Holger Marjamaa jõudis äsja Eestisse kontsertreisilt Prantsusmaalt ja Hispaaniast, kus viidi läbi ka töötube noortele. "Kontserdid olid suurepärased, palju energiat. Pariisis olid kontserdid välja müüdud, mille üle mul on väga hea meel," lausus pianist.

Varem andis Marjamaa Tallinnas, Tartus ja Narvas ka Eesti publikule kolm kontserti, mis pälvisid samuti sooja vastuvõtu. Enda sõnul tekkis muusikul juba pikka aega tagasi Eestis pisike fänniklubi, piletid kontsertidele on pidevalt välja müüdud ning rahvas on avatud ja soe.

"See läheb mulle nii hinge, kui ma mängin neid noote ja lugusid, mis iganes ma tahan edasi anda, ning inimesed on nii vastuvõtlikud ja toetavad. Kodupubliku ees on alati väga hea esineda," kinnitas Marjamaa.

Pianisti soov on oma muusikaga äärmiselt siiras olla. "Ma loodan, et see siirus ja ausus jõuab läbi muusika ja mängu inimesteni. Ma tahan haarata kuulajad esimesest noodist," ütles ta.

Elu USA-s

Marjamaa on aastaid tegutsenud muusikuna nii USA-s kui ka tuuritanud mööda maailma. Kõige rohkem on ta üles astunud Põhja-Ameerikas. Ehkki kõiki 50 osariiki pole pianist veel jõudnud läbi käia, siis enamuse neist küll. "Mul on nii hea meel, et selle 30 aasta jooksul ma olen näinud nii palju Ameerikat ja kohtunud nii paljude imeliste ja erinevate inimestega," rääkis Marjamaa.

Viimased neli aastat on Marjamaa kodudžässiklubiks olnud Blue Note New Yorgis, kus ta esines ka trompetist Chris Bottiga.

Marjamaa hommikurutiini kuulub klaverimäng, kohv ja jalutuskäik Astoria pargis, mille kõrval ta elab. "Minu jaoks on oluline rahulikult jalutada, vaadata ümbritsevat, juua see kohv ja siis minna koju harjutama," rääkis ta. Et iga õhtu mängib ta džässiklubis sama repertuaari, on oluline paar-kolm tundi päevas pilliga veeta.

"Iga õhtu vahetult enne seda kui klubisse astun, mõtlen enda jaoks lahti, kuidas ma saan kõlada värskena, kuna repertuaar on sama. Mul on võib-olla kolm-neli klaverisoolot, mingid improd, kus ma saan varieerida. Rütmika on muusikas kõige alus. Ja ausus, mulle ei meeldi, kui tekib automaatika," sõnas Marjamaa.

Chris Bottiga liitudes teadis Marjamaa, et ei jää temaga kauaks mängima, peamine oli saada tuuritamise kogemus Ameerikas, Aasias ja veidi ka Euroopas. Sisimas tundis ta nende aastate jooksul, et ei saa olla päris tema ise.

"Tundsin, et ma teenindan muusikalises mõttes kellegi teise unistust. Teistpidi see kogemus ja need neli aastat tekitasid selle põlengu minu sees. Lõpuks ma plahvatasin ja teadsin täpselt, mida ma enda soolokarjäärist tahan," lausus pianist.

See aitas teha sammu soolokontsertide ning originaalmuusika ja -arranžeeringute poole. Lisaks põles sees soov kutsuda endaga esinema muusikuid, keda Marjamaa imetleb, neilt õppida ja end täielikult oma südamemuusikale pühendada.

Eestis on Marjamaal oma koosseis. Ta musitseerib oma parimate sõpradega ja imetleb seda, kuidas üheskoos muusikat samamoodi tunnetatakse. Marjamaa trio kontrabassi mängija Heikko Remmeliga on pianist üles kasvanud, juba esimest korda koos mängides tekkis neil unustamatu kontakt. Trummar Jussi Lehtonenilt on Marjamaa enda sõnul väga palju õppinud.

"Kõik me tunnetame samamoodi seda suurt pilti. See on kodutunne. Samamoodi, nagu ma tulen välismaalt ja jõuan lõpuks Tallinna lennujaama. Ma astun lennukist välja ja olen kodus."

Gospel köitis väiksest saati

Džäss ja gospel paelusid Marjamaad juba kuue-seitsmeaastaselt, mil vanem vend Mairo Marjamaa džäss-saksofoni õppima asus. "Ta hakkas koju tooma plaate, mille sai enda õpetajalt Sulev Sommerilt ja meie esimeselt õpetajalt Iljo Tomingalt. Siiani mõtlen, mis haruldused need olid," sõnas muusik. Esimene plaat, mille vend koju tõi, oli Take 6 "He is Christmas". Sealne lugu "God Rest Ye Merry Gentleman" on Marjamaa jaoks täiuslikult arranžeeritud.

