X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvustus. Haken: troopiline proge-džungel

Haken
Haken Autor/allikas: Tristan Priimägi

Paavli kultuurivabrik
29. juuni 2023
Live Nation Estonia

Eesliite progressive kasutamine muusikastiilide kirjelduses tundub mulle enamasti tähendavat täpselt vastupidist. Jah, olgu, et selle sõna kasutuselevõtt peaks viitama stiili irdumist peavoolust millegi eksperimentaalsema suunas, kaasneb selle sõnaga pigem teatud vanamoelisus kui progressiivsus, käigu see progressive siis roki, metal'i või house'i ette.

Võib-olla selle väikese eelhäälestuse tõttu olingi suutnud ka Hakeni proge-metal'ist üle vaadata, ja kuigi mul ka üks lühike plaat kunagi oli ("Restoration"), leidis see peatselt uue omaniku, sest toona ei klikkinud. Vaatan ümberringi: praktiliselt ühtki inimest ma ei tunne, publiku särgid tunduvad olevat üsna hermeetiliselt skene-sisesed – Leprous, Opeth ja muidugi Haken ise. "Te olete kõik ilusad inimesed!" hõikab lavalt eesti soojendusbänd Dreadpin ja koos vanakooli muusikadoktori Ülo Külmaga saame aru, et jutt käib ilmselt meist. No miks mitte.

Haken Autor/allikas: Tristan Priimägi

Milleks siis enne üht proge-metal-laivi üldse valmis peaks olema? Ilmselt saab kogeda inimliku mõistmise ja füüsiliste võimete piiril tegutsevat pillimänguoskust. Selle kinnituseks tuleb lavale kaks kitarrimeest, kelle mõlema pillil on keeli rohkem, kui kokku lugeda jõuab, ilmselt kaheksa, aga võib-olla ka 27. Mul on tunne, et just progemaailmas on kombeks kasutada neid ilma peata kitarre – ainult kael ilma peata. Kummaline, et kui seda muidu peetakse selliseks "peaga tehtud" ja "peale mõeldud" muusikaks, siis miks neil peaga poistel on ilma peata kitarrid?

Hakeni ilmumine juba täisvarustuses toob kerge hämmari ja häire segu. Kuna nende viimane plaat kannab nime "Fauna", on bändi backdrop ehk eesti keeli taustapalakas, trummikomplekt ja mehed ise üleni kaetud rohelise vihmametsaprindiga, kust seest piiluvad välja lilled ja loomad. Kõigil seljas ühesugused loodusteemalised Hawaii stiilis särgid. Eeee... lähemal kidramehel Charles Griffithsil lausa lillelised mokassiinid... Pole midagi öelda, tuleb ikka minna lõpuni. Kogu live mõjub natuke nagu liikuma läinud Henri Rousseau' džunglimaal. Lugude vahel peaaegu ootan taustaks mingeid vihmametsahelisid.

Haken Autor/allikas: Tristan Priimägi

Olgu öeldud, et rahvalt leiab bänd väga sooja reaktsiooni kohe algusest peale, nii et bänd on isegi natuke, mulle tundub, jahmunud sellest vastuvõtust. Muusikaliselt mõjub vokaal mulle alguses liiga pehmena ja võtab paar lugu aega, et teemasse minna. Võib-olla ka sellepärast, et nad teevad sissejuhatuseks mõned lühemad lood nagu soojenduseks ja kontserdi vältel venivad lood pikemaks. Virtuoossusega koputavad kõik viis pillimeest kohe väga kõvasti ja ootamatult vastu erinevaid närve, nii et ma kohati ei teagi keda jälgida – kitarri, bassi, teist kitarri, trummarit või sündimeest. Lood kõlavad täiesti veatult, ja aja edenedes tekib huvitav efekt. Kuigi seda proge-metal'it võiks ju laias laastus liigitada põhiliselt, nagu öeldud, peamuusikaks, siis on Paavli kultuurivabriku saalis nii korralik palavus, et õige pea tilguvad higist inimesed nii lava peal kui ka ees, ja see muudab kontserdikogemuse vägagi füüsiliseks. Tööle hakkavad hoopis teised sensorid, kui ilmselt kuskil väljapeetud kontserdisaalis, ja keerulise struktuuriga pikad lood rokivad moel, mida need muidu ehk nii lihtsalt ei saavutaks. Tõeline troopiline proge-džungel koos floora ja faunaga.

Haken Autor/allikas: Tristan Priimägi

Kuna ma magan lavalt antud selgituse maha, siis võin vaid oletada, et ilmselt on see Hakeni tuur mõeldud tähistama kümne aasta möödumist nende seni kõige hinnatumast plaadist "The Mountain". Ja esitusele tulevadki üsna täpselt vaheldumisi lood "The Mountainilt" ja viimaselt plaadilt "Fauna". Erandina umbes poole peal ka nende üks raskemaid ja süngemaid lugusid "The Architect" plaadilt "Affinity" ja lisaloona "Celestial Elixir" päris algusest, esimeselt plaadilt. Proge ja metal'i kõrval lisavad nad edukalt kõikvõimalikku veidrust oma muusikasse, aga kuna Londoni bänd, siis ei tule üllatusena, et siin on omajagu ka seda üdini britilikku pastoraalveidrust, mida ma ei oskagi sõnades kirjeldada, aga mida on proovinud kõik Biitlitest Bowieni, kõige ilmekamalt ehk The Kinks või Blur.

Haken Autor/allikas: Tristan Priimägi

Kuigi Haken päris minu muusika ei ole, võidavad nad oma hoogsa mineku ja üldiste ilmastikuolude tõttu ilmselt kõik kahtlejad saalis tasahilju oma poolele. Higist tilkuvad tüübid tõmbavad üsna uskumatuna näivaid soolosid, lood üllatavad pidevalt minusuguseid võhikuid, kellel kogu materjal peas ei ole, ning vastuvõtt on endiselt ja pidevalt täiesti ekstaatiline. Kui kunagi oli käibes nali, et mõne psühhroki laivi puhul tähendab üks lisalugu lõdvalt üht pooltundi, siis siin lisaloona esitatav "Celestial Elixir" on plaadil 17 minutit ja kontserdil ilmselt samasse kanti. Mitte, et keegi nuriseks.

Kokkuvõttes väga orgaaniline ja meeldejääv laiv-kogemus, mis inspireerib nende albumitega ka pärast lähemalt tutvuma. Ostsin autogrammidega "Affinity" vinüüli, mis mulle ka hiljem palju rõõmu valmistas. Eritänu kaubandusleti-mehele, kes plaadi kontserdi ajaks hoida võttis.

Tracklist:

"Taurus"
"In Memoriam"
"Sempiternal Beings"
"Cockroach King"
"The Architect"
"Lovebite"
"Atlas Stone"
"Elephants Never Forget"
"Pareidolia"
"Celestial Elixir"

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: