Mirjam Mesak on viimasel ajal tähelepanu pälvinud seoses rollidega pika ajalooga Baieri riigiooperis. Samuti kuuleb teda õige pea solistina Rudolf Tobiase oratooriumi "Joonas" ettekandel Eestis.

Tema viimane kõrghetk on seotud aga muusikafilmiga "Armunud Orphea", mis võitis mõned nädalad tagasi grand prix' Tšehhis festivalil Golden Prague. Filmis mängib Mesak pearollis eestlast Nele Tamme, kes läks Saksamaale sooviga minna õppima laulmist. "Ta unistab saada ooperilauljaks, aga paratamatult olles pärit väikesest kohast Eestimaal, pole need võimalused samad võrreldes teistega. Ta leiab end hoopis töötamas paljudel töökohtadel, sh ooperiteatri garderoobis. Nii ta saab seda kultuuri ammutada, aga kahjuks sinna lavale ei jõua. Siis ristuvad ta teed tänavakelmist tantsijaga, kellega Nele leiab ühise keele," avas Mesak Orpheuse ja Eruydike mütoloogia lool põhinevat filmi.  

Sama režissööriga on Mesak töötanud varemgi, kui Baieri riigiooperis lavastati etendust "Jolanta". "Me salvestasime selle ka DVD-le ja kui ta mind läbi kaamerasilma nägi, teadis ta täpselt, keda ta uue projekti pearolli soovib. Me hakkasime seda lugu üheskoos arendama ja sealt tekkis idee, et põimida sisse Eesti ja siit-sealt ka minu kujunemislugu," rääkis ta.

Kuigi filmis on mitmeid detaile Mesaki elust, pole see film temast endast. "See on ikkagi fiktsioon, aga tõepoolest, seal on see element, et ka mina olen läinud kunagi selle unistusega, et saada ooperilauljaks. Minul läks õnneks natuke paremini kui Nele Tammel, ma saan elada oma unistust," sõnas ta.

"Armunud Orphea" tugineb antiiksele Orpheuse legendile, kes oli kuulus oma lüüramängu poolest ja tahtis päästa oma abikaasat põrgust. Mesak peab oluliseks, et rolle tehes ja karakterit otsides tuleb leida oma nišš ja panus. "Isegi kui on tegemist sajandeid vanade lugude või hoopis kontserdiga, siis tuleb leida mingi lugu sinna taha. Kui kasutada soololaule või poeesiat, siis kuidagi sa pead sellega suhestama, ka sinna on võimalik panna mõni oma kogemus sisse," nentis ta.

Tobiase oratooriumis "Joonas" ei ole Mesaki sõnutsi tema tegelasel nii suurt tähendust, kuid ta rõhutab, et samamoodi nagu paljude suurvormide ja vokaalteoste puhul, siis ka seal moodustab iga väike panus kokku terviku ja loo. "Tuleb lihtsalt leida need õiged värvid, mis on sinu karakteri eesmärk või tema panus sellesse loosse, kas ta on kõrvalt kommenteerija, kaasaelaja, kas ta pärsib Joonase tegevust, see kõik tuleb lahti mõtestada."

"Joonas" on Mesaki repertuaarist küllaltki erinev. Selles on küll Tobiasele omapärast, kuid äratundmismomente ja mõjutusi on tunda ka teistelt heliloojatelt, leidis Mesak. "Minu igapäevatööst ooperilauljana erineb see küll kõvasti. Ma pean ütlema, et viimasel ajal on päris palju olnud kontserditööd Eestis ja see näitlejakarakter minus, kes seda filmi tegi ja rolle teeb, igatseb ja januneb selle rollikujundamise järele, see on see, mis mind väga sütitab. Kuigi ma üritan seda sisse tuua ka kontsertidesse, siis paratamatult on sel omad piirid," tõdes Mesak.

