Franz Kafka 1915. aastal avaldatud "Metamorfoos" kõneleb Gregor Samsast, kes ärkab ühel hommikul üles ja avastab, et on putukaks muutunud. Kui Gregori pereliikmed noormehe moondumise avastavad, hakkavad nad poissi eirama. Nad ei suuda mõista noormehe võimetust perele elatist teenida, leib lauale tuua. Isa on poja vastu agressiivne ja viskab teda õunaga, kuid tegu pole ainsa religioosse viitega selles veidras loos. Ema hüsteeritseb, suutmata välja pakkuda olukorrale ratsionaalseid lahendusi. Gregori õde Grete on kui kivist müür, kes tasapisi vanemate (õpitud) abituse tõttu murenema hakkab. 

Kafka lugu kirjeldab Gregori kannatusi ja ühe perekonna ja laiemalt ühiskonna suutmatust endaga mitte toime tulevat inimest mõista. "Metamorfoos" on tekitanud lugejates erinevaid teooriaid, sest jutt ei anna ennast väga kergesti kätte. Mõni näeb seda absurdiloona, teine karmi ühiskonnakriitikana, kolmas leiab sealt võimuvahetuse narratiivi, kus pärast Gregori võimetust asub tema õde Grete oma vanemate ootusi-lootusi täitma. 

Taavi Tõnisson on uuslavastuse tutvustuses rõhutanud, et tema tahab rääkida läbipõlemisest ning vaimse tervise probleemidest. Tõnissonil on õigus, kui ütleb, et "depressioon on tabuteema, mis toob kaasa võimetuse ja häbi". Ka mina olen huvi tundnud, miks selline tervise mure meie ühiskonnas eksisteerib. Olen saanud targemaks selles osas, et probleeme ei osata ennetada ning tihti tegeletakse hoopis nende tagajärgedega. Muredest kas ei räägita või kardetakse lähedaste reaktsiooni. Oma probleemidest ei räägi ka Gregor, kes sõnab enda kehvale enesetundele vaatamata, et "pere loodab minu peale, ma pean tööle minema".

Taavi Tõnissoni "Metamorfoos" kasvatab vaatajates empaatiat, paneb rasketele teemadele sügavalt mõtisklema ja tekitab soovi olla iga päev parem versioon iseendast. Rakvere teatris luuakse sürreaalne atmosfäär ning näidatakse ühiskonna absurdsust, milles on Kafka väga meisterlik. Märt Selli valguskujundus toob intensiivsete värvilahendustega esile unenäolise meeleolu, mis tekitab tunde, nagu toimuks see kohati õudusfilmi meenutav lugu mõnes veidras maailmas, kus kõik on nihkesse läinud. Kui vaadata tagasi viimasele paarile aastale, siis tuleb endale paratamatult tunnistada: selles nihkes ühiskonnas me mõnes mõttes juba elamegi.

Taavi Varmi videokujundus, milles kuvatakse Gregori putukaks muutumist ja peategelase hingeelu, toob kananaha ihule. Eriti ägedalt läheb pulss lakke lavastuse ootamatus ning efektses algusstseenis, kus Gregori poole liigub virn riiuleid, mida poiss takistada püüab. Antud stseen illustreerib geniaalselt olukorda, mil võideldakse meeleheitlikult läbipõlemise vastu. 

Vootele Ruusmaa muusikaline kujundus mõjub melanhoolselt ning on tänu pinevuse loomisele üks selle aasta meeldejäävamaid muusikalisi kujundusi. Ruusmaa loomingut kuulates tuli meelde Eesti Noorsooteatris 2018. aastal esietendunud Franz Kafka "Protsessi" muusikaline kujundus, mille lavastajaks oli huvitaval kombel samuti Taavi Tõnisson ning helikujundajaks samuti Vootele Ruusmaa. Tundub, et Tõnissoni intrigeerib Kafka väga...

Olga Privis on näitlejad väga dramaatiliselt ja ekspressiivselt liikuma saanud. Säärane koreograafia, mille käigus tuleb endale haiget tegemata põrandale kukkuda ja kaasetendajale selga hüpata, vajab täpsust, 110 protsendilist kohalolu. Täpsus ning kohalolu on Rakvere teatri näitlejatel olemas. Siiski oli esietendusel mõne etendaja lavaline olek loomulikum kui teisel, Elar Vahter paistis eriti laval toimuvat nautivat, ta oli äärmiselt keskendunud. 

Kristjan Suitsu kunstnikutööd iseloomustavad metallist riiulid ja kõle lavapilt, see tekitas kõhedust ja mõtteainet. Stseen, kus Gregor lae all ronib ja proovib toas askeldavat ema puudutada, mõjub inimlikult, kuid viib mõtted süngetele radadele. Stseeniga seoses meenus Tennessee Williamsi "Klaasist loomaaed", kus on suur roll keerulistel peresuhetel ning perekonnale elatise teenimine on jäetud boheemlasest poja Tomi ülesandeks. Tom Wingfield ei ole peret ülal pidades sugugi õnnelik ja Gregor samuti mitte. Ometi on armastus oma pereliikmete vastu nii Tomil kui Gregor Samsal.