"Kui midagi on täiuslikult tehtud, siis see on üks neist. Ma hiljuti lasin seda Hispaanias õpilastele. Jälle tekkis kananahk, jälle ma olin nostalgias väike Holger. Loomulikult ma ei saanud väiksena neist harmooniatest aru, et mis see nüüd täpselt on, aga see on mul siiani nii südames," ütles ta.

Gospel on eelkõige kirikumuusika. Marjamaa tõdes, et ehkki ta usklik pole, kasvas ta üles pühapäeviti teenistustel käimisega ja ka kodus räägiti palju vaimsetest väärtustest.

"Loomulikult usun ma millessegi suuremasse. Ma usun, et me oleme lihtsalt spirituaalsed olendid külastamas paika Maa. Ja ma arvan, et viilin ära – ei pea Jeesusest nii palju rääkima ja laulma, minu jaoks on kõige olulisem, et ole siiras ja aus inimene, vähemalt proovi seda teha, see on usu alus. Armasta enda ligimest ja südames alati proovi andestada," sõnas Marjamaa.  

Ameeriklased armastavad pianisti sõnul gospelit. Ka tema sotsiaalmeediasse postitatud videod Hammondi oreli mängust on ameeriklaste seas levinud kulutulena. "Ma näen, kui oluline orel ja gospelmuusika nende jaoks on. Võib-olla isegi natuke olulisem kui džässmuusika," nentis Marjamaa.

Gospel on ennekõike mustanahaliste inimeste muusika, ent Marjamaa sai juba päris noorelt oma tegemistele toetust. 15-aastaselt tutvus ta trummar Lee Pearsoniga, kes teda ka Chris Botti bändi soovitas.

"Ma kasvasin üles Youtube'i ajastul, muusikat oli juba palju. Ma tõmbasin igasugu muusikat plaatide kaupa alla, olin väga näljane," meenutas ta. Pearson viis Marjamaa jämmidele ja kontsertidele, salsa- ja brasiilia õhtutele klubisse Class, kus ka koos musitseeriti.

"See oli esimene kord, kui tundsin, et mängin koos õige kirikutrummariga, see saund, kuidas ta fraseeris, kui lahtine ta oli. Ma arvan, et see oli suuresti mu teekonna algus. Ma sain seda kindlust, et teen õiget asja," rääkis Marjamaa.

19-aastaselt läks pianist Baltimore'i, kus lindistas Kevin Walkeri albumile, kuid plaati välja ei antud, sest enamus faile hävines. Sellest hoolimata teadis Marjamaa, et on USA-st leidnud oma koha ja gospelmuusikast äratundmise.

Klassikalise muusika panus

Marjamaa on klassikalise haridusega klaverimängija, kes enda sõnul võiks paar nädalat harjutades vabalt mängida ka Schumanni või Tšaikovski klaverikontserte. Väiksena teda klassikaline muusika – või viis, kuidas seda mängiti – ei kõnetanud. "Mu lemmik Rahmaninov päästis mu," ütles ta ja möönis, et harjutab Rahmaninovi siiani.

Marjamaa tõdes, et kui valis klassikalise pianismi asemel džässpianismi, langes ta peale ka umbusklikke pilke. Ta on võtnud seda pigem kui võimalust enda tõestada nii teistele kui ka iseendale.

"Ma veetsin lapsepõlves väga palju aega muusikaga. Harjutasin, käisin proovides, kontsertidel, konkurssidel. Muusikakeskkooli ajal tõmbasin väga selge joone iseendale, et nüüd ma fokusseerin enamuse enda aega klassikalisse muusikasse," meenutas Marjamaa.

Tõestamisvajadus tekkis juba professor Aleksandra Juozapénaité-Eesmaa tundides, mida Marjamaa ei vahetaks millegi vastu. "See oli karm iseendaga süvitsi minemine. Meil olid tunnid kaks korda nädalas, vahel käisin isegi mitu korda nädalas. Programm oli nii tihe, et mõtlesin, miks on päevas ainult 24 mitte 36 tundi," naeris pianist.

Kui ees ootas Chopini kontsert ja Marjamaa otsustas tema klaverikontsert nr 2 f-moll kasuks, lepiti piltlikult öeldes teisipäeval kokku, et reedeks olgu kontsert peas.

"Miks arvatakse, et inimene harjutab nii palju? Sest peab, professor nõuab. Ja alati oli pisut närv sees, kui sinna tundi astusin. Professor ütles mulle, et Holger, ma valmistan sind maailmalavadeks. Ma pidin end tõestama. Aga ta teadis, et mu süda on džässmuusikal ja suures pildis ta toetas mind," rääkis Marjamaa.

