Eesti raamatukogudest on Smuuli tähtsamad tekstid välja tõrjutud. Kadri Tüüri sõnul on raamatukogude väljaarvamispoliitika tänapäeval üsnagi karm ja kui raamatut ei ole teatud arv aastaid loetud, võibki selle kogust välja arvata, sest uusi raamatuid tuleb kogu aeg peale.

"Smuuli looming oli kuni 1990ndate alguseni päris mitmes koolis kohustuslik kirjandus, enam loomulikult mitte. Praeguseks on nii, et regioonikoolides, näiteks Muhus ja Saaremaal, on võimalus anda koolilastele valikuks mõni kodusaare autor, nii et Muhu koolis "Meremees Murkat" loetakse," rääkis Tüür. 

Muhus asub Tüüri kodu kodu kõrval Juhan Smuuli kodumuuseum, mis on Tüüri sõnul turistide seas päris populaarne. 1990ndate alguses muuseum laienes, et näidata rohkem Muhu ja saarte traditsioonilist talukultuuri.

"Kui seal käia, siis enamus inimesi ei tee vahet, kas nad on muuseumis, eravalduses, teise inimese õue peale või majja tulnud. Vahel juhtub, et leian oma tagaaiast mõne eksinud turisti," ütles Tüür.

Kompleks laieneb tema sõnutsi ka Smuuli poolt kirjeldatud Muhu kogukonnale. "See omavaheline põimitus ja jagunematus meieks ja nendeks, neid piire pole võimalik tõmmata. Ja nii on ka praegu."

Smuuli uurijaid on tänapäeval vähe. Kadri Tüüri huvi kirjaniku vastu on teataval määral ka kodulooline, ent ta ei saa öelda, et on päris üksi. Kaalukaid sissevaateid Smuuli tekstidesse on kirjutanud Jaan Undusk ja Tiit Hennoste ning Smuulist monograafia kirjutanud Ülo Tonts.

"Aga miks Smuul läks kirjandusuurijate hulgas moest ära nagu kõik teised Eesti nõukogude kirjanikud, on see, et 1990ndate pöördelistel aegadel hakkas tunduma, et kõik, mis oli kirjutatud nõukogude ajal või mis siis meiega juhtus, oli halb," rääkis Tüür. Lisaks on välja toodud väliseesti kirjanduse fondide avanemine, mis oli uus ja põnev ning jättis nõukaaegse kirjanduse sinnapaika.  

Lepitust otsiv kirjanik

Smuuli looming on kirjandusuurija sõnul humoristlik, veidi irooniline ja väga soe. "Smuul ei ole kirjutanud selleks, et kellelegi kohta kätte näidata," märkis ta.

"Üks teos, mille puhul seda temas kahtlustatakse, on üks tema koledamaid luuleteoseid "Lahtine kiri Marie Underile", mille kohta ütlen, et tõenäoliselt peale sõda tutvus ta korraga suures koguses Marie Underi luulekogudega. See avaldas talle meeletult muljet, aga siis tekkis selline lühiühendus."

"Ühest küljest Underi tekstid kohutavalt meeldisid talle ja teisest küljest oli see ideoloogiline hoiak, mis ütles, et see oli vale, sa pead selle hukka mõistma ja sealt tekib see lühiühendus, mis annab äärmiselt ogara tulemuse," tõdes Tüür. 

Tüür peab Smuuli loomingus eriliseks tema lokaalset huumorit ning üleüldist inimlikku ja positiivset hoiakut.

"Juhtusin äsja lugema üht huvitavat ja ära unustatud artiklit 1980. aasta Loomingus, kus käsitletakse Smuuli näidendite süžeesid ja autor ütleb seal, et üks põhjus, miks Smuuli näidendid ei ole eriti lavapärased või dramaturgilised, on see, et kui draamateooria kohaselt peaks näidendi käigus konflikti süvendama, siis tema vastupidi leevendab," sõnas ta.

"Ta hakkab sellele otsima lahendusi ja see ei ole see, mismoodi näidend tegelikult töötab, aga see on see, kuidas Smuuli mõte ja kirjanduslik loogika töötab. Ta otsib lahendusi ja lepitust," selgitas Tüür.

Kirjandusuurija sõnul püüab Smuul oma teostes luua idüllilist kodust meeleolu. Kui näpuga järge ajada, leiab Smuuli teostest palju viiteid muusikale, alates külalauludest, Luteruse lauluraamatutest ja operettidest, lõpetades lööklauludega.

