Septembris teed sa oma seni suurimad kontserdid Eestis — mängid oma trio (Holger Marjamaa – klaver, Heikko Remmel – kontrabass, Jussi Lehtonen – trummid) ja Chad Lefkowitz-Browniga muuhulgas ka Alexela kontserdimajas. Miks just see koosseis ja mis repertuaariga sa kontserdile lähed?

Tõepoolest, need inimesed on mu ühed parimad sõbrad ja lemmikmuusikud üldse. Mängisin just Helsingis kolm soolokontserti, kus lisaks triole oli võimalus teha üks kontsert ka kvartetiga: Mikko Anttila, Timo Hirvonen, Jussi Lehtonen ja mina. Seal nägin üle mitme kuu Jussit, kellega hakkasime heliproovis mängima medium-up tempos modaaldžässi. Kohe mängides tundsin, et olen kodus.

Bassist Heikko Remmel, trompetist Benny Benack III, trummar Jussi Lehtonen, saksofonist Chad Lefkowitz-Brown – nendega tunnen end musikaalselt turvaliselt. Kuna oleme aastaid koos mänginud, siis usaldus on suur – ma tean, et need mehed mängivad alati 110 protsenti. Ja alati on seal lisaks pisike tilk värsket verd ja hingamist ning mina saan olla 100 protsenti mina.

Kontsertidel kuuleb standardeid, uusi arranžeeringuid, aga loomulikult ka mu enda lugusid. Palju svingilikku (John Coltrane "Love Supreme" stiilis), aga ka gruuvilikumat muusikat. Nii svingis (mis oli ju toonane pop- ja tantsumuusika) kui ka gruuvis on sees Ameerika mustanahaliste muusikute hing. See muusika teeb sulle midagi, paneb tantsima.

Ma tahan väga mängida nii Tallinnas kui ka Tartus ja Narvas. Alexelas olen küll kontserte teinud, aga mitte enda nime alt. Narva Vabal Laval pole ma küll kunagi käinud, aga Narvas esinemas küll. Sealne publik on väga soe, inimesed armsad. Tartus on mul samamoodi väga palju häid sõpru. Aga tuur ei peatu sugugi Eestis, vaid läheb edasi Pariisi, kus me mängime Sun Side džässiklubis. Seejärel suundume Hispaaniasse, kus mängime kolm õhtut järjest ning teeme ka mõned töötoad.

Kas on tõsi, et oma esimese džässkontserdi andsid sa kaheksa-aastaselt? Mis kontekstis?

Jah, muidugi, kui selliseid asju biograafiatest lugeda, siis tundub see väga suur ja uhke. Tegelikult on selle kõige taga mu ema, kes avas Sauel (ja üldse Eestis) esimese džässikooli, kus õpilased said alates esimesest klassist õppida džässi. See oli fantastiline! Tänapäeval on muidugi maailm lahti ja noored leiavad ilmselt kergemini seda muusikat, mis neile meeldib, aga sellist muusikaharidust peaks Eestis siiani rohkem populariseerima.

Toona mängisin ma Saue muusikakooli ansambliga kohas nimega Hell Hunt, meil olid seal džässiõhtud. Iljo Toming oli meie ansamblijuht, ta mängis seal tihti ise oma bändidega. Ma mäletan, et olin veel nii pisike, et käisin nende laudade all ronimas. Mängisin seal löökpille ja klaverit, nii et jah, minu esimene džässkontsert oli selles mõttes tõesti kaheksa-aastaselt!

Džässi kuulasid sa lapsena kodus palju – lisaks sellele, et su ema sellega tegeleb, on su vend Mairo Marjamaa teenekas saksofonist. Sa oled öelnud, et venna kaudu sa tee džässini mõneti leidsid. Kui tihti sa perekeskis mängid? Kas oma venna Mairo Marjamaaga on ka millalgi kontserdid plaanis?

Kuna ma olen nii palju ära olnud, siis tegelikult tunnen, et võiks aina rohkem. Just mängisime Mairo kvartetiga festivali "Visioon" raames. Mairol oli sünnipäev, see oligi natuke nagu sünnipäevakontsert. Mängisime nii Mairo enda lahedaid lugusid, kui ka üldiselt meie mõlema lapsepõlve lemmikmuusikat, näiteks Chick Corea "Friendsi" albumilt "Waltse For Dave" ja "Cappucino".

See viimane lugu "Cappucino" on modaalse alatooniga, hästi energeetiline ja pigem vali. Mäletan, et kui me väikesed olime, siis üks õhtu tuli ema hilja töölt koju ja kuulis meie toast jõhkrat müra: vaatas siis sisse ja nägi, et Chick Corea "Cappucino" mängis ja me Mairoga mõlemad magasime rahulikult.

Nii et Mairoga kuulasite koos palju muusikat?

See oli meil tavaline. Kui emalt sain palju klassikat, siis Mairo tõi koju kuulamiseks igasuguseid stiile: hip-hop, gospel, soul, funk. Ja igasuguseid artiste: The Isley Brothers, Herbie Hancock, Charlie Parker, nimekiri on lõpmatu. Kõik on tegelikult Mairo süü! Ma armusin sellesse muusikasse kohe. Take 6 puhul ma näiteks väikese poisina ei saanud küll millestki aru, aga mingi seletamatu jõud tõmbas selle poole. Mõtlesin, et appikene! Milline gruuv, milline harmoonia ja sound – kui läbimõeldult end väljendada suudetakse! Ja lapsena ma tahtsin seda kõike aina rohkem järgi teha, proovisin plaatide järgi mängida ning hakkasin kohe ka džässklaveri tunde võtma.

