"Pealtnägija": mis on Eesti filmi edu valem ja kuidas seda mõõta?
Viimastel nädalatel on tulnud mitu uudist, kuidas Eesti filmid said rahvusvahelisi lepinguid, alates värskelt Sundance'il pärjatud suitsusaunafilmist ja lõpetades Melchiori triloogiaga, mis murdis saksakeelsetele voogedastusplatvormidele, kus keskaegses Tallinnas rulluv krimilugu jõuab potentsiaalselt 40 miljonisse kodusse. "Pealtnägija" uuris, mis on filmiedu valem ja kuidas seda üldse mõõta.
Just meie filmitööstuse edendamiseks ja selle viljade maailma viimiseks asutatud Eesti Filmi Instituudi juhataja Edith Sepp leidis, et esimene suur teetähis oli Eesti-Gruusia ühistootmises valminud "Mandariinid".
Režissöör Zaza Urušadze ja produtsent Ivo Feldi linateos jõudis 2014. aastal esimese Eesti päritolu filmina parima võõrkeelse filmi Kuldgloobuse ja Oscari nominentide sekka.
"See oli see väga suur läbimurre ja tänu sellele hakkasid välismaa agendid ja levitajad huvi tundma, mis see Eesti film on ning nad hakkasid lisaks "Mandariinidele" ka teisi Eesti filme vaatama," rääkis Sepp.
Aga kuidas edu üldse mõõta? Üks on vaadatavus kinos, mis toob ka filmitegijatele üldjuhul kõige suurema osa tulust. Taasiseseisvunud Eestis on linastunud umbes tuhat filmi, millest 13 kogusid kinos üle 100 000 vaataja.
Filmi instituudi koostatud edetabeli tipus troonib 2019. aastal Tanel Toomi ekraniseeritud "Tõde ja õigus", mida on kinos vaadatud 268 778 korda. Eelmisel reedel ületas maagilise saja tuhande piiri Juhan Smuuli raamatu ainetel vändatud legendaarse komöödia "Siin me oleme!" uusversioon "Suvitajad".
Palju segasem on aga lugu vaadatavusega välismaal. Näiteks Oscari-hõnguline "Mandariinid", kus säravad teiste seas Lembit Ulfsak ja Elmo Nüganen, kogus võõrsil kokku vahemikus 100 000–180 000 vaatajat. Eestlastele armas "Tõde ja õigus" välismaal aga väga ei lennanud.
Sepa sõnul ei tea Eesti filmide lõplikku vaadatavust välismaal keegi – osaliselt hoiavad levitajad arve enda teada, teisalt puudubki paljudes piirkondades täpne teave kasvõi hiljem juurde tiksunud televaadatavuse või DVD-müügi kohta.
"Paraku, jah, me neile numbritele ligi ei saa. See on üldse Euroopas suur probleem, sest tegelikult filmid levivad, aga levitajad hoiavad neid numbreid kinni ja eriti nüüd uuel ajal, kui need filmid levivad platvormide peal, näiteks Netflix, HBO, siis tegelikult me ei tea, kui palju vaatajaid platvormidel Eesti filmidel on," sõnas Sepp.
Teine võimalik mõõdik on edu festivalidel, mida on laias maailmas väga erineva kaalu ja kvaliteediga. "Mandariinid" pääses küll omal ajal Oscari nominatsioonide hulka, aga suurim saavutus nopiti hoopis tänavu talvel, kui Anna Hints pälvis mainekal Sundance'i festivalil dokumentaaliga "Savvusanna sõsarad" parima režissööri tiitli.
"See on nii suur saavutus sellepärast, et Sundance on kunstilistele filmidele ja üldse Ameerika ainus filmifestivalt, kuhu kõik kunstilised filmid saada tahavad. Ja saada sealt veel parima režissööri auhind, see on täielik läbimurre Eesti dokumentalistikas," selgitas Sepp, miks Sundance'i filmifestivalil nopitud preemia nii oluline on.
Auhinnatud Eesti dokumentaal, kus suitsusaunas higistatakse välja ängi, läheb selle aasta lõpus levisse paarikümnes riigis Austraaliast Ameerikani. Ühelt poolt on see vaieldamatult Eesti doki suursaavutus, teisalt on jutt valdavalt väikestest arthouse-kinodest.
Et eestlaste tehtud või siin vändatud film jõuab rahvusvahelisele ekraanile, ei ole tegelikult enam üldse haruldus. Kuulsaim näide on Christopher Nolani "Tenet", mis võeti suuresti üles Tallinnas. Selgelt on rahvusvahelisele turule suunatud samuti suuresti Linnahallis vändatud Tanel Toomi postapokalüptiline triller "Viimane vahipost". Hiljuti teatasid ka "Vanamehe" multika tegijad, et ropusuine eesti taat jõuab Ühendkuningriigi kinolevisse.
