Laulupeoni on jäänud ligikaudu kaks nädalat. Kuidas sinul kui kunstilisel juhil tunne on? Mida laulupeo korraldus selles etapis endast üldse kujutab?

Mul on hea meel, et see kaua tehtud kaunikene pidu on lõpuks kätte jõudmas. Eks praegu on pigem käed-jalad tööd täis Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusel, kes tegeleb korraldusliku poolega. Kunstilises mõttes on suures plaanis töö tehtud ja vaja on see lihtsalt peopäevadel ellu viia. Praegu on minu peamine ülesanne anda intervjuusid. Ühtlasi käib veel viimane lihv laulupeo kontserdi lavastusliku poolega koostöös oma venna Ukuga. Lisaks valmistume laulupeo meeskonnaga laulupeo tule süütamise ürituseks, mis toimub 21. juunil.

Kas saad jaanipäeva ikka nautida või on veel viimseid asjatoimetusi, mis peo eelsesse aega kuhjunud on?

Jaanipäeva saan võtta ikka rahulikult, nii hull see asi ka ei ole, et absoluutselt iga päev peaks tööd tegema. Arvan, et jaaninädalavahetus ongi ehk veel viimane hetk enne peonädalat hinge tõmmata

Sel aastal juhatad sa kolme lugu. Lisaks omaloomingule ("Valgust!", "Lootuse laul", "Kõige all") oled ka laulupeo kunstiline juht ja mitme laulu dirigent. Sa ise oled nentinud, et laulupeo dirigendi roll võib vaimses mõttes üsna kurnav olla. Kuidas sa vastu pead? Ja kuidas sa peale pidu puhata plaanid?

Jah, eks peopäevad saavad olema ilmselt küllalt pingelised, aga katsun kõike võimalikult rahulikult võtta. Eks ühest küljest on koormus dirigendina kolme lugu juhatades suurem, teisalt on ka parem võimalus heas mõttes harjuda dirigendi puldis olemisega, võrreldes sellega, kui keskendud vaid ühele loole.

Peale pidu tahaks koormust kergemaks võtta küll. Tõsi, üsna vahetult pärast pidu seisab veel ees mulle väga oluline kontsert: kammerkoori Head Ööd, Vend 15. sünnipäevakontsert, mille puhul kirjutasin segakoorile ja keelpilliorkestrile suurvormi "Regiväli". Olgugi, et see on küllaltki vastutusrikas ülesanne, siis ootan kontserti väga, kuna teos on mulle väga isiklik ning selle kirjutamiseprotsess on olnud äärmiselt huvitav. Pärast seda peab aga tõdema, et mu elus on palju küsimärke. Võiks isegi öelda, et tänase seisuga olen uuel hooajal justkui töötu. Tõsi, mõned tellimused heliloojana siiski laual on.

Millist lugu sa ise peolt kõige enam ootad? Kas mingi loo puhul on närv suurem kui teisel?

Kunstilise juhina huvitab mind pigem, kuidas kogu tervik töötab. Elan kaasa igale loole. Minu põhiline soov on, et osavõtjad ise oleksid õnnelikud ja naudiksid pidu. Nii et ühtegi lugu eraldi välja ei tooks ja närveerimise koha pealt ei eristaks.

Laulupidu on paljude inimeste koostöös toimuv projekt ning kompromisse tuleb paratamatult teha. Kas midagi jääb üldises kontseptsioonis kripeldama?

Laulupidu on kahtlemata üks suur koostöö tõepoolest. Ise olen seda täpselt nii ka algusest peale võtnud. Minu meelest ei peaks laulupidu kunagi 100 protsenti kunstilise juhi nägu olema. Ehk et kunstilist juhti ei tasu üle tähtsustada. Kõige olulisem on see, et kestaks see kaunis, nüüd juba üle 150 aasta elanud traditsioon. Iga kunstiline juht on selles lõimes peavastutaja ühe konkreetse peo eest, aga pidu ennast luuakse ikka alati üheskoos.

Tõsi, loomulikult olen püüdnud jagada ses rollis väärtusi, millesse ise usun ja kujundada seda pidu võimalikult palju mulle hingelähedases vaimses ruumis. Aga nagu ütlesid ise oma küsimuses, siis paratamatult tuleb teha ka selles töös kompromisse, mis on minu vaatenurgast igati normaalne. Eks üht-teist on ka kripeldama jäänud, aga neid kaarte ma avama ei hakkaks. Suures plaanis olen senise protsessiga rahul. Ühtlasi ei saa ju lõplikke järeldusi teha enne, kui kontsert on toimunud.