Me ei kakelnud Mairoga kunagi, meil oli omavahel armastust täis vennalik suhe. Emalt sai seda karmi klassikalist kooli, mille üle ma olen väga tänulik, sest harjutama pidi. Ja ta uskus minusse, aga ma oleks tahtnud kohe džässi harjutada. Minu klassika-armastus tuli palju hiljem.

Sa oled varem maininud, et harjutad vahepeal ikka näiteks Rahmaninovi. Kas kunagi saab sinu esituses ka klassikalise muusika kontserti kuulata? Või klassika ja džässi crossover'it?

Crossover'ite fänn ma kahjuks ei ole, aga praegu harjutan endamisi Rahmaninovi kolmandat klaverikontserti. See on mul olnud südamelähedane alates üheksandast klassist: kunagi Muusikakeskkoolis katsusin seda mängida ja kõrvus on endiselt iga viimne detail teada. Kõige rohkem on meeldinud Nikolai Luganski esitus.

Mõni aasta tagasi leidsin kuidagi jälle tee tagasi klassikalise muusika juurde ning analüüsin seda vahepeal. Näiteks Richard Straussi "Metamorfoosid" on üks mu lemmikumaid teoseid keelpillidele. Tšaikovski VI sümfoonia ja tema muusika üleüldiselt on väga olulised. Muidugi ei saa üle ega ümber Bachist ja Šostakovitšist.

Kunagise õpetaja Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa eeskujul mängisin ma vahepeal kõige rohkem Chopini. Nendel õpingute aastatel toimus minuga üldse suur muutus – süvitsi minemise oskus tuli suuresti tänu temale.

Isegi kui ma võib-olla tahaksin vahepeal rohkem kammermuusikat mängida, siis hetkel pean ma tegema valikuid, kuhu oma aega panustada. Praegu olen ma mentaalselt teises kohas. Samas on klassikalise muusika analüüsimist väga vaja, sest sealt saab õppida, ükskõik, millist muusikat sa teed. Klassikalises muusikas on olemas väga lihtsad reeglid, kuidas näiteks moduleerida.

Lapsepõlves meeldis mulle alati kuulata, kuidas ema kõrvaltoas Chopini mängis, aga kui ma pidin Haydnit või Mozartit mängima, siis see kahjuks ei kõnetanud mind. Ja ei kõneta siiani. Ehk on asi selles, et väiksena kuulsin, kuidas seda muusikat mängiti kuivalt. Aga loomulikult on igaühelt neist midagi õppida ja ma kindlasti ei ütle, et Mozart ei kõlba kuhugi. Mozartil on fantastilised keelpillikvartetid ja klaverikontserdid, minu suurim lemmik on reekviem.

Aega sul tõesti ei ole, et lisaks veel ka klassikalisele muusikale mõelda, sest hiljuti andsid sa Chris Bottiga aastas ligi 200 kontserti, vahel isegi mitu ühes päevas. Kuidas sa improviseerides endale ruumi leidsid? Kas igal kontserdil oli 100 protsenti värske improvisatsioon või siis kasutasid tuttavaid vanu käike?

Ma mõtestasin selle enda jaoks lahti. Mõtlesin endamisi, et kui mul on järgmised kolm kuud iga päev kaks kontserti, siis milline see mentaliteet peaks olema. Ja ma jõudsin järelduseni, et üritan olla iga õhtu värske ja anda mingit uut ideed. Kuna kontserte on palju, repertuaar on korduv ja väsimus suur, siis on väga lihtne kukkuda auku, kus tekib rutiin ja mängitakse sarnaseid asju. See oligi minu jaoks nagu musikaalne jõusaal, kuidas end värskena hoida ja olla alati loominguline. Iga õhtu, kui ma klubisse sisse astusin, siis teadvustasin, et täna teen midagi uut. Iga õhtu oli selline.

Kust sa ideid saad? On mõneti kaks koolkonda: need, kes ütlevad, et sa pead kõigepealt varastama teistelt artistidelt fraase, mida siis enda soolodesse pikkida ning siis on teised, kes pooldavad algusest lõpuni originaalmaterjali loomist. Mis on sinu arvamus?

Muidugi on need lick'id või fraasid üks osa sõnavarast. Nagu lapsedki, kes imiteerivad ümbritsevaid täiskasvanuid, jäljendavad algajad muusikud professionaale. Kui muusikul on see soov, siis ta paratamatult imiteerib endast paremaid. Ja iidolitelt tulebki see sõnavara. Aga lõppude lõpuks mõtlema pead sa hakkama ise. Teistpidi on loomulikult tõsi, et ilma sõnadeta ei saa hakata mõtteid genereerima.

Ma toon sellisel juhul alati Prokofjevi näite: tema I sümfoonia kõlab täpselt nagu Haydni sümfoonia. Aga teine on juba puhas Prokofjev. Kui sul on see baas, see tähestik olemas, siis sa saad selle pealt uusi ideid genereerida. Ja need mõtted on terviklikumad, tulevad rohkem päris kohast.

Ma siiamaani tegelen harjutades sellega, kuidas mu tehnika on, kuidas ma klahve puudutan. Kui ma näiteks soolosid mängin, siis üritan nendes tagada loomulikkuse. Harjutamine peab olema teadlik, aga fun. Mulle tohutult meeldib lihtsalt pilli mängida. Juba kahe noodiga võib 4x16 AABA vormis nii palju varieerida: kuidas mängida üle taktijoonte, millise rütmikaga, kuidas selles gruuvida või svingida, kus painutada aega, kus kuidas artikuleerida. Näiteks džässpianismi nurgakivi on Art Tatum – ta tegi kõik ära. Sellistelt muusikutelt sa õpid, kuidas klaverit mängida.

