X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvustus. Lihtne meelelahutus ja pseudoajaloo hüperboolid

"Indiana Jones ja saatuse seier" Autor/allikas: Lucasfilm

"Indiana Jones ja saatuse seier" ("Indiana Jones and the Dial of Destiny", USA 2023, 155 min), režissöör James Mangold, stsenaristid James Mangold, David Koepp, Jez Butterworth ja John-Henry Butterworth, operaator Phedon Papamichael, helilooja John Williams. Arvustus ilmus Sirbis.

Osades Harrison Ford, Mads Mikkelsen, Phoebe Waller-Bridge, Antonio Banderas, Toby Jones, Boyd Holbrook jt.

Lahendame esimeses lõigus kiiresti ära kõik need nõmedad probleemid, millesse upub viimastel nädalatel kogu selle filmi meediakajastus. Kas uus "Indiana Jones" on saaga halvim film? Ei. Halbusest rääkides peaks ette võtma pigem "Hukatuse templi"1, mis on praeguste kriteeriumide järgi ikka täiesti talumatu. Kas Harrison Ford on liiga vana, et mängida Indiana Jonesi? Ei ole. Miks peaks üldse küsima midagi nii rumalat? Kas meil oli uut Indiana Jonesi filmi vaja? Muidugi. Kui vanameister Ford jaksaks, vaataksin hea meelega ka kuuendat filmi. Kas Indiana Jones on oma aja ära elanud? Kaugeltki mitte. Mul pole ühe kassahitiga ammu nii lõbus olnud.

Sellega on siis nüüd korras! Kahjuks pole minu sõnadel ülemäära kaalu, sest need tühised, naeruväärsed ja mitte midagi ütlevad pealkirjad, mida oma küsimustega veidi markeerisin, on juba oma töö teinud – "Indiana Jones ja saatuse seier" on kinodes valusalt põrunud. Peaaegu 300 miljoni dollarise eelarvega film teenis avanädalavahetusega üle maailma tulu 130 miljonit dollarit, mis polegi pealtnäha kohutav tulemus, kuid jäi ikkagi kõvasti alla stuudio ootustele. Vaevalt et lähinädalatel midagi ka paremaks läheb.

Kirjandusmaailmas räägitakse üha enam raamatute Facebookis ehk netilehel Goodreads toimuvast raamatute põhjalaskmisest halbade arvustustega (nn review bombing). Samalaadse nähtusena on netimeedia teinud Indyst märkamatult hädise ja tudiseva vanamehe, kes on ühe jalaga hauas ja teeb veel viimaseid surmaeelseid hingetõmbeid. Kui 60aastane Tom Cruise hakkas filmis "Top Gun. Maverick"2 jälle lennukitega trikitama, ei kobisenud küll keegi, et kuule, kõbi, lase noored pulti. Veel tänavu juulis sõidab ta uues "Võimatus missioonis"3 mootorrattaga kaljult alla ja teeb muid tempe, senise kajastuse põhjal on kõik juba enne nägemist vaimustusest kummuli.

Aga miks me tahame siis Indiana Jonesile nii väga hauakivi tellida enne, kui saaga pole veel manalateed läinud? Suur põhjus peitub ilmselt Jonesi pärandis, mille ulatus on nii suur, et seda on isegi raske hinnata. Loobime kiirelt hunniku pealkirju: "Kariibi mere piraadid", "Tomb Raider", "Rahvuslik aare", "Muumia", "Kõurikud", "Kalliskiviromaan", "Jumanji", "Uncharted"4. Neist viimane on ilmselt kõige märgilisem, sest praeguse põlvkonna üks hinnatumaid videomängusarju, millest valmis mullu ka mängufilm Tom Hollandi ja Mark Wahlbergiga5, on seiklusžanri viimastel aastatel sedavõrd palju mõjutanud, et teeb "Indana Jonesile" omamoodi karuteene.

