Isikliku lapsepõlve hilise perioodi üks oluliseimaid paiku oli Kalevi kommivabriku vastas olev putka, kus praegu müüakse (masendavalt kesist) kebabi. Tegu oli väga tähtsa putkaga, sest see oli esimene koht, kus minusugune üheteistkümneaastane naga sai suitsu osta. 

Esiteks pidi ootama kindla müüja, Vera, kohalolu — teiste müüjatega see nipp ei töödanud.

Teiseks tuli eelsoojendust teha seltskondliku vestlusega. Mul selles vallas erilist loovust polnud, sestap juhatasin iganädalast ostu tavaliselt sisse remargiga ilma kohta. Oluline oli saada Vera teadustama, et kliendiks on "armas tatikas". 

Kolmandaks tuli esmalt küsida millegi muu järele — suitsupakk oli kallis, mistõttu see tähendas üldiselt sentide hinnakategooriasse liigituvaid üksikuid hapusid kompvekke või mullinätsu. 

Neljandaks oli hetkel, kui Vera sulle kommi aknaluugi juurde toimetas, tarvis lüüa pilk maha, olla hästi häbelik ja küsida: "Üks punane LD samuti, palun". 

Viiendaks tuli välja kannatada Vera pilk, milles peegeldusid üheaegselt nii hinnang antud taktika masendavale läbinähtavusele, kui sisemise monoloogi protseduur, mis lõppes Vera peas üheksal juhul kümnest vist mingisuguse variatsiooniga maksiimil, et poisid jäävad poisteks. Sealt jäi üle ainult rõõmsalt raudteerööbaste juurde jalutada ning koolikoti kõrval kopse välja köhides sotsiaalinseneeria vilju nautida. Ning protsessi järgmisel nädalal taas korrata.

Soe koht

Hinnake mind ja Verat, kuidas paremaks peate, ent tunnistage: keldripoodide ja putkade hääbumine supermarketite ja ostukeskuste pidurdamatu tõusu kestel on inimvahelise suhtluse katastroof. Jäänud on kaduda turgudel (Balti Jaama turuhoone vundamendiks on sõnaotseses mõttes saanud Selver... ) ning võõrandumine kaubast ja kaupmehest — arvestatavast osast sellest, mis moodustab omakorda arvestatava osa elu lavakujundusest — raksatab perverssesse täiusesse. Pakendatuse, saniteerituse ja hüperkaubanduse vaatemängu, kus ühe pisikese pesa ainulist kultuurikihistust asendab bränding, väljapaneku kureerib tarbijakäitumise indeks ning müüja kassalindi taga on ebamugav väljapääs olukorras, kus pangakaart on koju ununenud. Väike ja igav maailm, mis kultiveerib väikeseid ja igavaid inimesi. 

"Kaunis nänn, võluv kola ja kõik ülejäänud asjad", on sattunud näitusena õigel ajal õigesse kohta. Kopli tsiviliseerub ning kaugel pole päev, kui muutub üheks neist linnaosadest, kus pesu kuivatamine nööril pole okei, keegi ei grilli Stroomi rannas ("Inimesed päevitavad siin! Mida te õige endast mõtlete") ning kõik pole enam nagu... päris. 

Ja ometi siin see seisab! Pisike valge putkake, valge laudise ja ühekordsest õhukesest klaasist vaateakendega. Kopli trammiliinide lõpus, Süsta pargis, Derevjaška kõrval — nagu viimane punasest tilkuv ja nõretav valgushelk, mille päike heldelt ulatab enne suikumist. Armas väike luigelaul kohakestele, mis sisaldasid endas kõige veidramaid asju ja kõige isikupäraseimaid müüjaid. 

Anita Kodaniku kureeritud näitus asetub vintriinigaleriide diskursiivsesse ruumi, ent trotsib neile omast staatikat. Selgituseks: vitriinigalerii on oma olemuselt pisike kunstiväljapanek vitriinis; avaliku ruumi kontekstis grafiti punklikku olemust ja monumendi väärikust kombneeriv kunstiruum/objekt — mõlemat loomulikult õnnestumise puhul. Pisiväljapanek, mis peaks lisaks kunstiringkondade harakatele, kes niikuinii pressiteate peale kohale lendavad, kõnetama ennekõike möödujaid. Ainult, et vitriini asemel on Kodanik vaatajale andnud terve putka ühes personaliga, mis viskab vitriingaleriile omase "jalutajale kingitud mõtisklushetke" ainulisse vaikusesse meeldiva keeru. Vitriin on siin lakanud olemast aken vaid muutunud ühiskondlikult suhestuvaks objektiks. Kuratoorne käik, mis isiklikult väga rõõmustab.