Oscar Peterson küll ei lugenud nooti, aga ta suutis klassikat mängida kuulmise järgi. Kõrvad on olulised! Noodi lugemine on (eriti tänapäeval) loomulikult vajalik, aga ma olen ka mänginud imeliste muusikutega, kes ei loe nooti. Ja nad kuulevad proovis näiteks mõnd keerukat lugu 5–10 minutit… Ja see on olemas! Ideaal ongi see, et asjad peaksid peas olema. Kui oled noodis kinni, siis tekib ikka mingi tõke.

Kas transkriptsioone tehes piisab sul vähestest kuulamise kordadest? Et kuuled mõnd Charlie Parkeri soolot ja suudad kohe järele mängida?

Peab ikka vaeva nägema, aga on loomulikult inimesi, kes kuulevad kohe. Mul nii ei ole, samas ma olen Parkeri sõnavaraga väga tuttav, kuna ma olen teda elu jooksul lihtsalt nii palju kuulanud. Parker leiutas ainulaadse fraseeringu, teda ei nimetata asjata bepop'i isaks – ta lõi selle metoodika, kuidas artikuleerida, kuidas rütmikat kasutada. Kuna ma olen teda nii palju kuulanud, siis ma juba umbes tean ja oskan seda rütmi suhteliselt kiiresti järele aimata, fraseeringut järele mängida. Parkeri ausus… Ta lendab nii palju kõrgemalt minust ja paljudest teistest.

Kõik need džässi-isad läksid selle baasi pealt ja tegid midagi uut. Aga midagi innovaatilist tehes sa ei mõtle sellele teadlikult. See tuleb orgaaniliselt – kui tuleb, siis on fantastiline, kui ei, mis siis. Samamoodi John Coltrane, Dizzy Gillespie, Herbie Hancock, Wynton Kelly, Oscar Peterson, Art Tatum, Wayne Shorter – nad kõik muutsid seda muusikat, läksid ajastutega kaasa, säilitades põhituuma. Ükskõik, kas mängida funk'i, soul'i, gospel'it, jazz'i, hiphoppi, see mustanahaliste muusika hing peab seal sees olema. Mingi gruuv on seal olemas – you get it or not.

Muidugi inimene ei taju seda võib-olla hästi, sest see on meie ajast suurem, aga mida sa tahaksid oma muusikaga sellele põhituumale juurde anda? Kas sa ise tajud ka kuidagi ähmaselt, mis on see muutus, mida sinu looming kaasa võib tuua?

Mind inspireerivad väga teised inimesed, aga loomulikult tuleb iseennast ka kuulata, sest kõigepealt peab iseendaga sõbraks saama. See on muidugi love-hate-relationship (armastan-vihkan-suhe -toim.), aga ma lindistan ennast palju ja analüüsin, mis töötab, mis mitte. Siis ma lähen süvitsi, mis on probleemid. Samas tuleb enda vastu ka aus olla, kui midagi toimib ja on hästi. Oluline on enda mängu vaadata kaugemalt, neutraalselt ja läbi kolmanda isiku.

Sa ütlesid, et sind inspireerivad väga palju teised inimesed ja artistid. Aga kust sa veel oma loominguks ideid saad? Mis on see sügavaim sõnum, mida su looming võiks kanda?

Ma tahaks, et see mõjuks teistele kuulajatele nii, nagu mõjub mulle näiteks väga hästi svingiv Coltrane´i muusika või väga hea gospelmuusika. See vauefekt, mida ma ei oska sõnadesse panna – sa oled selle muusika vibratsiooniga kuidagi ühel tasandil, nii et tekib kananahk. Ja kui teised muusikud on ka samal lainel, siis tekib midagi imelist. Või kui ma näiteks mängin ballaade, siis see võiks mõjuda kuulajatele nii, nagu mõjub mulle Rahmaninovi muusika. See poeb südamesse, nii et sa ei pea kuulajana midagi mõtlema, oled nagu nõiduse all.

Kõigil inimestel on elus omad raskused ja rõõmud, oma teekond, mida käia, aga ma tahaksin, et inimesed saaksid mu kontserdil mingi kergenduse või lahenduse. Me kõik oleme need mõnikümmend aastat siin planeedil spirituaalsed olendid. Ma loodan, et mu muusika teeb natuke teiste inimeste elu kergemaks.

Aga inspiratsiooni saad igalt poolt või üritadki sa edastada mingit konkreetset tunnet, mida ise muusikast otsid?

Inspiratsiooni saan tõesti igalt poolt ja eelkõige mõjutab see, mis tunnet ma lugudega edasi tahan anda. Mind kannustab tunde, hetkeemotsiooni otsimine, aga loomulikult ka harmoonilised mõtted. Kui ma väikese lapsena kuulasin kõiki neid Takes 6 harmooniad ja seda, kuidas üks akord suudeti niivõrd hästi muuga siduda…Vapustav! Näiteks ballaadi mängides otsin mingit värvi, olen emotsionaalselt selle tundega seotud, mida ma edasi tahan anda. See on minu jaoks tunde asi – sarnaselt sellega, kui me sööme head toitu, siis tekib see tunne. Minu kontsert võiks ka kuulajatele maitseda!

Aga kuidas sa seda maitsvat muusikat kirjutad? Kas improviseerides, jämmi olukorras teistega või üksinda?