Mida ma silmas pean? "Indiana Jones" inspireeris tugevalt mängustuudio Naughty Dog tegijaid, et luua 2007. aastal esimene "Uncharted" videomäng. Selles ei kahtle vist keegi. "Saatuse seieris" ehitab lavastaja James Mangold uue filmi vundamendi aga suuresti klotsidest, mis on meile tuttavad juba Indy-sarjale aluse pannud kultusfilmist "Indiana Jones kadunud laeka jälil"6, ent samal ajal täidab ta vuugid särtsakama ajakohasema sisuga, mis viib mõtted tahes-tahtmata "Uncharted'ile". "Indiana Jonesi" mõjutab seega alateadlikult sari, mille tekkimiseks nad ise tingimused lõid. Popkultuuri musternäide! Eriti humoorikas on seejuures vanameister Antonio Banderas, kellel õnnestus nii "Uncharted'is" kui "Saatuse seieris" küllalt sarnases (ja totakas!) rollis üles astuda…

Mõte sellest, et Indiana Jones suudaks olla ühe jalaga kindlalt minevikus ja teise jalaga uute lainete vahel tasakaalu hoida, on sümpaatne, kuid paneb meid paratamatult lõhkise küna ette. Nii tegijad kui ka saaga suured fännid – kelle hulka kuulun isegi – ei suuda otsustada, mida see uus film õigupoolest tegema peaks. Me ei taha vana koopiat, aga ei soovi ka midagi uut. Meile ei meeldinud mõte Shia LeBeoufist kui uuest Indiana Jonesist, aga meile ei istu ka 80aastane seikleja. Pettumine on sellesse projekti sisse kirjutatud, ootused on kruvitud nii kõrgele, et need on seal pilve piiril muutunud paradoksaalseks.

Kui nüüd aga korraks kümme sammu tagasi astuda ja vaadata värsket "Indiana Jonesi" viimaste aastate kassahittide koosluses, läheb pilt palju selgemaks ja kainemaks. On see siis Vin Diesel autoga maailma päästmas, superkangelasrosolje multiversumis või midagi kolmandat, popkornifilm tähendab tänapäeval ikka ülimat arulagedust, tühisust, lihtsustamist, lühidalt öeldes sulaselget lollust. "Saatuse seier", mis toob tagasi Spielbergi 80ndate kassahittide vaimu, mõjub aga kui klassi kõige targem laps, hoolimata sellest, et siingi heidetakse loogikareeglid lõpuks ükskõikselt üle parda. Mangold julgeb siiski vaataja proovile panna, sundida teda kaasa mõtlema ning läbi arheoloogia- ja ajaloorägastike ise teed otsima.

See on muidugi kaval pettus, ühe korraliku kassahiti tõutunnus. "Indiana Jones ja saatuse seier" on olemuselt lihtne meelelahutus ja keerukad pseudoajaloo hüperboolid viivad meid alati sama tulemuseni, sõltumata sellest, millise tee me vaatajana valime. Aga illusioon sellest, et ka meie lahkume kinosaalist arukamana, on ikkagi loodud! Just seda tunnet mäletangi oma elu esimestest võimsamatest kinoelamustest: astud pimedast saalist välja, kõnnid mööda tänavat ja kujutad ette, kuidas järgmise nurga tagant ronivad välja roimarid, zombid, tulnukad või muud sorti närukaelad, ja usud tõsimeeli, et pärast filmi vaatamist suudad neile ka ise säru teha. Hollywood on oma parimatel hetkedel alati suurem kui elu. Muinasjutt võib olla kui tahes napakas ja uskumatu, aga kui kõik õnnestub, ollakse selle ees ikkagi relvitud. "Saatuse seier" koperdab üleliigse nostalgia otsa – joomamäng, kus pitsi tuleks tõsta iga easter egg'i ehk peidetud üllatusviite peale, lõpeks usutavasti kiire koomaga. Stsenaarium on ambitsioonikusest hoolimata küllalt kiretu, aga nakatav filmimaagia on seal olemas. Ja ühele kassahitile on see kullaproov. Kui see on olemas, siis olen valmis filmile üsna palju andeks andma.