Ooper inimestele lähemale

Mesaki soovunelm on tutvustada Eduard Tubina loomingut maailmas laiemalt ja oma panuse on ta sellesse juba andnud, esitades Tubina muusikat enda kontsertidel nii Inglismaal kui ka Saksamaal. "See on muusika, mille ma kunagi koolis käies avastasin, otsides eesti muusikat, mida esitada ja minna kõrvale tüüpilisematest valikutest. Kuidagi see helikeel väga kõnetas, ma leidsin laulud, aga samas avastasin, et need pole värskelt plaadistatud, sisse lauldud teosed olid juba aegunud. Tänane vokaaltehnika on uues kohas ja enam mitte sellisel tasemel. See on auk, mida ma loodan ühel päeval täita," sõnas ta. 

Ooper peaks Mesaki hinnangul rohkem inimestega samastuma, et see tunduks loomuliku elu osana. "Et selle kultuuriga ollakse väiksest saati tuttav, et see ei oleks kuskil kättesaamatul pjedestaalil, et see minusse ei puutu. Ooper peaks olema kõigile olemas ja kättesaadav. Kui mina kunagi koolis käisin, tundsin, et mul puudus eeskuju või inimene, kes võiks tulla ja rääkida minuga kui samasuguse noore lauljaga, rääkida mulle lähemalt erialast, et ma samastuksin sellega. Kui ma õppisin, siis tihti oli mul raske leida ennast neis diivades, aga tunnen, et see võiks olla see võti, kuidas inimesed võiksid jälle leida tee teatrisse," ütles ooperilaulja.  

Saksamaal on Mesak saanud publikult igasugust vastuvõttu. Ta nentis, et Müncheni publiku hulgas on palju erudeeritud, intelligentseid ja teadlikke inimesi, kes on aastate jooksul näinud lavastustest erinevaid variante, ent ooperis käivad ka noored. "Seda võib öelda, et Müncheni publik teab, mis neile meeldib ja nad ei karda seda ka välja öelda. Olen saanud näha tõelist joovastust ja olen seisnud laval, kui lavastajad maha vilistatakse. Esmakordsel kogemusel oli see tõesti päris hirmutav, ei osanud oodata. Aga täiesti õige, publikul peabki olema sõnaõigus ja arvamus ning igasugune kogemus on oluline," lausus ta.

Mesaki hinnangul võiks Eesti publiku seas olla veel rohkem noori huvilisi ja ka eestlasi ise, sest tihti leiab publikust hoopis palju soomlasi. Tema sõnul antakse aina rohkem noortele lauljatele võimalusi ja selle kaudu saabki noort publikut ooperisse kutsuda ja neile seda maailma tutvustada. 

"Selle kultuuri tutvustamise ja inimeseni viimisega tuleb alustada juba väga noores eas ja seda teeb ka meie teater. Lapsi ja noori viiakse teatritesse, tehakse palju ekstra projekte, näiteks enne etendust olen ise käinud kostüümis lastele seletamas, et kes ma siis olen või mis ma seal laval teen. Ma arvan, et me võiksime neid rohkem innustada ja mitte peljata noori ja lapsi teatrisse viia. Neid ei tohi alahinnata. Laps võib-olla ei oska küsida, aga kui sa seda pakud talle ja kui talle ei meeldi, siis ta vähemalt teab, et talle see asi ei meeldi," rääkis Mesak.  

Töökusega tippu

Heureka-momenti ooperiga seoses ei ole Mesak tundnudki. Ta kasvas üles üheksakorruselises Mustamäe paneelmajas tagasihoidlikes tingimustes. Ta ei sündinud küll muusikute perre, kuid tema lähedased olid siiski musikaalsed, laulsid ja mängisid pilli. Koolist leidis Mesaki tema esimene muusikaõpetaja, kes tüdruku käekõrval "Laulukarusselli" ja sealt edasi koorilaulu juurde viis. Ka ooperi poole suunas Mesaki vaatama tema esimene õpetaja. 