Ma kirjutan igatpidi. Kõik võib alata ka lihtsalt näiteks sellest, kui ma kuulen mõnda lahedat trummigruuvi ja tunnen, et selle peale saaks midagi ägedat ehitada. Rütm on üldse muusikas number üks.

Aga vahel ma kuulen mõnda lahedat lugu ja tunnen, et tahaksin midagi sarnast edastada. Vahel tekib endal mõni meloodia, vahel mängib keegi jämmil mõne laheda fraasi. Näiteks, kui ma jämmisin oma hea sõbra Timo Hirvoneniga minu lugu "Bounce With Me", siis mul tekkis tunne, et sinna lõppu võiks lisada mingi hoopis teistsuguse, jamesbrownilikult kiiremas tempos gruuvi. Timo mängis siis ühe lick'i ja see oli mega, kordasimegi siis kaheksa takti seda.

Igatpidi on võimalik muusikat kirjutada. Kui jämmi olukorras tekivad teistel muusikutel sinu looga seoses lahedad ideed, siis selles osas ei saa olla ka egoistlik, et see minu lugu vms. Me oleme kõik siin muusika pärast.

Sa oled öelnud, et soolotuuritamine on samm edasi sinu unistuse poole. Kuidas sa seda sammu astud?

Mulle ei meeldi üldse sõna soolokarjäär, soolo teekond on ehk parem. Karjääril on mingi äri hõng, aga ma tahan lihtsalt inspireerivate inimestega mängida südamelähedast muusikat. Ja nii palju lahedaid pakkumisi on viimasel ajal tulnud inimestelt, keda ma olen terve elu imetlenud ja kes nüüd ise kirjutavad mulle. Ma pole pidanud neid ise taga ajama.

Kes näiteks?

Näiteks Terrace Martin, kellega meil pole ühtki projekti veel koos olnud, kuid kes muuhulgas produtseeris Kendrick Lamari albumi "To Pimp a Butterfly" albumi ja tuuritab Herbie praegu Hancockiga. Ma mängisin New Yorgis Smallsi džässiklubis Benny Benack III kvartetiga. Terrace kuulis seda vist sealt laivilt ja kirjutas mulle, et tahab mind enda triosse, just energia pärast.

Nüüd paar nädalat tagasi kirjutas Robert Searight alias Sput, Snarky Puppy ja löökpillibändi Ghost-Note kaasasutaja, kes praegu mängib Totos ja on tuuritanud Snoop Doggiga. Viimastel aastatel olen teadnud, et kui ma nende meestega ükskord peaksin koos mängima, siis meil tekiks kiiresti ühine mõistmine.

Jagan sõpradega ka, et täitsa lõpp, pärast kõiki neid aastad need inimesed kirjutavad mulle ise! Ma loodan, et need projektid tõesti ka jõustuvad, sest ma tean, et muusikaliselt me klapiks ideaalselt. See on tõesti väga tänuväärt, et nad tahavad minuga mängida.

Eks eestlastel on ses osas ka väike omakasu mängus – oled väga paljude USA džässartistidega koostööd teinud ning mitu nimekat muusikut Eestisse kohale toonud. Kas on ees ootamas mõni projekt (peale septembrikuiste kontsertide) mõne uue muusikuga, keda on Eestisse oodata?

Ma tegelikult olen mõelnud teha mitu sooloklaveri albumit. Tahaks, et iga plaat oleks oma näoga. Ja tänapäeval peab üldse pidevalt lindistama, sest inimesed ootavad kogu aeg ja on kannatamatud. Aga kindlasti tahaks Eestisse tuua näiteks minu kalli sõbra, laulja Sy Smithi, kes tuuritab ka Chris Bottiga. Smithil on endal ilus soolokarjäär Ameerikas ja Aasias. Ta on mulle nende aastate jooksul olnud justkui vanem õde, ta on olnud suureks toeks.

Teine on fantastiline džässi- ja soul'i-laulja Alicia Olatuja. Ja siis tahaks kindlasti siia saada Kim Burrelli. Ta on üks nendest lauljatest, kelle puhul on unistus teha kasvõi üks lugu koos, ta on nii palju mind mõjutanud. Üldse, pianistina saan ma palju eeskuju just lauljatelt ja puhkpillimängijatelt. Tänu sellele tuleb tooni mõtteline kanduvus palju parem, fraasid ilusamad, kõik kõlab laulvamalt ja orgaanilisemalt.

Peale nende lauljate tahaks tuua ka trompetist-multiinstrumentalist Nicholas Paytoni, kellega tutvusin mais. Neid inimesi, kellega on unistus mängida, on muidugi veel ja veel (Kenny Garrett jne), seda tükikest Ameerika muusikast ma tahaksin väga Eestisse tuua. Sest kunst on USA juures parim asi, muusika seal on fantastiline.

Ma tunnen, et inimesed mõistavad seda energiat kohe ja saavad sellest laivis paremini aru. Seda kõike võib küll plaadilt kuulata, aga kui sa lähed kohale ja näed, et inimene on sinust paari meetri kaugusel, siis sa tunned seda energiat kõige ehedamalt. Aina rohkem peaks neid muusikuid siia tooma ja leidma selleks rahastust. See on nii vajalik, sest meil on tegelikult piirid ju lahti.

Loomulikult on mul seda väga lihtne rääkida, sest olen ise nii palju eemal olnud, aga ma tean, et need võimalused on olemas. Üritan seda aina rohkem ka enda poolt teha. Näiteks viimasele Jazzkaarele tulin enda hea sõbra trummar Lee Pearsoniga. Tema on mulle nagu perekond, tutvusin Leega 14-aastaselt Tallinnas jämmi-sessioonil. Kuna pianist ei jõudnud kohale, siis sain temaga mängida ja meil tekkis kohe muusikaline armumine. Tegelikult Chad ja Lee olid ka need, kes üksteise teadmata mõlemad soovitasid mind Chris Bottile.