"Nende funktsioon on luua seda turvalist õdusat meeleolu. Need laulud pole küll ainsad, mis seda teevad, aga ta püüab inimestevahelist kontakti," ütles Tüür. 

Vaid isoleeritud teksti lähilugemine ei aita meil Tüüri sõnul Smuuli mõista, paljudes tema tekstides on sees ka teda ennast ning et autoril ja tema loomingul vahet teha, tuleks teada Smuuli elulugu ja tausta.

"Tonts püüab Smuuli monograafias pigem öelda, et ärge lugege "Mina – kommunistlik noor" poeemi autobiograafiliselt, see pole 100 protsenti autobiograafiline aines. Samas 100 protsenti ei ole, aga ma arvan, et 75 või 80 võib-olla ikkagi on. Kui teada Smuuli elulugu ja tausta, siis on ka nende üksiktekstide tõlgendamise võimalused palju avaramad," lausus ta. 

Küsimus bareljeefist

Diskussiooni Smuuli bareljeefi sobivusest kirjanike liidu maja seinale on nii sotsiaalmeedias kui ka avalikus meedias olnud palju. Tüüri sõnul ei saa Smuulile ette heita, et ta oli halb kirjanik või et ta ei ütle tänapäeval enam kellelegi midagi.

"Sealt edasi on etteheited läinud sinna, kas Smuul oli paha ja kuri inimene, kas ta oli kurjategija. Need küsimused põhinevad ühel kas-küsimusena vormistatud ajaleheartiklil, kus tõendeid, ma ütleks, on pehmelt öeldes autori poolt meelevaldselt tõlgendatud." 

Tüür peab silmas Pekka Erelti sulest ilmunud artiklit Eesti Ekspressis, mille pealkiri on "Kas rahvakirjanik Juhan Smuul oli küüditaja?". "Ühe allikana on seal 1988. aastal Harju Elus ilmunud ühel küüditamisel osalenud partorgi mälestused, kus ta ütleb, et linnast oli toodud Kõue valda brigaad, kelle seast ta tundis ära Vaarandi ja Smuuli. Brigaadi ülesanne oli lugeda luuletusi," ütles Tüür.

Lisaks on artiklis välja toodud seik, kus Smuul oli palunud end 1949. aastal märtsist maini komandeerida Võrumaale, et seal luuletusi kirjutada. "Seda on interpreteeritud nii, et ta ise tahtis küüditama minna, mis minu meelest on pehmelt öeldes meelevaldne tõlgendus, sest on võimalikud ka teised tõlgendused: näiteks tahtis lihtsalt segase eraelu eest Võrumaa metsadesse pugeda," sõnas Tüür.

"Kui tulla tagasi Smuuli koduküla juurde, siis sealt küüditati 1949. aastal üks perekond. Peremees suri Siberis, perenaine tuli 1956. aastal tagasi ja Juhan Smuul ning Debora Vaarandi aitasid tal minna Rootsi oma poegade juurde." 

Smuuli bareljeefi diskussioonis on Tüüri arvates mitu erinevat küsimust kokku pakitud: küsimus bareljeefi eemaldamisest, küsimus Smuuli inimvastastest kuritegudest ja küsimus Smuuli kirjanduslikust väärtusest.

"Aga siin ma pigem näeksin seda küsimust laiemalt. Ma ei arva, et see on Smuuli personaalküsimus. Mingil määral arvan, et see võib olla kas ootamatult või oodatult tekkinud soov õiendada arveid oma punase minevikuga," rääkis Tüür ja mainis ka aktuaalset punamonumentide eemaldamist, mis selle lainega kaasas võib käia. 

"Samamoodi on välja toodud, et kui me räägime Smuulist kui kirjanikust ja mida paha ta on korda saatnud, siis esimene asi, mis tuleb kõigile meelde, on see, et ta kirjutas poeemi Stalinile. Tõepoolest, kui paljud inimesed on seda lugenud? Kes teavad, mis seal sees on? Selle teema üle arutades tuli meil ühe kolleegiga mõte, et kui me räägime poeemist Stalinile, siis see tegelikult vastab suurepäraselt rahvapärasele versioonile tüvitekstist," sõnas Tüür.

Kirjandusteaduslik definitsioon tüvitekstile on pisut teine, rahvapäraselt öeldes on kirjandusuurija sõnul tüvitekst selline tekst, mida kõik teavad, aga keegi pole lugenud.