"Ma olin muusika sees kogu aeg, Lasteekraani muusikastuudios lauldes ja muusikakoolis klaverit õppides. See kuidagi kulges nii, et kõik teed viisid sinna. Isegi kui ma proovisin vastupidist, keskkooli lõpetades vahepeal mõtlesin, et kuidas ma võtan selle endale erialaks, midagi peab ju tööks ka tegema. Vahepeal üritasin Tallinna Ülikoolis käia ja muud eriala ka õppida, aga hästi kiiresti sai selgeks, et minu tee on muusika," meenutas ta.

Mesak kogus tuntust poplauljana, kuid tundis, et Eestis õppides jõudis lagi kätte. Ta seadis oma elu Londonisse ja proovis kolm korda Guildhalli sisse saada, kuniks see õnnestuski. "Äkki see punnitamine oli see, mida mul vaja oli. Ma ei tahtnud olla oma klassi parim, tahtsingi olla seal tagapool ja tahtsin tohutult õppida, mul oli tohutu uudishimu kõige selle vastu ja läksin Londonisse," rääkis Mesak.

Ta tunnistas, et pidi Inglismaal kõvasti pingutama ja juba kooli sisse saamine oli paras kadalipp. "Seal õppides ma alustasingi kursuse tagantpoolt, iga aasta edasi pürgides ja vaeva nähes. Olin hästi vaikne ja tagasihoidlik oma koolis, ma keskendusin täielikult õpingutele," sõnas Mesak.

Kõrge taseme ja nõudmistega muusikakonservatoorium võib Mesaki sõnul vahel kunstnikku pärssida. "Võib nii öelda, et ma kannatasin selle ära. Sellest räägitakse nüüd palju rohkem, milline negatiivne mõju võib olla ühel muusikakonservatooriumil. Ehkki see on nii subjektiivne eriala, siis kuidagi peab neid hindeid andma kursuse lõpus, ent muusika või kunst ei ole asi, mida saaks punktisummaga mõõta. Kuigii kriitika on edasiviiv jõud, peab olema väga eneseanalüütiline. Nõrgemad annavad alla, see pole teps mitte lihtne ja minu erialaõpetaja oli ka karm, aga see kõik kasvatas mu iseloomu, sest ooperimaailm ei ole nii lihtne," nentis ta.

Anne on vaid üks osa tervikust

Kaunid kleidid, etendused ja melu on vaid üks osa ooperist. Sageli jääb varjatuks palju suurem tahk, mis on Mesaki sõnul tohutu töö, distsipliin ja enese kätte võtmine. "Sa annad endast nii palju ja alati sa ei saa väga palju tagasi, vahel sa lahkud tühjaks pressitud sidrunina ja siis pead kuskilt ammutama seda jõudu, et end uuesti kokku võtta. Sa pead olema võimeline igal hetkel oma tööd tegema, sõltumata sellest, mis su ümber toimub ja mis seisus on su füüsiline või mentaalne tervis. Ma ei tahaks ilustada seda nii palju kui võib-olla tahetakse. Ma tahaks olla pigem aus ja avameelne ja öelda, et see pole lihtne, aga kui teed seda kirega ja sul on tugev põhjus, tahtejõud või missioon, siis see tasub end ära."

Mesak rõhutas, et oluline on leida see miski, mis eristab lauljat teistest. "Ma leidsin selle just siis, kui ma läksin Saksamaale. Kuus aastat Londonis olles nähti mu eripärasid, aga need olid ka selliseid, mis sealsele kõrvale väga ei meeldinud ja mida maha tehti. Saksamaale minnes oli see asi, mis garanteeris mulle töökoha Baieri riigiooperis ja oli minu edu võti," rääkis Mesak, viidates oma hääles olevale teatud teravusele või metallkõlale, mis on Balti riikide lauljatele loomuomane.