Jõuamegi Grammyga pärjatud trompetist Chris Botti juurde. Sa oled nüüd tema bändis üksjagu mänginud ja tuuritanud tempoga 200 kontserti aastas. Kui kergesti või raskesti tuli otsus Chris Botti juurest lahkuda? Miks just nüüd? Mis kogemuse sa sealt said, kuidas edasi?

Otsus lahkuda on mul kuklas tiksunud pikalt. Juba selle koosseisuga liitudes teadsin, et ei taha seal olla järgmised kümme aastat. Aga see oli väga oluline – Bottiga mängimine tõi mind Ameerikas pilti ja ma sain selle kogemuse, mida tähendab päriselt olla tuuritav muusik. Ma ei osanud seda enne isegi ette kujutada.

Loomulikult shoutout Jeremy Plotnikoffile, kes oli Chris Botti tuuri mänedžer. Ma ei tea, mida me ilma temata oleksime teinud – kõik oli alati nii täpne ja kiire, ilma probleemideta. Jeremy sai mulle kalliks sõbraks, kellega sai asjadest ausalt rääkida.

Ma mäletan, et septembris läksime Leega peale kontserti jalutama. Ma ütlesin siis talle, et ma tunnen, et ei jaksa seda enam teha. Tunnen, et tahan harjutada, kirjutada ja enda muusikat teha. Ja siis Lee ütles mulle: "Tee pool aastat veel, sul on veel seda vaja. Kogu natuke raha ka, et sa saaksid siis, kui õige hetk on käes, endale selle aja ka võtta". Ja tal oli nii õigus! Sest kõik need kontaktid, inimesed, kellega ma selle poole aasta jooksul tutvusin – ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu, see oli nii vajalik!

Aga jah, see lahkumise plaan oli mul kogu aeg olemas. Kuna ma pidin mängima kellegi teise muusikat ja ei saanud enda ideedega nii kaua tegeleda, siis lõpuks oli see sisemine põleng niivõrd suur. Lõpuks see plahvatus käis, et nüüd on kõik.

Ma tahan areneda enda tempos ning seda teekonda nautida. Ma tahan mängida seda muusikat, kus mu süda on, inimestega, kes mind inspireerivad, kes on ise nii palju teinud just muusika nimel. Just see mentaliteet: we don't serve us, we serve music. Selline mõtlemine meeldib mulle tohutult nende inimeste puhul, keda ma armastan ja kellega mulle meeldib koostööd teha.

See, et nii ilusad inimesed on mu kõrval, teeb kogu selle teekonna ka lihtsamaks. Minna tuurile inimestega, kes on siirad, ausad ja kes sulle päriselt meeldivad ja kes kõik teenivad muusikat. Endast paremate muusikutega mängimine arendab ja teeb tänulikuks ja alandlikuks. Ma ei jaksa tegeleda egodega. Loomulikult pead sa ka iseennast kaitsma, et keegi sinust teerulliga üle ei sõidaks, aga mul ei ole vaja egosid. Me kõik oleme niikuinii natuke isiksused, aga just see lahkuse põhimõte ja ühtne arusaam muusikast on oluline.

Tõesti, südamelähedast muusikat tuleb teha sõpradega ja inimestega, kellega sul on hea klapp.

Just see kodutunne on tohutult oluline. Me areneme siis, kui mängime inimestega, kes on meist paremad. Mul on olnud võimalust seda nii palju teha. Samamoodi on väga lahe märgata, kuidas inimestel on nii palju eri andeid. Tunnen ise ka, et peaks valdama rohkem kui üht instrumenti. Ma näiteks praegu hakkasin õppima basskitarri. Mu kallis sõber Soomest, Timo Hirvonen, Koko džässiklubi omanik ja üks parimaid elektribassimängijaid üldse, kinkis mulle elektribassi. Hakkasin siin vaikselt harjutama: "Rhythm Changes". Jaco Pastoriuse gruuv. Mängin natuke ka trumme. See aju arendamine lihtsalt muusika pärast on niivõrd vajalik.

Tuuritamine on muidugi pingeline ja inimesed on inimesed. Kuidas sõprus sellises pinges vastu peab?

Õnneks oli Botti bändis suur kamp ja koos olid eri vanuses inimesed. Mulle meeldis, et me kõik olime küllaltki rahumeelsed. Igaühega oli siiras kontakt – saime asjadest rääkida, läksime näiteks peale kontserti eraldi lõunale. Kui oli ruumi vaja, siis me tajusime seda kohe.

Kõigil oli ruumi eksisteerida, isegi siis, kui me olime koos mitu nädalat järjest. Keegi ei pannud jõhkralt pidu, pigem valitses rahumeelne õhkkond, mis mulle tohutult meeldis – sõime head toitu ja nautisime üksteise seltskonda. Ja tegelikult niimoodi tuuritades ei jaksa ma ise ka pidu panna. Olen sellest välja kasvanud, ma ei suudaks seda, oleksin kogu aeg haige. Sellise tempo juures ei ole seda energiat, sest elad kontserdist kontserdini.

Kuidas sa sellise tempo juures üldse läbipõlemisest hoidud? Isegi kui sa ütlesid, et püüad olla rahumeelne ning keskenduda kontserttegevusele, siis see on ikkagi väga pingeline.

