Füüsikaprofessor Jaak Kikas tundub olevat peaaegu täielikult pühendunud fotokunstile. Kord on ta süvenenud loodusesse¹ või siis trikitab fotodega tootemite kujutamiseks², kõige enam on teda huvitanud tabada inimesi ebatavalistelt situatsioonidelt.

Nüüd on Aparaaditehase galeriis Ag47 ekspositsioon tavalise aedlinna väga sarnaste vaadetega. Fotograaf ongi pildistanud ühest ja samast kohast – oma maja pööningult Vikerkaare tänavalt – ja alati ühte suunda.

Üks ja sama motiiv on impressionismi üks tunnuseid. Kõige kuulsam motiiv kunstis peale Kristust ristil ja Madonnat lapsega on heinasaad Glaude Monet' loomingus, sest autori maalimisobjektiks oli hoopis valgus erinevatel kellaaegadel.

Kikasega olid lood teisiti, tema lihtsalt ei saanud koroona ajal palju ringi kolada ja muutis negatiivsuse positiivseks. Näituse saatetekstis loeme, et ta valis vabatahtlikult ühe võttepunkti, et puu moodi jälgida kannatlikult muutusi ajas, "välisilmas tasapisi ja omasoodu toimuvat". Need muudatused saavad toimuda põhiliselt atmosfääris. Ning mõnikord oli nii kiire, et tuli "puusalt tulistada". Näiteks ükskord märkas ta üle Tartu linna tuhisevat mustavat pilvevalli ja ta pidi paari minuti jooksul krahmama fotoaparaadi, pööninguluugi lahti tegema, redelist üles ronima, ennast vormi sättima. Seda fotot näeme kevadises triptühhonis. Pilvevall muutis ilma nii pimedaks, et tänavalatern läks põlema.

Väljapanek ongi kujundatud aastaaegade kaupa – igast aastaajast kolm – väga stiilselt. Ühel kevadpäeval õnnestus tähtverelasel tabada sümboolse tähendusega vikerkaart, mida täiendavad taevatähtedena säravad õunapuuõied. Vikerkaare tänava elanikule on see muidugi lemmikfoto.

Suvises triptühhonis on kõige huvitavam vihmane päev, kus näeme piiskade laskumisrada, katuselt ülespritsivat vett, mitmel pool udu ning silmapiiri raamistavate puuvõrade tihedat mustrit. Aga augustikuine lumivalge pilvepaar on nagu teineteisel kätest kinni võtnud armastajad.

Ühel sügispäeval ilmus taevasse päikesekiirte ja pilvede koostöö tulemusena tompude-räbalate vormis ja kärtsudes värvides üks imeline maal: külm punane on muutunud läbi oranži kollaseks ning selle protsessiga on paremal pool liitunud lilla-halli-musta kooslus.

Aga järsku läks kõige rohkem hinge hoopis talvine triptühhon. Esimesel fotol näeme hellitavat lumesadu ja raagus puude erinevates astmetes õrnhallid mustrid on kõige köitvamad. Keskmine foto kujutab nii külma ilma, et suits läheb otse taevasse. Kolmandal on sellised kokkusattumused, et tekib ukrainapärane  jõulumeeleolu: Luunja kasvuhoone valgus on hilisõhtuse taeva muutnud hellalt üksteisesse sulanduvate värvide sümfooniaks, aga lume kuldkollast koloriiti  ei oska Kikas seletada. Okstele langenud lumi mõjub jõulukaunistusena, kauguses näeme ekspositsiooni ainsat figuuri.

Kaur Riismaa kirjutas Sirbis artiklis "Põranda alt, impressiomnistlikult" põrandaalustest. Sellele võib tuua paariliseks käesoleva väljapaneku pealkirja all "Pööningupealsed impressionistlikud hetked." 

¹ https://kultuur.postimees.ee/6696167/loodus-ja-must-auk-jaak-kikase-fotokunstis

² https://tartu.postimees.ee/7022722/summeetria-jaak-kikase-moodi