"Sügisel anti mulle kolm minutit ja selle põhjal valmisid esimesed teemad, ja sel aastal ma laiendasin, vormistasin ja tegin selle asja lõplikult valmis. Ei olnud pikk aeg selle jaoks antud. Aga kuna ma olen ka Levilas, siis ma olin selle teemaga tegelikult kursis," selgitas Murd "Aktuaalsele kaamerale".

Ta tunnistas, et selline film on heliloojale väga magus väljakutse, et kuidas see 213 km, mis Hanna Samoson läbis, Eesti loodus, kogu see rada, kõik need inimesed, muusikasse panna. "Mind paelus kogu projekt ja võimalus teha sellist muusikat, mis ei anna hinnanguid, vaid laveerib mitme asja vahel. Seal on optimism, nukrus, kaotusevalu. Seal on tempo, mida vaja hoida."

Murd tegi esiti viis-seitse erinevat põhiteemat, samal ajal mõeldes, kuidas nad kokku võiksid minna. "Kõrver valis välja suunad, miks need või teised. Minuni saabus see film lõpuks alles sel aastal täispikkuses. Siis sain hakata tegema täpselt selle filmi järgi. Nii et lõpp oli ikka kiire tegemine."

Murd usub, et tema loodud muusika on filmis omaette karakter, mis seob tegevust, inimesi, olukordi ja loodust. "Ta lähtub ikkagi kõigest sellest. Ta ei maandu kosmosest iseseisva ja autonoomsena, vaid on ikkagi selle filmi teenistuses. Soundtrack võib elada täiesti oma elu ka filmiväliselt. Mulle tundus, et ta võib sobida teekonnaks, näiteks autos hea kuulata või isegi kuskil matkates."

Ta üritas mitte vältida neid tundeid, mis tal endal ka tekivad seda filmi vaadates. "Filmihelilooja üks omadusi peaks olema empaatiavõime. Ma elasin kaasa. Aga ma ei läinud väga hollywoodilikuks, et seda väga tugevate värvidega koloreerida. Ta sisaldab pigem paljusid asju, aga teatud kohtadel ma tõin mingi asja esile. Kui oli kaotusevalu ja nukrus, siis seda rõhutasin ja kui seal on humoorikaid kohti, siis on ka need sees."