Puhkusehetki peab oskama võtma. Ma tunnen, et mul on tuuritamise ajal vahepeal väga vaja üksi olla. Kui ma saan üksi olles hoopis teiste asjadega tegeleda, siis see tohutult aitab. Loomulikult hängisime Botti tuuridel Chadi ja Leega kõige rohkem, aga ikka oli hetki, kus tundsin, et mul on vaja üksi olla. Ja meil kõigil oli nii. Ei saa solvuda, kui teine inimene ei tule mingile istumisele kaasa. Endale on väga vaja neid üksi olemise hetki võtta. Käid kuskil jalutamas, istud pargis, saad mõtteid eemale. Muidu oledki ühes kohas kinni ja hakkad üle mõtlema, samamoodi on ka harjutamisega.

Mul on olnud seda piiri peal olemist, just nooremana. Mäletan, et oli suvi ja vennad olid mu peale pahased, et ma ainult harjutasin ja kirjutasin. Ja siis Mairo ütles ka, et mine puhka, loe mõnd raamatut, võta mõni päev täiesti enda jaoks, tee midagi muud, mine maale.

Muidugi peab minema väga süvitsi, aga kui sa oled seal ja ei suhtle kellegagi, (kuigi ma ise olen ka pigem introvert), siis sul on vaja vaheldust. Samamoodi nagu mul on vaja sõpru ja suhtlust. Mulle väga meeldivad sellised sõbrad nagu Heikko (Remmel) ja Valter (Soosalu), kes toovad mind sellest välja, viivad kasvõi jalutama. Need inimesed inspireerivad ja teevad paremaks inimeseks – ma olen väiksest peale tundnud, et mind on õnnistatud heade hingedega. Ilusad inimesed on alati mu ümber ümber, ma olen kaitstud ja ma olen selle eest tohutult tänulik.

Sa oled nüüd New Yorgis elanud kaheksa aastat. See on džässi sünnipaik, aga kus on praegu sinu arvates džässmuusikute crème de la crème? Kus on selle tulevik?

Viimastel aastatel on üllatavalt palju džässmuusikuid kolinud Los Angelesse. Ehk on seal rohkem tööd. Öeldakse ka, et once you make it New York then Los Angeles is a treat. Seal on palju päikest, rahulikum ja puid on rohkem. Aga see pole jällegi väga minu koht, sest seal on palju võltsi, see koht pole nii ehe. Olen rohkem New Yorgi mees ja vajan jahedamat ilma.

New Yorgi kohta oled sa Kristi Helmele antud Päevalehe intervjuus öelnud: "New York on selline koht, et kui sul veab, siis saad endale tiivad ja lendad siit ära. Ma ei kujuta ette, et ma siia linna elu lõpuni jääksin. Olen pigem Tallinna poiss, kellele meeldib rohelus ja rahulikum ümbruskond, nt Nõmme." Ma arvan, et kõik lugejad mõtlevad sellele, kuhu sa sealt ära lennata tahaksid. Kas äkki tagasi Eestisse?

Nüüd ma tahaksingi tegelikult rohkem aega siin ka veeta. Loomulikult pole Eestis võimalik anda 200 kontserti aastas, pigem neli kuni viis. Aga elamise mõttes on siin palju rahulikum. Aina rohkem tahaksin just New Yorgile vastandumist, kuskil puude all, järve või mere ääres. kuskil Tallinnast väljas, aga puid on vaja, sest New York on niivõrd tihe. Õnneks ma elan kohe pargi kõrval.

Ma tunnen, et elu lõpuni ma olen Ameerikaga seotud, seal peab mul ka kodu olema, samamoodi nagu Eestis. Aga samal ajal ma väga igatsen Eestit ja tahan siin aina rohkem aega veeta. Siin on nii terve loodus, rohkem rahu. Igale inimesele antakse ruumi eksisteerida, see on fantastiline, me ei ole siin külg külje kõrval kokku surutud. Meil on õhku, mida hingata, unistada ja mõelda, rahulikumalt olla. Kui võimalik, siis ma tahaksin tõesti aina rohkem siin elada ja maailmas tuuritada.

Kindlasti pean New Yorgis veel palju aega veetma, sest tegelikult on selle linna mõte see, et saad sealt kontaktid ja tuuritad ise ringi. Sest ma küll elan New Yorgis, aga reaalselt veedan ma seal väga vähe aega. Ma tean, et ma pean ja tahan seal olla, samamoodi nagu ma tahan Eestis olla.

Tuleb vaadata ja varieerida, aga arvan, et saan rohkem siin ka olla. Tahaks ka rohkem Eesti muusikute jaoks olemas olla. Hea meelega aitaksin inimesi, tooksin siia kasvõi näiteks päevaks artiste, kui nad lähevad Helsingisse. See oleks väga hea ja teeks palju kasu Eesti džässmuusika skeenele.

Pärast õpingud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Helsingi Sibeliuse Akadeemias jätkasid magistriõpinguid New Yorgi mainekas koolis Manhattan School of Music. Kuidas sul avanes võimalus USA-sse õppima minna, just finantsilise poole pealt?

Kuna ülikoolid on kõik poliitika, siis ma sain abi privaatsponsoritelt ja -toetajatelt, kelle abil tasusin õppemaksu. See oli suurepärane juhus, head inimesed aitasid mind.

Kui keegi praegu lugejatest mõtleb, et tahaks välismaale džässi õppima minna, siis mida sa talle soovitad?

Džässmuusikuna ei pea võib-olla minema õppima, aga mine veeda aega New Yorgis. Ma saan aru, et see koht ei ole küll kõigi jaoks ja maailmaklassi muusikuid on igal pool. Aga seal on elukool: rõskus ja raskus, sul ei ole raha ja inimesi on palju, kõik on tihe ja vali ning päike ei paista pilvelõhkujate vahelt. Nii et elukooli mõttes on see jõhker. Mul oli nii palju hetki, kus mõtlesin, et kõik on minu jaoks liiga raske.