Räägi palun lahti selle laulupeo korralduslik ajajoon. Millal otsustati kollektiivselt, et pidu lükkub 2023. aastasse? Kuidas see sinu, koorijuhtide ja lauljate tööd mõjutanud on?

Kõige algul, 2020. aasta märtsi lõpus valisin liigijuhid. Nemad omakorda valisid oma liiki dirigendid. Kui meeskond sai kokku, asusime koostama laulupeo repertuaari. Iga liik töötas omapäi ning regulaarsetel liigijuhtide koosolekutel arutati vahepealsed arengud alati läbi. Korraldasime seejuures ka uue algatuse, omaloomingu korjetalgud. Juba 2020. aasta augustikuus toimus Olustveres esimene repertuaari tutvustus Eestimaa koorijuhtidele. Sealt tuli ka esimene tagasiside, mille põhjal pisut oma valikuid kohendasime. Edasi tegelesime veel ühe uue algatusega: nimelt salvestasime koostöös Eesti Filharmoonia Kammerkooriga sisse kõikide laulude häälepartiid.

Peo edasilükkamise mõtted hakkasid ennast ilmutama 2021. aasta veebruarikuus ja otsuseni jõuti 2021. aasta kevadel. See oli tol hetkel väga keeruline otsus. Korraldasime ühtlasi ühe küsimustiku, et uurida hetkeseisu koorimuusika maastikul ja kohtusime Zoomi vahendusel ka kõikide dirigentidega üle Eesti, et selgitada otsuse tagamaid. Eks arvamusi sel hetkel oli seinast seina, aga tagantjärgi tundub, et see oli ainuvõimalik otsus. Pisut kummaline on see, et vaikselt hakkab juba meelest minema, mis ajal me seda pidu korraldanud oleme. Rohked Zoomi-koosolekud, lõputud kiirtestid eri ürituste eel jne. Tasub olla väga tänulik, et laulupeo aasta on millestki taolisest siiani täiesti vaba olnud.

Kui ajajoone juurde tagasi tulla, siis pidevalt käis põhjalik töö laulikute kallal. Lisaks lauludele on laulikutes ka väga palju üldharivat informatsiooni. Iga laulu kohta on kirjutanud autorid oma mõtteid, meie seast lahkunud autorite lugude juurde koostas tekstid muusikateadlane Evelin Kõrvits. Mainimata jäi veel laulupeo kunstniku konkurss, kuhu laekus palju põnevaid kavandeid. Konkursi võitis Mart Anderson, kelle ainuomane tüpograafia koostöös Eesti kunstiga on loonud väga kaunid laulikud. 2022. aasta kevadel toimus pidulik seminar Estonia kontserdisaalis, kus kanti ette kogu laulupeo kava (välja arvatud orkestrid, kellel toimusid eraldi seminarid) ning kus sõna said ka laulude autorid. Sama aasta sügisel toimusid aga n-ö laboratoorium-seminarid, kus koorijuhid üle Eesti tulid taas kokku, et koos läbi laulda laulupeo kava ja teha märkmeid. Ühtlasi toimusid 2021. ja 2022. aasta augustis Haapsalus Eesti Kooriühingu suvelaagris laulupeo laulude dirigeerimise kursused.

Pikk vastus iseloomustab seda, et laulupeo juhtimine ei ole vaid ühe kontserdi kunstiline kujundamine, vaid palju laiem ülesanne. Pigem võikski rääkida laulupeo teekonnast ja selle sisse jäävatest erinevatest etappidest.

Kas lapsed laulavad nüüd paremini? Või esines lauljate seas hoopis motivatsioonilangusi, kui peo edasilükkumisest kuuldi?

Ma arvan, et seda tuleks ilmselt küsida koorijuhtidelt endilt. Enda sisetunne ütleb, et kui algul võis keegi ka pettunud olla, siis praeguseks on see vast unustatud. Ilmselt on kõik õnnelikud, et eelproovid on olnud kiirtesti vabad ja me saame kogeda tavapärast laulupidu. Sellist pidu 2021/22 hooajal pidada poleks saanud. Mis puutub laste- ja noorte laulutasemesse, siis mulle tundub, et olime pärast pandeemiat valmis suuremaks taseme languseks. Eelpoovides aga madalseisu täheldanud ei ole ning kõik kooriliigid kõlavad kokku väga kenasti.

