja tagastatud toodete annetamine pole samuti kõige paremini õnnestunud. Toodete kvaliteet on sedavõrd niru, et Aafrikasse veetavatest riidelaadungitest pea pool on praktiliselt kasutuskõlbmatu ja ladustatakse seal ilma eriliste keskkonnanõueteta. Lääs saab oma prügi silma alt ära ja probleemi teisele kontinendile teisaldatud. Unustatakse aga, et maailmameri on siiski ühine hüve, mille halvenev seisund mõjutab meid kõiki.

Kiirmoetööstus, mis 21. sajandil vallandas uue usulahu – arulageda hilbukultuse – veab halastamatult maailma rõivatootmist ja -tarbimist uutesse kõrgustesse. Toodang pole enam ammu hooajapõhine, vaid kümned mikrohooajad annavad põhjust planeeti uute stiilide ja ebakvaliteetsete toodetega üle ujutada. Uued kollektsioonid on saanud pea iganädalaseks nähtuseks. Kiiresti ja odavalt! Viimase paarikümne aastaga on rõivatööstuse toodang kahekordistunud ning tarbijaid leidub. 

Uuringud näitavad, et keskmiselt viskavad inimesed riideeseme ära pärast 7–10 kasutuskorda! Ja vähemalt 50 protsenti oma garderoobist ei panda kordagi selga. Seejuures inimesed ise arvavad, et see osa, mida nad oma rõivastest kunagi ei kasuta, on palju väiksem. Kui ülevaade puudub, siis kuidas lahendada probleemi, mille tõsidusest endal aimugi pole.

Täna ostetakse 60 protsenti rohkem riideid kui 15 aastat tagasi, kuid kasutatakse neid kaks korda lühema aja jooksul. Psühholoogiline analüüs on näidanud, et riiete ostmine on suuresti seotud enesehinnangu ja tunnustusvajadusega. Tunnustus ehk enda premeerimine või ka lohutamine on üks peamisi impulssostlemise põhjuseid.

Oma tubli panuse kiirmoe ergutatud tarbimiskultuuri on andnud e-kaubandus, mis impulssoste iseäranis soosib. Millal iganes ostutuhin ka ei haara, kõik vajalik on vaid kliki kaugusel ja 24/7 avatud. Inimene kui emotsionaalne olend on seega haavatav igal ajahetkel. Proovida ja vaagida pole vaja, alati saab ju tagasi saata. Moetööstuses on e-poodide tagastamismäär koguni 30–50% ja see on probleem, sest enamjaolt läheb tagastatu põletamisele või prügilasse.

Tarbijatena oleme täiuslikus lõksus, kus mitte ainult lõksu ülesseadjal pole hea, vaid asjade käiguga on rahul ka lõksus olija. Puudub igasugune motivatsioon ja initsiatiiv vastu hakata ja võidelda. Kuidas siis olukorda lahendada, kui kõik on õnnelikud ja rahul?

Mood on mõiste, mis meie läänelikku tarbimishullust läbi selle tähenduse avarama käsitluse ilmekalt väljendab. Odavamalt ja rohkem on parem – tundub et kõigi jaoks. Moetööstuse tootmistsükli kiirus ja maht, mida tarbija heauskse jüngrina järgib, on igast küljest jätkusuutmatu ja keskkonnale hukatuslik. Kui kaugele meie toksiline armulugu riietega võib areneda, enne kui pidurit tõmmata taipame?