"Rein Veidemanni tõlgenduses, kes on selle mõiste ristiisa, seostuvad tüvitekstid ülevuse, pühaduse ja paatosega ning rõõmsa ühtekuuluvustundega. Äkki me peaksime võtma endasse teadmise, et on ka selliseid tüvitekste, mida me häbeneme ja see on see, mis meid ühendab."

Smuuli defineerimiseks kasutab Tüür Johnny B. Isotamme määratlust: mees maalt pintsak põlvini.

"Ta tuli oma kodukohast, oli käinud kuus klassi külakoolis, pisut aega Jäneda põllutöökoolis, kus ta halva tervise tõttu oli sunnitud lahkuma. Tal oli väga tugev luterlik kodune kasvatus, ta isa pidas kodus palvetunde. Samal ajal kui tema tulevased sõbrad tegelesid juunipöördega, oli ta Pöides leeris," rääkis ta.

"Sellisest taustast tiriti ta aastal 1941 välja tööpataljoni, kus ta peaaegu oleks tõbede kätte surnud ja sealt Aadu Hint ja Minni Nurme püüdsid ta kinni ja suunasid kirjanduse rajale, sest oli selge, et kirjanike read olid sõjaga äärmiselt hõrenenud ja sealt algas Smuuli tähelend. Ta oli kirjutanud luuletusi ja jutte ka enne sõda, aga neid ei avaldatud."

Smuul tuli oma turvalisest koduruumist võõrasse ja vaenulikku kohta teise maailmasõja tagalas.

"Nagu Jaan Undusk väga ilusti oma artiklis stalinismi mütoloogiast Juhan Smuuli tekstides ära seletab, siis väga tõenäoliselt leidis Smuul, et see luterlik Jumal, keda tema oli uskunud turvalises koduruumis, ei tööta enam. Aga tal oli suur vajadus leida endale mingi teine autoriteet, kellest kinni haarata ja loomulikult sai selleks Stalin. Nagu Undusk ütleb, sai Smuul mõne aja pärast aru, et oli lootnud siseneda pühakotta, aga oli eksinud uksega," lausus Tüür.

Periood, kui Smuul oli tõsiusklik Stalini kummardaja, oli Tüüri sõnul kahtlemata olemas. Ta peab seda teataval määral Smuuli ellujäämisstrateegiaks. "See pettumus, kõhklused ja soov sellest lummusest välja tulla algavad juba enne Stalini surma, kui vaadata, mida Smuul kirjutab. See oli eksimus loomulikult."

Tüüri arvates oli ka paljudel teistel tol ajal elanud inimestel raske adekvaatselt aru saada, mis nendega ja ühiskonnaga toimub. "Samamoodi juunikommunistid soovisid puhtsüdamlikult aidata kaasa nõukogulikule ülesehitustööle ja tuleb välja, et nad kõik on kodanlikud natsionalistid, kaotanud usalduse ja nad tuleb kõrvaldada," tõi ta välja.

"Selles ajas oligi raske navigeerida või teha ainult õigeid otsuseid. See on ka see, mida ma tahaksin öelda: me peame endale tunnistama, et nii väga, kui me ka tahaksime, et Eesti ajalugu oleks ainult hea, õilis ja plekitu, see on see, millest me kultuuri, ühiskonna ja rahvusena tuleme ja selle vaiba alla pühkimine ei lahenda midagi," rääkis Tüür. 

Smuul oli kirjanike liidu esimees oma 49 eluaastast 18. Tema kaasaegsed mäletavad kirjanikku toreda, särava isiksusena ja rahvamehena. "Võimalik, et see rahvamehelikkus võttis teinekord külapoisilikult uljaid tuure, aga igal juhul ei ole siiani leitud erilist põhjust Smuuli väga põlglikult suhtuda," lausus Tüür.

"Mulle tundub, et see on natuke viimase aasta poliitilise situatsiooni tagajärg. Inimesed, eks ma ise ka, tunneme end praegu ebakindlalt, ärevalt ja murelikult. Üks võimalik reaktsioon sellele mure kanaliseerimisele on otsida vaenlast. Tundub, et Smuul võiks vaenlase otsingu objekt olla, aga ta ei ole eriti hea vaenlane," lisas ta. 

Tüüri sõnul ei tee monumendid ise midagi, vaid inimesed investeerivad neisse oma tähendused ja vastastikkuses suhtluses need tähendused aktiveeruvad või kaovad.