Aga korra, kui saad oma nukrusest ja enesehaletsusest aru, siis mõistad, et teised saavad hakkama teevad ja toimetavad. Siis ma mõtlesin, et võta end kokku, Holger! Loomulikult see teekond lainetas ja ka praegu on väga huvitav aeg ees, kus ma ei tea tulevikku ette ennustada. Aga ma naudin seda ja olen väga tänulik.

New Yorgis oled sa nüüdseks mänginud pea kõikides džässiklubides, aga Johan Randverele septembris antud intervjuus nentisid, et Village Vanguardi sa veel jõudnud ei ole. Kas see on sinu soolo teekonna esimene peatus?

See võiks olla küll esimene sihtpunkt. Village Vanguard on parima saundiga klubi ja sealne hubasus annab täpselt edasi New Yorgi hõngu. See on imeline ruum, kus on mänginud kõik džässiisad ja -emad. Seal on salvestatud imelisi albumeid, näiteks Bill Evansi "Live at the Village Vanguard". Trio või soolokontsert oleks seal superäge.

Räägiks natuke Yamaha artistiks olemisest ka. Andres Ojale antud Vikerraadio intervjuus mainisid, et see juhtus õigel hetkel ja õigel ajal – jäid enne kontserti häälestajaga juttu rääkima ja tema viis su hiljem Yamaha esindajana kokku. Kui suur saavutus see sinu jaoks on, mida see endast kujutab?

See diil on tõesti fantastiline. Kui tavaliselt peavad festivalid või klubid maksma klaveri kohale toimetamise eest, siis nüüd teevad seda minu eest Yamaha inimesed.

Diil on selline, et ma saan Yamaha majades alati tasuta harjutada, ükskõik, kus suurlinnas ma olen, Pariisis, New Yorgis jne, kõik on tasuta. Samamoodi, kui ma leian stuudio, siis annan neile teada, nemad toovad klaveri sinna, kuhu ma soovin. Näiteks viimati oli Helsingi Koko klubis kolm kontserti, kuhu Yamaha tõi tasuta kõige uuema kontsertklaveri. Ma olin esimene, kes selle pilliga mängis, peale minu kontserti läks pill kohe Euroopa tuurile.

Minu jaoks oli hästi oluline küsimus, et kui ma näiteks (hüpoteetiliselt) mängin Londonis viis õhtut, siis kas ma saan hotellituppa klaveri? Yamaha ütles, et loomulikult, anna lihtsalt kuu enne ette teada, toome sulle klaveri sinna, kuhu vaja. See on elupäästja – sa saad mängida päris pilliga, mis tuuakse sulle täiesti oma hotellituppa.

Nii et septembris toovad Yamaha inimesed sulle pilli kohale ka Narva Vabale Lavale?

Ma loodan küll. Praegu veel käivad korraldaja ja Yamaha vahel läbirääkimised, aga Alexelasse kindlasti.

Sinu jaoks on klaverimäng orgaaniline osa elust. Samas on inimlik, et harjutama peavad kõik. Mida Holger Marjamaa klaverit harjutades teeb? Milline su harjutusrutiin on? Kas laadid tulevad juba lihasmälust?

Ütlen ausalt, ma pole kunagi heliredelite ja laadide fänn olnud. Ma tean, miks need on vajalikud, aga ma pole kunagi neid klaveril väga harjutanud. Heliredelid olid alati teisejärgulised, kuna muusikast saab selle kõik kätte.

Samas on väga oluline teadlik harjutamine. Harjutamine peab olema teadlik, aga see ei tohi olla kuiv, sest sa pead alati olema emotsionaalselt seotud. Lihtsalt tuima harjutamist ma ei kannata. Kasvõi heliredeli mängimine peab olema musikaalselt emotsionaalne, lauldud, öeldud.

Mul on endal selline rutiin, millega saan kohe soojaks. Sus-akordidega modaalne, medium- või medium-up-tempos täistoonlaadis ja siis kromaatiliselt pooltooni üles – mängin nii läbi II-V-I järgnevused. See paneb mind kohe paika. Ja loomulikult tuleb harjutada metronoomiga: see tuleb panna gruuvima, svingima, sest metronoomil on alati õigus. Taustal peab olema alati taga kas mingisugune trummigruuv või metronoom.

Harjutamine tuleb endale lõbusaks teha. Enda päeva alustan selle täistoonlaadis sus-akordide gruuviga. Sealt ma saan kohe kätte, mis on mu saund, energia ning kas kolmainsus (mõistus, sõrmed, süda) on kõik ühenduses.

Praegu olen lisaks harjutanud vaikselt ka Rahmaninovi – ma harjutan, mida iganes ma parajasti tunnen, et vaja on või mis südames on. Võib-olla ma teen mingile loole reharmoniseerimise või võtan mingilt loolt harmooniat või meloodiat maha.

Ehk transkriptsioone ikka teed, võtad lugudest eri elemente maha?

Jaa, ma ei pruugi võtta maha tervet soolot, aga mingid asjad ikka, mis lahedalt kõrva jäävad. Väga tihti ei pane ma neid kirja ka, jätan lihtsalt meelde. Kuigi muidugi enda ideed panen ikka kirja ka.