Omaette peatükk ongi animafilmid, mis tõid Eestile tuntust juba nõukogude ajal, eesotsas maestro Priit Pärnaga. Kõige värskem näide anima-tõrviku edasi kandmisest on Sander Joone "Sierra", mis osalenud üle sajal festivalil, võitnud mitu tiitlit ja jõudis oma kategoorias Oscarite lühinimekirja.
Kõige sihiteadlikumat kommertsedu püüdis aga joonisfilmiga hoopis Heiki Ernitsa ja Janno Põldma animeeritud koeratüdruk Lotte, kelle seiklused on levinud sõltuvalt osast 50 kuni 100 riiki ja keda dubleeriti vähemalt kümnesse võõrkeelde.
"Lotte oli meil üks esimene kaubamärk üldse," kommenteeris Sepp koeratüdruku edu. "Kuna Lottel on ju ka kolm filmi, siis iga filmiga läks see turundamine aina paremaks. Nii et tegelikult sellest on tekkinud täiest omaette kaubamärk ja see müüb siiani väga hästi."
Selle kõige taustal ongi tähelepanuväärne, kui suurte äriliste ambitsioonidega läksid välja "Apteeker Melchiori" tegijad, eesotsas režissöör Elmo Nüganeni ja viie põhiprodutsendiga, kelle hulka kuulusid nii fimiveteranid Kris Taska, Esko Rips, Veiko Esken ja Tanel Tatter kui endine kasiinokuningas Armin Karu, kes tegi kinoäris esimesi samme.
Auahneid eesmärke näitas kasvõi see, et Indrek Hargla raamatul põhineva keskaegses Tallinnas tegutseva detektiivi seiklusi võeti üles korraga kolme filmi jagu ja selle ümber ehitati üles Eestis seninägematu turundus, muuhulgas ekskursioonid vanalinnas Melchiori radadel.
"Rahastada filme Eestis, Eesti kultuuriruumis, eestikeelsena, ei ole teps mitte kerge," nentis filmiprodutsent Esko Rips. "Meie tänane finantseering on tegelikult väga selgelt üles ehitatud üks mängufilm korraga."
Ripsi sõnul otsustati keskaegse apteekri seiklustest korraga kolm filmi teha just seetõttu, et see annab ka välislevile põhjuse lugu rahvusvaheliselt rohkem levitada.
Ka Sepa sõnul läheneti "Apteeker Melchiori" filmidega turule väga jõuliselt ning neid püüti välismaal maha müüa juba enne seda, kui võtted läbi said. "Selles mõttes oli see jõulisus, mis seal taga oli, kindlasti väga erakordne. Aga nii peabki tegelikult filme tegema," leidis ta.
Kokku üle kuue miljoni euro maksnud triloogia esimene jagu linastus aasta tagasi aprillis ja kogus ligi 130 000 kinokülastust, mis asetab ta vastavas edetabelis kõrgele seitsmendale kohale. Sügisel välja paisatud teine osa korjas üle 86 000 kinovaatamise ja kolmas osa esilinastub Eestis tuleval nädalal.
Välismaal on Melchior siiani seigelnud festivalidel ja noppinud ka mõne auhinna, näiteks pälvis Elmo Nüganen Porto festivalil elutööpreemia. Kinolevi võõrsil on seni lukku löödud ainult Lätis, kus apteeker hakkab mõrvu lahendama sügisest, seejuures lõunanaabrite keeles.
Produtsent Esko Ripsi sõnul tehti küll kolme mängufilmi, aga samas mõeldi kohe ka moodsatele platvormidele.
"Mida rohkem sul materjali on, seda põnevam sa neile oled. See, et me oleme teinud kolm filmi, on meie rahvusvahelisele müügile kordades kaasa aidanud. Ehk siis me ehitamegi Melchiori kaubamärki, millel oleks jätkuosad. Ja tegelikult ju Indrek Hargla need kirjutised ka seda lubavad," selgitas ta.
Suur samm ongi, et juba enne rahvusvahelist kinolevi õnnestus keskagne detektiivisari müüa Saksa suurimale telekomifirmale ja sealsele Amazonile. Ehk sügisest saavad vähemalt 40 miljonit majapidamist Saksamaal Melchiori vaadata oma paketi püsitasu eest.
Viimane uudis on, et selle nädala hakul löödi käed suure voogedastusplatvormiga Tšehhis. Töö Tallinna apteekri rahvusvahelise läbilöögi nimel asjaosaliste sõnul õieti alles algab, sest kolmas osa tuleb välja nüüd.
Melchiori triloogia rahastusest tuli erinevatest kapitalidest ja muudest avalikest allikatest üks kolmandik, kaks kolmandikku panid erainvestorid, mistõttu ripub kogu frantsiisi tulevik suuresti kolmanda jao edust. Seetõttu ei kinnita ega kummuta tootjad veel, kas apteekri kinosaagale on oodata järge.
"Meie unistus on kindlasti edasi minna. Ja nagu me teame, hääletab kinovaataja jalgadega. Mida rohkem neid jalapaare sinna kinno jõuab, seda rohkem on meil usku jätkata nende osadega," täheldas Rips.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Pealtnägija"