"Mul ei ole head lahendust, aga ma arvan, et kõikide meile antud hetkel ebameeldivate ajaloomärkide eemaldamine avalikust ruumist ei aita sellele diskussioonile kaasa, sest siis me võime end nende küsimuste ees leida hoopis ootamatumalt ja vähem rahulikus keskkonnas," rääkis ta. 

Smuul ja keskkond 

Smuuli loomingus on tähtis osa ekspeditsiooniraamatutel. Tüüri sõnul kirjutab ta keskkonnast nagu tavaline eestlane – isiklikust perspektiivist kitsalt oma mätta otsast.

"Ta kirjutab neis väga isiklikult, mitte niivõrd selle asja poliitilisest, keskkondlikust või globaalsest taustast, ta vaatab neid inimesi, kes seal juures toimetavad ja see on selle asja väärtus," sõnas Tüür. 

Lisaks on autori loomingul ka keskkonnaajaloolise dokumenteerimise väärtus.

"Näiteks "Atlandi ookean" on imeline kalandusajalooline allikas, sest seal näidatakse üsnagi varjamatult meile ära sellise nõukogude plaanimajandusliku ülepüügi mehhanismid. Teisest küljest Smuul seda ise nii ei käsitle. Ta vaatab ja annab oma isikliku perspektiivi ja see on see, mis on kirjanduse väärtus ja kus kirjandus saab keskkonnaajaloole või keskkonna kirjanduslikule mõtestamisele abiks olla."

Keskkonnaeetikat näiteks "Jäisest raamatust" otsida ei maksa. Smuulil on ükskõik, kui petrooliumvaate lennukist alla visatakse ja mõned neist katki lähevad. Samas on tal tekste, mis valutavad südant oma koduümbruse looduse pärast.

"Näiteks selline kole stalinistlik raamat nagu "Kirjad Sõgedate külast" algab jutuga, mille pealkiri on "Tapetud puud". Seal toimub küll sellises kolhoosikastmes see asi, aga seal taunitakse seda, kui inimesed oma kodumetsast on võtnud maha arutult palju puid ja neid raiskavad. Ma ütleks, et see on üks esimesi metsakaitselisi tekste nõukogude Eesti kirjanduses," ütles kirjandusuurija. 

Tüür on koos teiste autoritega hiljuti avaldanud teksti, mis puudutab kliimakriisi, ning juhtinud tähelepanu, et meie looduskaitse on alati seotud ka oma kodukoha ja rahvuskehandi kaitsega. Tema sõnul võivad inimesed hästi aru saada globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamise vajalikkusest, kuid praktikas on oma särk ihule kõige lähemal.

"Kui räägime looduse või keskkonna kaitsest, siis eelistame rääkida sellisest oma kodupiirkonnas hoomatavast ühepäevase teekonna raadiuses olevast alast. Lokaalset ning globaalset skaalat on raske ühendada," tunnistas ta. 

Kui Tüüri kodukohta rajataks tuulepark, ei oleks tema probleem mitte niivõrd see, et müra ei lase magada, vaid see, kuidas tuulepark keskkonda mõjutab.

"Kui tuulepark rajatakse merre, siis mida see teeb kalastikuga, mereelustikuga? Ja mitte ainult see, et lind võib tiiviku pihta lennata ja merre kukkuda, vaid seal on ka laiemad teemad. Mere põhja tuleb ju kaevata, mingil hetkel elavad need tornid oma aja ära: mis saab neist akudest, mis seal sees on?" arutles ta.

"See on suur küsimus ja kahtlemata on inimkonnal energiat vaja, aga minu seisukoht on see, et me oleme elektrist suuremas sõltuvuses kui hädasti tarvis," sõnas ta. 

Kultuurisoovitus. Kadri Tüür soovitab lugeda kaks aastat tagasi valminud "Muhu oabitsat". "Ei maksa karta, Smuuli siin sees pole, ehkki väike pildiline vihje tema loomingu tõmmisele on. Kui seda lugeda ja lehitseda, siis siit võib leida kajastusi sellest samast kogukondlikust õdususest, mida leidub Smuuli tekstides ja kes ei saa raamatut kätte või ei taha seda lugeda, siis soovitan Youtube'ist otsida üles video, kus see on kahekümne minuti jooksul tervikuna ette loetud kolmekümne päris muhulase poolt. See on elamus!" soovitas Tüür.