Mängin ka orelit väga palju, soovitan seda tegelikult kõikidele pianistidele. Järsku bass kaob vasakust käest ära ja sul on kaks kätt ainult harmoonia jaoks. Jala-, volüümi- ja bassipedaal. Saad hakata koraaliliku stiiliga meloodiaid või harmoonilisi liikumisi mängima. Hammondi isu võiks olla rohkem, näiteks MUBA-sse või EMTA-sse võiks tuua Hammondi oreli ja keegi võiks seda tihti mängida.

Hakkasin orelit paraku hilja harjutama, aga mu kõrvas on alati olnud see tulemus, mida ma tean, et tahan saavutada, see lihtsalt võtab aega. Kuigi ma kindlasti ei nimeta end orelimängijaks, ma ei ole Joey DeFrancesco või Cory Henry. Aga ma tunnen praegu, et olen jõudnud sinnamaale, kus pärast kõiki küsimusi olen valmis alustama orelitrio kontsertidega.

Olen sellega palju aega veetnud – see teeb muusiku elu värvilisemaks. Vahel, kui klaverit ei jaksa harjutada, siis teen pausi ja mängin orelit.

Mati Vaarman on inimene Eestis, kellel on mitu head orelit ja kes on mind mu oreliteekonnal palju toetanud. Tema on mind tohutult aidanud, olengi tema juures kuus-seitse aastat orelit mängimas käinud, ta on ka enda pille laenanud. Samamoodi nagu Märt Hirvoja, kes andis mulle koroona-ajal klaveri ilma mingi vastutasuta. Mind on tõesti õnnistatud imeliste hingedega. Igal juhul ma olen oreliteekonna pärast väga elevil, lahedaid pakkumisi on tulnud.

See oreliteekond on ehk tõesti laiema üldsuse eest veidi rohkem varjul olnud. Aga samamoodi oled maininud paljude inimeste seas, kellega tahaksid koostööd teha ka näiteks Snoop Doggi. Mis on sinu muusikaline pale, mida ehk teised ei tea?

Klassikaline muusika pisut ja kokkuvõttes lihtsalt black american music. Sinna käib soul, jazz, R&B, funk, kõik see. Sest ma kasvasin kõige sellega üles. Ja ma tahaks, et mu enda plaadid oleksid ka kõik muusikaliselt eri nägu. Ma seda ei taha, et järgmised viis plaati on kõik ainult klaveritriod ja mängime ainult svingmuusikat. Ma tahan avastada.

Aafrika rütmid ka loomulikult, võiks teha perkussimängijatega lahedaid asju. Enda projektide puhul ma ka tunnetan tihti, et tahan perkussiooni juurde, sest see lisab nii palju rohkem värve. Kuna ma tahan enda tempos rahulikult areneda, seda teekonda nautida, siis ma tahan ka rahulikult katsetada. Loomulikult peavad sihid olema, aga samas tahan sellel teekonnal ka palju otsida, katsetada. Ma arvan, et mõned asjad kõnetavad teisi inimesi.

Paratamatult ei saagi kõigile kõik meeldida ning džäss on siiski keeruline, süvenemist nõudev muusika, mis paljudele kõrvadele on harjumatu. Samamoodi nõuab süvenemist see muusika, mida sina teed. Mis on sinu soovitused neile, kes pole sinu muusikat varem kuulnud või ei ole džässiga kuidagi sina peal?

Kui ilu otsida, siis väga kaunis album on Bill Evansi "Live at the Village Vanguard". Artistidest veel Keith Jarrett. Neile, kes on rohkem popmuusikat kuulanud, siis näiteks Herbie Hancocki "Possibilities" album on hea koht, kust alustada – seal teevad kaasa John Mayer, Pink, Christina Aguilera jt.

Ja sinu suurimad iidolid?

Ütlen ausalt, Herbie Hancock on võib-olla kõige suurem eeskuju üldse. Just selles osas, kust ta on muusikaliselt tulnud, mida ta on katsetanud. Hancockil on eraldi funki- ja svingiperioodid, kõigele lisaks soolokontserdid. Ja kõik need stiilid paneb ta omavahel kokku sulama: võtab näiteks fungist mingi time-feeli ja paneb selle svingima.

Ühesõnaga – kuulake Hancocki. Alustage ehk kõigepealt "Possibilities" albumist, siis minge natuke tagasi. "Headhuntersi" albumil on näiteks gruuvilikud lood "Butterfly" ja "Chameleon". Siis veel "Actual Proof", kus on juba vahepeal üks seitsmene takt. Aga ikkagi see tunne, et kõik gruuvib ja see hing on seal olemas.

Herbie on mu jaoks A ja O, ma tahaksin endale sarnast teekonda. Katsetada eri stiilidest inimestega koos, aga alati jääda truuks mustade muusika hingele. Kuulake näiteks Hancocki "Song for You" koos Christina Aguileraga või Stevie Wonderi hitti samalt plaadilt, "I just Called to Say I Love You". Siis te olete juba Herbie fännid ka. Ja loomulikult Miles Davise "Kind of Blue" – siiani enimmüüdud džässiplaat üldse. Ja üldse Miles eksperimenteeris ka tohutult muusikaga, käis sellega kogu aeg kaasas, see on väga õige.

Nii et varsti võib sinult kuulda ka atonaalset muusikat?

Ma ei tea, kas just seda, aga ma ise tunnen, et tänapäeval on vähe ilusaid meloodiaid ja ilusate meloodiate meistreid. Ilusat muusikat tahaks kuidagi rohkem teha. Aga samas ka modaaldžässi mängides on seal taga alati loogika, samamoodi nagu fuugat improviseerida – sa tead, mida sa teed. See ei ole lihtsalt ilma tähestikuta rääkimine.