Üks lisaväärtus paljude teiste seas, mida peo edasilükkamine tõi, on näiteks kõnekonkursi korraldamine. Noored üle Eesti saatsid teele oma kõned teemal "Püha on maa". Kuidas need kõned sind on mõjutanud?

Tõsi, näed, selle isegi unustasin mainida, kui rääkisime ajajoonest. Kõnekonkurss on olnud aga kahtlemata minu vaatenurgast üks selle teekonna toredamaid algatusi. Noorte kõned olid niivõrd inspireerivad, et otsustasime korraldada ka kõnekonkursi lõpugala MUBAs, kus väljavalitud kõnesid esitasid noored ise ning muusikaliste vahepaladega astusid üles MUBA õpilased. See oli minu jaoks üks hästi ilus päev – tundsin, et taolise päeva vaimsus on see, mille nimel võtsin üldse ette kandideerimise just noorte laulupeo kunstiliseks juhiks. Uskudes noorte vaimsusesse. Veelgi enam saime inspiratsiooni, kui kuulsime kõnesid noorte enda esituses – saime aru, et tahame neid teatud mahus kuulda ka laulupeo kontserdil.

Korjetalgute käigus koguti ka laule. Mis tingimused laulude valimisel määravaks said? Kas nende lugude seas on mõni laul, mis sind pikaks ajaks kummitama jääb?

Omaloomingu korjetalgute korraldamine oli mõneti tundmatus kohas pea ees vette hüppamine. Mitte kunagi varem ei ole laulupeole muusikapalade saatmise akent niivõrd avaralt avatud. Me ei osanud esiti üldse prognoosida, milliseks osavõtt kujuneb. Palu laekus aga väga suures mahus, mis omakorda pan žürii mõnevõrra proovile. Tulemuseni pidi jõudma väga lühikese aja jooksul.

Tõsi, algusest peale oli selge, et mingisugust kohustust korjetalgutest ühtki laulu repertuaari võtta ei ole. On vaid võimalus. Hea meel on, et sealt üht-teist siiski sõrmede vahele jäi. Laulupeo kavva jõudis korjetalgutelt neli laulu. Lisaks andis kirjastus Noodiriiul välja ühe kogumiku ära märgitud töödest, mis laulupeo kavva seekord ei jõudnud, aga mida koorid saavad soovi korral õppida.

Eelmisel laulupeol juhatasid ühendkooride ees enda kantaati "Igaviku tuules". Kas kaare all olevatele ühendkoori lauljate arvule tuleks seada mingid piirangud? Dirigendil on kindlasti raske kogu rahvamassi ühiselt koordineerida, eriti kui osa lauljatest pulti hästi ei näe. Mida sa "Igaviku tuules" dirigeerimise kogemusest kaasa võtad?

Mõneti on see ilmselt igal laulupeol küsimus, et kui karm peaks laulupeole pääsemise sõel olema. Tihtilugu jõuab meediasse pigem see pool, kus kellelegi ollakse justkui ülekohut tehtud. Vaadates aga olukorda laulupeo dirigendi vaatenurgast, siis tegelikkuses on laulupeole pääsemise latt minu meelest vägagi madalal ja seda just puht inimlikel kaalutlustel.

Nimelt ei ole südant koore peolt välja jätta. Mäletan, et eelmisel juubelilaulupeol oli segakooride liik ettelaulmiste hindamisel kohati nii-öelda väga inimlik, aga hiljem ei mahtunud liik peaaegu kaare alla ära ning ühtlasi oli tunda, et keeruline oli neid ühe mütsi alla saada. Võrreldes näiteks tantsupeoga on laulupeole pääsemine igal juhul kordades kergem.

Mis puudutab "Igaviku tuules" juhatamist, siis ma arvan, et taoline kogemus kulus väga ära – see oli minu vaatenurgast vägagi keerukas ülesanne.

Laval on üle 30 000 laulja. Uudisteos, mis on keskmisest laulupeo laulust poole pikem, mitmete strukturaalsete üleminekutega. Lastekooril on oma iseseisev liin, aga nad ei mahu lavale ära ja jäävad ühtlasi helivõimenduse tsoonist välja. Uus pult, kus tõesti alumine osa dirigenti ei näe. Ainukene proov looga toimub vihmasajus, pärast mida võetakse vastu otsus, et läbimäng jääb ära. Ja juhatada seda kõike ilma laulupeo dirigendi varasema kogemuseta. Ilmselt kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks, ja siit edasi on loodetavasti mõnevõrra lihtsam.

