"Minugi poolest, võtku bareljeef maha. Eriti, kui nad tunnevad, et surnud kolleeg on jõukohane vastane," kommenteeris Tüür tekkinud arutelu. "Sellest Smuulist tühjaks jäänud kohale võiks panna nende mahavõtjate nimedega mälestustahvli, siis ma oleks täitsa rahul," lisas ta.

Kirjandusuurija võrdles olukorda 1950. aastaga, mil üleliiduliselt algatati kodanlike natsionalistide paljastamine kunsti-, kultuuri- ja kirjandusinimeste hulgast. "Sealhulgas käis hästi kõva ja hull puhastustöö ning riidlemine Eesti Kirjanike Liidus," märkis ta ning lisas, et kuigi Smuul pääses otseste repressioonideta, heitis Nõukogude Liidust tulnud Felix Kotta talle ette, et ta idealiseerib kodanlikku Eesti vabariiki.

Kirjandusuurija tõi välja, et kuigi tema ise Smuuliga ajal, mil viimane kirjanike liit juhtis, kokku ei puutunud, on sellest perioodist olemas literaadi ja kirjandustegelase Aksel Tamme mälestused. "Aksel Tamme sõnutsi oli Smuul inimene, kes meelega mitte kunagi kellelegi mingeid sigadusi ei korraldanud, erinevalt mõnest teisest kirjanikust," märkis ta.

Tüür tõi näiteks Smuuli näidendi "Lea", kus Lea ema ütles Esko Trahtrile, praeguste kriteeriumite järgi üpris rahvuskonservatiivselt meelestatud tegelasele, et kui sa ei saa teisele head teha, jäta vähemalt kuri tegemata. "Ma arvan, et see on asi, millest juhindus ka Smuul ja millest võiksime juhinduda ka tänapäeval," lausus ta.

Tüür märkis, et 1971. aastal surnud Smuul oli oma elu teises pooles valitsevas režiimis siiski pettunud. "Ega inimesed polnud sel ajal lollid. Selge on see, et mingitest ajaloosündmustest ei ole võimalik välja astuda, need tuleb läbi elada. Loomulikult jäävad kraapsud ja kriimustused igaühele peale. Ega meie oma ajaloosündmustes osaledes kuidagi teistsugused ei ole," märkis ta.

Kirjandusuurija tõi näiteks Smuuli 1955. aastal kirjutatud näidendi "Atlandi ookean", mille peategelasteks on tinglikult paar, kellest üks kujutab ausat töömees ja teine parteilist abi. Näidendi keskmes on näilik võitlus, kus arutatakse selle üle, kas inimest tuleks hinnata tegeliku väärtuse järgi või selle järgi, milline on tema ankeet – kas ta põll on puhas ja kas ta vastab kõigile parteiliselt välja öeldud normidele.

"Loomulikult on Smuuli poolehoid selle ausa töömehe poolel, mitte partei karjeristi ja stalinisti poolel," kommenteeris Tüür. See on tegelikult oma olemuselt ja probleemipüstituselt hästi aktuaalne näidend omas ajas stalinismist väljumisel," märkis ta.

Tüüri sõnul on päevakorda tõusnud diskussioon tegelikult positiivne, sest see aktualiseerib Smuuli. "See, kui inimesed räägivad heast kirjandusest, selles ei saa mitte midagi paha olla. Suur tänu, kirjanike liit."