Lahe rahvas

Ülalmainitud personaliks on näitusel osalevad kunstnikud: Sandra Ernits, Rose Magee, Mara Kirchberg, Sarah Nõmm, Siim Preiman ja Leonor Talefe. Ehk kellele kaasaegne kunst kauge on, saab kohe selgitust nõuda tegijatelt endilt. Lihtne ja töötav lahendus nii kioski korrashoiuks, kunsti ja teda ümbitseva maailma vahelise ühenduse loomiseks, kui meeldivalt atseremoniseeritud didaktikaks. 

Isiklikult jõudsin näitusele neljapäevasel pärastlõunal, mil putkavalvuri rolli täitev Sarah Nõmm oli parajasti koos sõbrannaga kõrvalisel muruplatsil arbuusi söömas ja päevitamas. Igati asjakohane vastuvõtt arvestades, et Kopli rahvuslinnuks on kuldses keskeas meeste poolt jalga tõmmatavad kajakad, milles vertikaalselt harkisjalu päiksevanne võetakse. Nagu kunstnike saadetud vaatamiskogemused ikka, oli tegu meeldiva kohtumisega (pakuti ka arbuusi, väga maitsev oli. Aitäh!), kus erinevalt külastusjuhtide ja teiste seesuguste asjapulkade lähenemisele osatakse lisaks lõputule seletamisele ka väheke vaikida ning lasta külastajal rahus näitust vaadata. 

Teosed on paigutatud lihtsalt ja loogiliselt: kuus kunstnikku, kolm akent ning üks kioski ümber jooksev metallsõõr. Omavahel moodustavad vaateakendel paarikud Rose Magee "Rahvusluse sinililledest" ja Mara Kirchbergi "Keeltest letil", ning Sandra Ernitsa "Hommikukaste retsepti" fragmentidest ja Siim Preimani "Sõlmedest ja põimitud muhkudest". Sarah Nõmme installatsioon "Portselanist roosa elevant" on oma portselankujukestele ja taskukalendritele (kümme senti tükk) saanud terve vaateakna ning Leonora Talefe muruinstallatsioon "Esemed, mida teadmata põhjustel alles hoida", lookleb paelana ümber putkakeha. Kõigilt kunstnikelt on teosele vormistatud ka pisike postkaart, mis annab tõlgendusliku niidiotsa lisaks putkavalvuri seletustele. 

Näitusel olevad teosed kuuluvad pehme esteetika ruumi. Kärts, mürts ja agressioon jäävad tahaplaanile ning seal, kus seda on maandab näitusetervik selle kiirelt (näiteks Nõmme taskukalendreid kaunistava surmahipsterlik gooti šrift maheneb hardcore'suses tuntavalt). See pole halvustavalt mõeldud; näitus ei jää kuidagi hambutuks ega lahjaks, vaid mõjub fokusseeritult. Isiklik lemmik, Siim Preimani käemuhke kujutav kootud postkaardide seeria, suudab olla pehme nii materjalilt, kujutiselt kui ka tehnikalt, ent kannab endas tajutavat tundelist laengut, mis vormib ennast saateteksti lugemise järel nukraks leinaks. Et Preiman astub antud näitusel edukalt nii kuraatori rollist kunstniku omasse, kui ka suudab isikliku kogemuse sublimeerida üldinimlikult mõistetavasse vormi, sooviksin siinkohal tema ees kummarada sussideni. Aitäh!

Tugevate teostena, mille kritiseerimine võrduks pastaka imemisega, jäid meelde "Keeled letil" ning "Portselanist roosa elevant". Esimene suudab oma papist munarestil lebavate, idusid meenutavate keelekestega portselanist munade ning kilega kaetud plastikkannus laagerduva mootoriõli ja jahutusvedeliku seguga suurepäraselt kehastada seda tõsidust, millega pehme esteetika läheneb üldiselt oma sisuliste subjektide lahkamisele. Tuleb kiita ka kunstniku tekstivalikut, mis jätab vaatajale nii oma tõlgendusruumi kui ka forsseerib tunnetuse kindlalt teatavale jõhkruse alltekstile (ma võisin siinkohal loomulikult ka asjadest täiesti valesti aru saada). 