Iga aasta tuleb juttu laulupeo repertuaari keerulisemaks muutumisest. Mida sina sellest arvad?

Esiteks olen selle vaatenurgaga kursis ja minu siiras soov kunstilise juhina oli seda probleemi tõsiselt võtta. Ütlesin seda ka oma meeskonnale. Kutsusin kõiki üles valima laule kavva raskusastet arvesse võttes ja püüdes leida selles osas kuldne kesktee.

Selge on see, et kesktee leidmine lihtne ülesanne ei ole. Laulupeo puhul on siiski oluline ka kunstiline tervik. Ideaalis on kõik laulud seotud peo juhtmõttega, mis seekord on "Püha on maa". Teisalt peaks iga liigi kava moodustama vaheldusrikka minikontserdi. See kõik seab mõneti omad piirid. Ühtlasi on oluline hoida üleval teatud standardit, laulupeo üldist taset. Näiteks viimasel ajal on olnud juttu, et ka Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" või Lüdigi "Koit" on rasked laulud. Aga kui need on rasked laulud, siis kas see ei ole mitte peeglisse vaatamise koht meie koorilaulu tasemes? On ju need laulud olnud kavas aastakümneid.

Me elame üha enam nii-öelda kiirtoidu ajastul. Kiired elamused, naudingud. Meie ikoonid on sisuloojad, raamatute asemel loeme skrollides kiiresti uudiseid. Ka koorimuusikasse on tungimas sisse kiire elamuse ootus. Valdavalt tungib see minu meelest sisse üle maailma levinud poplaulude seadete kaudu. Eesti on veel suutnud selles küsimuses säilitada mingisuguse karge omanäolisuse, aga see on väga õhkõrn jää. Väidetavalt näiteks Leedu on juba seda teed läinud ning sealt enam üldjuhul tagasiteed ei ole. Ehk siis lauljate ja publiku ootustele lihtsama repertuaari osas on vastu tuldud. Tean, et Leedus helistavad lapsevanemad koorijuhtidele, et avaldada arvamust, mida laps peaks kooris laulma.

Loomulikult peaks laulupeol osalemine pakkuma lauljale rõõmu, aga küsimus on, kui kergelt või raskelt peaks see rõõm olema kättesaadav? Mina usun pühendumisse, kaua tehtud kaunikese ilusse. Kord oma elukaaslase pianistist õe juures külas käies jäin sõrmitsema üht kuulsat Chopini etüüdi. Tabasin end mõttelt, kui peen on kõik seal kirjapandu ning kui palju pühendumist nõuab selle kirjapandu kuuldavaks tegemine. Aukartusest Chopini ja pianistide ees, kes suudavad midagi taolist mängida, jäid käed rüppe.

Mis puutub veel laulupeo laulude raskusastmesse, siis ei saa mainimata jätta, et on koore, kes omandavad terve lauliku ühe pikema proovipäevaga. Ja on muidugi ka koore, kes õpivad laule terve aasta koos rohkete lisaproovidega ja saavad ikkagi selgeks näiteks 75 protsenti. Sinna ei ole kokkuvõttes midagi teha, sest kooride tasemed ongi väga erinevad. Ideaalis võiks laulupidu pakkuda midagi nii A-kategooria kooridele kui ka madalamal tasemel kooridele. Seda kuldset keskteed on keeruline leida, aga selge on see, et keegi ei vali laulupeo kavva kuidagi meelega raskeid laule. Valik langetatakse ikka inspireerituna konkreetsest teosest ja sellest, kuidas see ülejäänud peo tervikuga kokku kõlab.

Kas laulupeol on oht muutuda nn koori eliidi keskseks, kus peole pääsevad ning partiid laulavad ära eelkõige need, kel paremad harjutusvõimalused ja muusikahariduse kättesaadavus?