Improviseerimise kunst

Pianistina on Marjamaa väga artistlik ja vaat et tantsib klaveri taga. Žestid ja miimika on tema sõnul spontaansed ja mängides ta neile ei mõtle. "Ma elan kogu hinge ja kehaga seda muusikat," sõnas ta ja nentis, et keskmise või kiirema tempoga lugude puhul on paratamatult ka liikumist rohkem, kogu fookus on muusikal.  

Selleks, et improvisatsioon laval õnnestuks, vajab Marjamaa puhkust ja iseenda häälestamist. "Ma pean kindlasti magama enne kontserte. Kui kontsert on kell 20, siis eelistan, et kolm tundi enne kontserti ma saan üksi olla. Ma magan, puhkan, mängin klaverit ja siis jälle pikutan. Sel hetkel, kui ma astun kontsertsaali, olen ma juba seal. See moment ei teki enne lavale minemist. Ma pean ennast selleks häälestama," rääkis muusik, lisades, et kõige olulisem on tema jaoks muusika ausus.

Marjamaa sõnul peab ta igal kontserdil olema valmis end publikule täielikult avama. Ta peab tähtsaks, et vähemalt ühele inimesele tema muusika hinge läheb. "Lõppude lõpuks on publik see, kes otsustab, kas see mõjus. Õnneks on igal kontserdil keegi, kes on tulnud ja tänanud," sõnas Marjamaa.  

Ent on olnud ka hetki, mil pianist on sisimas tundnud, et kontsert tuleks ära jätta. "Ma tahaksin natuke rääkida enda vanatädist Eva Petrovist, kes oli meie pere nurgakivi. Imeline arhitekt. See inimene avas enda kodu minu ema, isa, venna ja õe jaoks. Minu suur kartus oli, et midagi juhtub temaga, kui ma Ameerikasse kolisin. Kuidagi alati oli mõte, et äkki ma ei näe teda enam. Siiani mõtlen temast pea iga päev, võib-olla mõttes ka räägin temaga. Ehk saab seda nimetada ka palvuseks? Ta sai kahjuks vähi. Ma olin teel sõitmas džässiklubisse, et kontsert anda, ja ma tahtsin nii väga selle kontserdi ära jätta. Ma ei jätnud, kuid ma tundsin, et ma mängisin väga kehvasti," meenutas Marjamaa keerulist läbielamist.

Uued huvid

Marjamaa tunnistas, et eneseharimine väljaspool muusikategevust on jäänud tagaplaanile. Ta tundis juba lapsepõlves, et ei jõua palju lugeda, sest harjutamist, proovides ja kontsertidel käimist oli niivõrd palju. Mentaliteet oli ainult ühele asjale pühenduda. "Ühel hetkel ülikooliajal tundsin, et ma ei tea midagi välismaailmast. Ma tundsin end rumalana. Tahtsin ümbritsevast rohkem teada," tõdes ta.

Nüüd on Marjamaa rohkem lugema hakanud, kuulab podcast'e ja on leidnud huvi nii male, psühholoogia kui ka astronoomia vastu. "30. sünnipäevaks kinkisid sõbrad mulle teleskoobi, kuna nad teadsid, et mulle tohutult meeldib astronoomia. Jupiteri Galilei neli suurt põhikuud on hästi näha, see on nii müstiline, natuke nagu vaataks "Tähtede sõda"," sõnas Marjamaa.

Teleskoobiga tähti vaadates on Marjamaa jõudnud tõdemuseni, et inimene on vaid pisike liivatera suures mererannas.

"See on väga eriline, et me siin eksisteerime, seda tuleb väärtustada. Tuleb teistesse inimestesse suhtuda headusega, isegi kui sa ei tunne inimest. Meil kõigil on enda lugu rääkida. Teist inimest tuleb kohe siiralt hästi tundma panna, kuna sa ei tea, mis parajasti tema sees toimub, mida ta läbi elab ja läbi selle ka elu muutub palju ilusamaks. Tuleb andestada inimestele, me kõik teeme vigu. Sellised mõtted tekivad ja see universum suureneb veel," lausus muusik.

Oma muusikat tehes loodab Marjamaa, et kuulaja saab teatud kergenduse. "Ükskõik, mis mõtted ka sel hetkel ei teki, ma loodan, et mu kuulaja saab mingi raskuse südamelt maha võetud. Või siis tekitab mu muusika hea tuju. See on kõige olulisem, et parem oleks olla," ütles Marjamaa.

Kultuurisoovitus. Marjamaa soovitab kuulata John Coltrane'i "A Love Supreme".  "See on legendaarne plaat, mis lindistati 1964. aastal New Jersey's Rudy Van Gelderi stuudios. Terve plaat on kui palvus ja see on püha iga džässmuusiku jaoks. Plaat koosneb neljast loost, mis lindistati ühel päeval, esimene lugu on "Acknowledgement", teine lugu "Resolution", kolmas on "Pursuance" ning neljas "Psalm". Kui tahate džässmuusika kirikusse minna, siis palun kuulake.