"See ei ole midagi väga ootamatut, aga Inglismaal on nad harjunud rohkem koorilaulu ja pehmete toonidega. Seda üritati minust välja vormida, aga me püüdsime õpetajaga leida kuldset keskteed ja konsensust. Jäime kindlaks, et ma peaks laulma oma häälega, mitte hakkama kellegi teise häält tegema. Ja see sama metalsus, mis igalt poolt läbi kostab, on see sama, mis kostab läbi suures teatris ja orkestris."

Mesak on alati öelnud, et tema jaoks on anne pisike osa sellest, mida teeb. Palju rohkem peitub tema töös distsipliini, pealehakkamist, püsivust, tahtejõudu ja uudishimu. "Et pidevalt õppida, käia teatris, käia kuulamas kõike, ka see, mis sulle ei meeldi, on millekski hea. Ilma andeta ei saa, aga selle juures peab olema ka see õige inimene, kes seda annet märkab ja oskab juhtida. Kui mind ei oleks kunagi õigele teele juhatatud, siis kas ma oleks selle tee leidnud, ma ei tea," arutles ta.

Asju peab tegema suurest tahtmisest

Ka Mesakil on hetki, kus on raske leida oma tööks motivatsiooni, kuid see paneb teda mõtlema sellele, mida oma kunstis veel ära teha saaks. "Kõige raskematel hetkedel tuleb meenutada, miks ma seda teen, mille pärast ja mis on mul anda. Kui mul on veel midagi öelda ja anda, siis ma teen seda ka edasi," ütles Mesak.

Ta leidis, et asju peab tegema suurest tahtmisest, mitte lihtsalt tegemise pärast. "Ka see filmiprojekt oli tohutu väljakutse ja minu jaoks midagi uut ja uskumatut, et panna ennast sinna sisse, mitte sellepärast, et seal on natuke mu lugu ja Eestit, vaid täna eristatakse seda filmi mõnest teisest, sest sealt kumab mingit siirust minust. Nii kaua, kui mul on seda anda, senikaua saabki seda tööd teha," lausus ooperilaulja. 

Kui kunagi võis öelda, et ooper on diivade ja hiljem dirigentide pärusmaa, siis täna on lavastajal väga suur sõnaõigus selle üle, kes lavastustes üldse kaasa teeb. Üks eriline mälestus on Mesakil Kirill Serebrennikoviga, kes lavastas Šostakovitši "Nina", viibides ise Venemaal koduarestis. "Tal olid Münchenisse saadetud assistendid, kes kohapeal aitasid, kes teadsid tema üleüldist nägemust. Terve prooviruum oli täis kaameraid ja ta jälgis proovi kodus ekraanilt ning andis oma näpunäiteid. Esietendusele ta tulla ei saanud, aga ka seal oli ta video vahendusel olemas," sõnas Mesak.

Sõda on mõjutanud ka Mesaki tööd, sest rahvusvahelise lauljana on ta leidnud end eetiliselt keerulistes olukordades, kui lava tuleb jagada igasuguste erinevate rahvustega. "Selle juures puudub minul igasugune sõnaõigus sel teemal, kellega ma ühel laval olen. See on üks osa selle töö võlust ja valust. Sa pead kõigiga kohe klappima või kiiresti ümber lülituma ja samamoodi välja lülituma. Tuleb ette olukordi, mis on keerulised ja ka mina olen pidanud oma tööandjatega väga keerulisi vestlusi sel teemal, et mis on eetiliselt õige ja kuidas leida see konsensus. Kahjuks on see kellegi teise kätes ja minu ülesanne on selles olukorras toime tulla ning samal ajal jääda enda tõekspidamistele kindlaks," sõnas ta.

Kultuurisoovitus. "Meil tuli natuke juttu Tubina lauludest, minu soovitus võiksid olla Tubina kirjad, mida on kaks köidet. Need on küll ammu kirjutatud, aga sealt leiab päris tänapäevaseid asju ja ma arvan, et ka tänapäeva inimene võib end seal ära tunda ja saab täitsa huumorit. Üllatavalt tore ja värske lugemine," soovitas Mesak.