Nagu ütlesin eelpool, ei ole minu meelest peole pääsemise latt tänase seisuga teab mis kõrgel, mistõttu ma ei näe päris sellist ohtu. Tõsi, kindlasti ei tohi taolisest küsimusest kuidagi mööda vaadata, sest kahtlemata on ülioluline, et laulupidu säilitaks oma regionaalse rikkuse. Ehk et laulupidu peab olema alati võimalikult üle-eestiline sündmus. Kui tõesti hakkab mingil hetkel vastu peegelduma tendents, et väiksemates piirkondades sureb koorilaul välja ainuüksi seetõttu, et laulupeo laulud on liiga rasked, on see kahtlemata küsimus, mis väärib sügavat arutelu. Sest kindlasti ei ole mitte kellelgi laulupeo korraldajatest soovi koorilaulu välja suretada, otse vastupidi. Ka meie tegime näiteks seekord ühe otsuse, kus vähendasime minimaalset kollektiivis osalejate arvu 16-lt 12-le, et tulla vastu just väiksemates piirkondades tegutsevatele kollektiividele.

Koorijuhid on oma laulupeole sobivate lugude nõuannetes nentinud, et ühes laulupeo loos peab lauljale olema väljakutseid, aga neid ei tohi olla liiga palju. Kas lastel on väljakutsete taustal motivatsiooni keerulisem hoida?

On paratamatu, et mis tahes muusikapala õppimine nõuab pingutust. Olgu selleks klaveripala või koorilaul. Kui palju üks pala sisaldab endas väljakutseid ja mis on kellegi jaoks väljakutse, seda on keeruline kuidagi universaalselt mõõta. Kollektiivide tasemed üle Eesti on väga erinevad ja see on paratamatu, et pisut madalamal tasemel kollektiivide jaoks on osa teoseid proovile panevalt rasked, teiste jaoks jällegi täpselt parajas raskusastmes, kolmandate jaoks lihtsad.

Mõneti on kogu Eesti koorimuusika maastik justkui klassitäis matemaatika õpilasi, kus on väga erineva tasemega liikmeid. Kuidas peaks siis õpetaja klassi ees talitlema? Kas tingimata peaks matemaatika ülesandeid kuidagi lihtsustama, kui ühel hetkel madalama tasemega õpilased asuksid protesteerima, et kõik on liiga raske? Olukorras, kus õppekava on aastaid püsinud enam-vähem samal standardil.

Eks kokkuvõttes on need kõik väga keerulised küsimused. Ma ei ütle, et ma teaksin tõde. Usun ise, et alati on vaja ära kuulata probleemid ja üheskoos lahendusi otsida. Aga ma ei ole valmis alla kirjutama, et laulupeo laulude raskusaste on tingimata aastast aastasse aina keerulisem, kuna mulle see paraku nii ei tundu.

Mida sa ise veel öelda tahaksid? Millised on su sõnumid publikule, millised lauljatele?

Loodan, et see tulev, kaua tehtud kaunikene pidu toob natukenegi lootust, valgust ja helgust meie ärevasse aega. Laulupidu on nähtusena üks suur kohtumine. Kohtumine oma sõprade, lähedastega, ideaalis (tänu laulu- ja sõnaväele) ka kohtumine millegi argisest kõrgemaga. Soovin kõigile paljude kirgaste kohtumiste ja koosolemise rõõmu!

Lõpetuseks – see aasta on palju uuendusi peo korralduslikus pooles. Mille poolest aga paistab välja XIII noorte laulu- ja tantsupidu kunstilises osas?

Esiteks on huvitav tõdeda, kuidas terve suur laulupeo repertuaari puu on võrsunud ühest küllaltki kompaktsest Hando Runneli luuletusest "Valgust!". Minu meelest on see olnud üks omanäoline laulupeo sünd. Teisalt juhiksin tähelepanu peegelvormis ühendkoori kavale. Nimelt siis ava- ja lõpuplokk justkui peegelduvad teineteisele vastu. Kolmandaks kutsuksin üles märkama meie kaunist emakeelt. Kuulakem laulude sõnu, pangem tähele ka laulupeol kõlavaid kõnesid ning olgem mõttega kaasas neil vaimsetel maastikel, mis läbi nende tekstide avanevad. Minu peas on olnud algusest peale visioon põhjamaiselt kargest noorte laulupeost, kus oleks esil noorte vaimsus ning haldjalik hingepuhtus.

Aga kokkuvõttes on endiselt olulisim, et tulemas on taas laulupidu ja see juba ise on väärtus. Laulupidude puhul ei maksa tingimata keskenduda uuenduslikkusele, vaid pigem väärtustada ja hoida elus pidude traditsiooni. Ega ka näiteks jõuludel ei pea iga aasta uutmoodi käituma. Laulupidu on eestlaste püha, millel on omad väljakujunenud traditsioonid ja minu meelest on need hästi ilusad ja loomulikud.