"Portselanist elevant", kui näituse mänguliseim ja kergeim teos (mõeldud komplimendina), koosneb Nõmme poolt eri putkadest leitud portselanloomakestest ja nende portreedest, mis on vormistatud taskukalendritena. Lisaks sellele, et installatsioon naudib eneseküllaselt oma kitš-subjekte (Portselanist jänes, mis on üheaegselt seebihoidja!), astub Nõmm ka kõige otsesemalt kontakti putkanduse kui sellisega, kaardistades taskukalendrite taga portselanlooma päritolukioski. Teos mõjub nagu peied, mille kadunuke korraldab endale ise paar nädalat enne surma. Rõõmus tähistamine, mille üle ripub siiski kaduvuse nukker oreool. Peaks kunstniku huvitama teemaga jätkamine, tundub selleks nii tunnetust, perspektiivi kui ainest olevat. 

Kõrva kergelt kriipimas

Mõned kriitikanooled tuleb kahjuks ka pilduda. Sandra Ernitsa fragmendid installatsioonist "Hommikukaste retsept", mõjuvad teosena iseeneses väga tugevalt. Kunstnik demonstreerib head vormitaju luues vaateratta ja roiskuva selgroo vahele jääva liminaalobjekti, mis kui viitaks fragmentaarsete vormide ja bioplastikust räbuga samaaegselt nii putkade kuldajastul imeasjadega täidetud mänguasjaletile kui ka bioloogilise lagunemisega ühes käivale ebamugavusele. Peene ja mängleva meeleolu rikub aga ära teost saatev saatetekst, mis tsiteerib rokk-ansambel Placebo ballaadi "Protect Me From What I Want". Võib-olla on asi selles, et olen Placebot kuulanud aegadest, kui rongirööbastel salaja suitsu tegin, kuid antud hetkel annab tekstiline lisand teosele melodramaatilise oreooli, mis tervikut ennem kahjustab, kui toetab. Taaskord, teos ise väga meeldis ehk sellest pole liigset hullu.

Tekstiliselt komistab ka Leonor Talefe. Küll aga ootamatul moel. Kunstnik kasvatanud kursiivkirjas vormides murumättad, millest formuleeruv tekst jookseb mööda putkale asetatud metallpiiret. Ilusa keskse ideega, läbimõeldud saatematerjaliga — teose komponendid: "vesi", "päike" ja "hoolitsus", on väga võluv käik — komistab teos rumala reha otsa. Mättad on kasvatatud liialt väikese tähesuurusega, et tema kehandiks olev tekst püsiks vaatajale pikaks kasvanud murus loetav. Teos on eksponeeritud osati lauspäikese käes — ma saan täiesti aru, et murule tähendaks loetavuse nimel tehtav pügamine enam-vähem kindlat surma — sestap ei oskagi antud kriitikale midagi tarka lisada. Samas teab järgmist seeriat plaanides arvestada. 

Küll aga tahaks natuke karmim olla Rose Magee "Rahvusluse sinilillede" osas. Kunstnik on välja pannud sinised klaaslatakad, mida katavad kõrvavormid. Tegu peaks olema viitega rukkilillele, ning kuigi ma proovin vaadata teoseid heas usus, ei saa üle ega ümber sellest, et sinisel pannkoogil ja rukkilillel on sama palju ühist kui klaashelmel ja pesukaitsmel. Oleks võinud vähemalt varregi alla panna, et lillevorm oleks teksti lugemata vaatajale aimatav. Sellele lisaks suudab saatetekst olla samaaegselt nii masendavalt otsene, kui kuuluda stilistiliselt art-speak'i kategooriasse; rääkimata sellest, et cornflower on tõlgitud saatetekstis "sinililleks" (võiks vähemalt rahvuslille enne korrektselt tõlkida kui pateetiliselt üleleierdatud rahvuslusekriitikat ajada). Kesine vormiline teostus ning virtue signaling maiguga tekst annavad kokku teose, mis jätab täielikult külmaks. Millest on kahju, sest kõrvaga rukkilill on iseenesest päris kaval kujund.

Aga ärme lõpeta hapul noodil! Üks kehv teos ei põrmusta tervikut ning näitus tõestab oma tugevust sellega, et kui rahvusluse pannkookidele sügavamalt mõtlemata jätta, ei häiri nad tervikut absoluutselt. Lisaks ei saa üle ega ümber sellest, kui armas kogu ettevõtmine tervikuna on! Näitus suudab haarata seda erilist Kopli miljööd, kus elatakse ja lastakse elada, ning ainuüksi seetõttu väärib näitus külastamist. Aga lisaks on tegu ka kunstiteosega kuratoorsest aspektist. Kunstnike kohalolu, tundlik asukoha- ja ruumikombinatsioon, ülendab Anita Kodanikku kuratoorselt kõrgele püünele. Ootan huviga järgmist etteastet. 

Käesolev arvustus on pühendatud Madara peatuses asetsenud putka mälestuseks, mis suleti paar nädalat tagasi.