Mõtisklesin ka Lars Von Trieri 2018. aastal esilinastunud ultravägivaldsele filmile "Maja, mille Jack ehitas", milles soovib Trier läbi sarimõrvari tapatalgute narratiivi jutustada loo vastutusest kõrvale hiilimisest ning inimeste jultumusest üksteist abita jätta. Samsa perekonnas on täiskasvanud vastutuse selgelt noore Gregori õlgadele jätnud, soovimata teda sel teekonnal aidata. Ühiskonda võiks jääda selline lootus, kus inimene ei pea Lars Von Trieri filmi peategelase moodi korteriaknast välja karjuma "Nobody wants to help!"   

"Metamorfoosi" trupp liigub üksteist toetavalt ja üksmeelselt. Märten Matsu äratab peaosas sümpaatiat, tema roll nõuab hulganisti laval trikitamist ning ta saab sellega kiiduväärselt hakkama. Matsu mängitud Gregor on võtnud endale pere toitja-katja rolli, sest keegi teine seda ei tee, ta on seega nii ignorantse ühiskonna kui enda pideva tagant utsitamise ohver.

Mõneti võib Gregorit võrrelda isegi Jeesus Kristusega, kes märtrina kannatab ristil kõikide pattude eest. Gregor kannatab putukana samuti ühiskonna halvakspanu ja vanemate halbade kasvatusmeetodite pärast. Goethe "Noore Wertheri kannatustes" tapab protagonist ennast ära, sest tunneb, et armastatul Charlottel on ilma temata parem elu. Gregor otsustab lõpuks perekonnast eemalduda oma pere tuleviku hüvanguks. Kuuldavasti saigi Kafka "Metamorfoosi" kirjutades "Noore Wertheri kannatustest" inspiratsiooni.

Gregori õde Grete (Jaune Kimmel) on vanemate poolt kergesti vormitav. Algselt vennast hoolivast neiust kasvab lavastuse jooksul tüdruk, kellele veli on vastuvõetamatu olend. Grete saab jõudu, kui keegi teda andekaks peab, samas on talle vastumeelne täiskasvanutega vaielda. Kimmeli hingelist metamorfoosi on väga huvitav jälgida. Lavastuse lõpuks seavad ema, isa Gretele uusi ootusi, "Metamorfoosi" viimane valguslahendus annab vihje: peagi võib perekonnas jälle keegi putukaks muutuda, sest noorele inimesele lasuv kohustus on hiiglaslik. 

Peeter Rästas hiilgab Gregori tööandja rollis. Tema kehastatud Ärijuhti ei huvita üldse oma alluva tervislik seisund ja heaolu, vaid see, et töö saaks tehtud. Ärijuht on 21. sajandi ühiskonna peegel – oluliseks on muutunud tulu, mitte inimesed. Rästas on rollis sarmikas, ent samas loob kõneka kuvandi vastikust egoistist. Rainer Elhi on lavastuses pigem taustajõud, kuid ta doseerib huumorit parajalt, tema kehastatud tegelased ei muutu kunagi karikatuurseteks. 

Gregori vanemad, keda kehastavad Silja Miks ja Madis Mäeorg, jäid lavastuse jooksul aga üheplaanilisteks. Autoritaarne ja vägivaldne isa sobitub Mäeoru jõulise näitlejanatuuri ning siira mänguga, kuid tegelane ei avanenud loo jooksul erinevatest külgedest. Jäi mulje, nagu oleks korratud publikule pidevalt mõtet, et keegi ei hooli Gregorist, tema ja ta isa suhted on keerulised. Selle fakti konstateerimisest aga edasi ei liigutud, poja-isa vahelise suhte süžeeliin tammus ühe koha peal. Ka Silja Miksi ehedalt mängitud ema kannatab selle tõttu, et tegelase ebastabiilsus püsib loo käigus konstantsena.

Pärast etendust küsisin endalt, et kas Franz Kafka lugu pole antud lavastuses mitte veidi ühemõtteliseks muudetud? Kafkalikku ambivalentsust, millele eelnevalt tähelepanu pöörasin, on Rakvere teatri saalis veidi vähe tunda. Pigem annab uuslavastus end suhteliselt kergesti kätte: tegu on sürreaalse narratiiviga, mis kõneleb noore Gregori põrgulikest kannatustest, mille käigus avaneb vaatajatele ühiskonna pahupool. Ühtselt nähtust arusaamine pole antud juhul probleem. Muret tekitab minus pigem see, et putukaks muutumise loo üheselt mõistmine võtab lavastuselt midagi kafkalikku ära. Aga eks Kafka looming olegi paras pähkel...