Eks nende tinistamiste ja andestamistega on paraku see lugu, et kui haldja­tolm mõne tunni, parimal juhul mõne päeva või nädala jooksul meie meeltest hajub, on ka film ise kui imeväel peast pühitud. Kardan, et "Saatuse seierit" ootab ees sama saatus: õige pea tõstavad kõik rusika, et seda neetud viiendat "Indiana Jonesi" tampima hakata, aga tabavad end kimbatusest, et ei oskagi midagi tarka öelda.

Režissöör James Mangold kõnnib ustavalt Spielbergi jälgedes, kuna ka saaga neljanda filmi "Kristallpealuu kuningriik"7 puhul on enamik meist unustanud, miks nad seda nii kirglikult vihkavad. Vaatasin filmi enne arvustuse kirjutamist üle ja, võta näpust, tegu on igati viisaka filmiga, mis on 15 aastaga lihtsalt tontliku maine külge saanud.

Põhjus, miks "Saatuse seier" meil peagi meelest läheb, on saatnud kogu "Indiana Jonesi" sarja. Nende filmide võlu peitub Harrison Fordi sarmis, John Williamsi pompoosses muusikas, lummavas kunstniku- ja operaatoritöös ning hästi valitud võttepaikades, kuid kõik muu ümbritsev koosneb lihtsalt mõnusatest klišeedest, toredalt mittemidagiütlevatest kõrvaltegelastest, vahvatest seiklustest ja pehmest huumorist. Aga eks hea kassahitt peagi ju vaatajal olemise õdusaks tegema.

Mida meenutamisväärset on Boyd Holbrooki suvapätis või Mads Mikkelseni kurjas natsis? Sarnaseid tühiseid tegelasi on seal veel terve pinutäis, seda küll ühe erandiga: Harrison Fordi kõrval särab ereda tähena hittsarjast "Mustlammas"8 tuttav Phoebe Waller-Bridge. Ta tõestab veenvalt, et on mitte ainult terava keelega koomik, vaid suudab mängida ka mitmetahulist karakterit, kes paistab oma ettearvamatu ja ebaratsionaalse käitumisega selgelt teiste, lihtsakoeliste skitseeringute vahelt välja. Äkki võtab hoopis Waller-Bridge vanameistrilt piitsa ja kaabu üle?

See küsimus on mõistagi provokatsioon, kuid teisalt ka mõttemäng: kas Disney ja Lucasfilm suudavad tõesti leppida maestro Harrison Fordi sooviga, et keegi teine ei astuks enam kunagi Indiana Jonesi kingadesse? Siinkohal saab kaalu­keeleks ilmselt raha ning kui kehvade levitulemuste tõttu kukrusse ühtki münti ei kuku, siis lükatakse ilmselt "Indiana" arhiiviriiulile tolmu koguma. Kas see on ühe ajastu – või tervikuna seiklusfilmide – lõpp? Võib-olla, aga vähemalt jääb meile "Saatuse seier", lõbus ja igati eeskujulik suvine kassahitt, mida ei pea häbenema ning mille juurde võib rahuliku südamega tagasi pöörduda.

1 "Indiana Jones and the Temple of Doom", Steven Spielberg, 1984.
2 "Top Gun: Maverick", Joseph Kosinski, 2022.
3 "Mission: Impossible. Dead Reckoning Part One", Christopher McQuarrie, 2023.
4 "Pirates of the Carribean"; "National Treasure"; "The Mummy"; "The Goonies", Richard Donner, 1985; "Jewel of the Nile", Lewis Teague, 1985.
5 "Uncharted", Ruben Fleischer, 2022.
6 "Raiders of the Lost Ark", Steven Spielberg, 1981.
7 "Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull", Steven Spielberg, 2008.
8 "Fleabag", Phoebe Waller-Bridge, 2016-2019.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: