Patriarhi võrreldakse vahel Rooma paavstiga, kuid sarnast juhtrolli tal siiski pole. Tölpti sõnul on paavst ajaloost saanud suure võimu ja esipiiskopi positsiooni, kellele teised piiskopid ja kardinalid alluvad, ent õigeusu kirikus taolist au esimusele ei ole antud. Suur kirikulõhe 1054. aastal selle tõttu suuresti ka tekkis. "Tekkisid eriarvamused sellest, mis on see esimese roll. Õigeusu kirik on alati näinud, et see roll peaks olema teenimises ja alandlikkuses. Tegelikult on ka paavstid seda teatud ajal rõhutanud, võib-olla hiljem unustati see natuke ära. Aga õigeusu kirikus on see esimene roll koordineeriv," rääkis teoloog.

Patriarhi roll on kutsuda kokku üleilmne kirikukogu, ta koordineerib ka üldkiriklikku suhtlust teiste patriarhide, kirikujuhtide ja piiskoppide vahel ning ilma temata ei saa ega tohi seda teha. Võrdlusena toob Tölpt välja, et ilma nõukogu esimeheta ei saa nõukogu kokku kutsuda. Patriarhi teine oluline roll on tema sõnul olla teatud vahekohtunik. "See on vaidlusküsimus, sest Moskva praegu ei ole selle rolliga nõus. See tähendab õigust pöörduda. Kui kahe teise kiriku vahel või kiriku enda sees tekib probleem, siis kirikukanoonika sätestab, et nii paavsti kui ka oikumeenilise patriarhi poole on õigus pöörduda nende probleemide lahendamisel. Natuke nagu ÜRO, kes võib ka vahel, kui pöördutakse, sekkuda mõne riigi siseasjadesse, kui seal käib kodusõda või on muu probleem," ütles Tölpt.

Paeluv kreeka kultuur 

Juba kümme aastat tagasi, kui patriarh Eestis viibis, oli Tölpt talle tõlgiks. Tema kreeka keele oskus pärineb Kreekas tudeerimisest. "Õppisin neli aastat Thessalonikis Aristotelese ülikoolis ja kuna minu õppetöö oli kreeka keeles, siis pidin ka kreeka keeles toimetama, oma töid kirjutama, aineid läbima ja neid ka kuulama. Hiljem mul seda uuskreeka keele praktikat nii palju pole olnud, eks ma olen seda üritanud kuidagi vormis hoida, aga rohkem on vanakreeka tekstid need, mis praegu huvi pakuvad," lausus teoloog.

Mingil määral on elu ise viinud ja suunanud Tölpti pikkade traditsioonidega vana õigeusu maailma. "Teoloogia tegeleb inimesega – või uurib inimest – ja tema müstilise osaga. Selle inimese osaga, mis oma mõttes ja sisemaailmas reisib väga kaugele universumi äärealadele ja see on üks huvitav osa inimeseks olemisest," rääkis Tölpt, lisades, et idakiriklikus pärimuses on see spekter veel tugevam.

Põhjus, miks patriarh ka nüüd, kümme aastat hiljem Eestit külastab, on Eesti apostliku õigeusukiriku autonoomiaakti andmise 100. aastapäev. "See on suur ja oluline asi, sest meil on oma enda õigeusu kirik siin Eestis olemas ja see on suur väärtus, võttes arvesse naaberriiki me kõrval," sõnas Tölpt.

Patriarh Bartholomeos on Türgi kodanik ja elab igapäevaselt Istanbulis, kus kunagisest Bütsantsi hiilgusest pole just palju alles jäänud. Kusjuures on ta ainus Türgi aladel tegutsev oikumeenilise patriarhaadi kirikupiiskop, kellel on õigus käia mustas vaimulikurüüs ja kanda ametimedaljoni kaelas, samas kui teised piiskopid ja vaimulikud kannavad musta ülikonda musta lipsuga.

Tölpti sõnul on see traditsioon juba vana ja seotud ilmaliku Türgiga ning huvitaval kombel on kõik oikumeenilise patriarhaadi liikmed seda tava ka järginud. "Me näeme neid ülikondades ringi liikumas, aga kui tulevad vaimulikud Rumeeniast, Kreekast või Venemaalt, siis nemad lähevad uhkelt oma vaimuliku rõivastes. Kohalik vaimulik väljaspool teenistust seda ei kanna, nii et ta on sekulaarses ilmalikus vormis ja vaid nende patriarh võib kanda. Eks igapäevaelu on seotud selle kiriku ja koguduste teenimisega, mis Türgi territooriumil on," ütles Tölpt rõhutades, et Türgi sees on hiljuti toimunud ka väga positiivsed arengud, kui on avatud uusi kogudusi, seega kristlik usuelu areneb seal ka oikumeenilisel patriarhaadil.

Patriarhi kirg loodu(s)hoiu vastu 

Patriarh on pärit Türgi ranniku lähedal asuvalt väikeselt Imbrose saarelt. Ta on sündinud küll Türgi riigis, aga sellel saarel elasid pikka aega etnilised kreeklased ja nii on ka tema pärit Türgi kreeka vähemuse seast. Tölpt möönis, et vähemus on kindlasti alandlikum, tagasihoidlikum ja proovib enamusega sõbralikumalt hakkama saada ning seda stiili hoiab ka oikumeeniline patriarhaat. "Ta kindlasti on kohapeal ise väike, aga kreeka keelt kõnelevaid inimesi on palju. Ma ei tea, kas Armeenia on hea võrdlus, aga armeenlasi on maailmas palju, nad on suur rahvas ja kreeklased tajuvad end suure rahvana, neid on Ameerikas, Austraalias, igal pool," ütles ta. Aja jooksul on olnud näiteid ka Türgis asuvatest äärmuslikest grupeeringutest, kes patriarhaati ohustanud, kuid pinged ja konfliktid jäävad Tölpti hinnangul pigem ajalukku.

Patriarhi teatakse praegu kui "rohelist patriarhi" – üks tema peamisi teemasid on vastuseis ökoloogilisele kriisile. Seda vastuseisu alustas teoloogi sõnul juba tema eelkäija Dimitrios 1989. aastal. "Tuleb öelda, et tema ja ka oikumeeniline patriarhaat tervikuna on üks esimestest suurtest kirikujuhtidest, kes loodust või loodukaitsmise päeva on hakanud tähistama. Ta on mingis mõttes pioneer või teerajaja sellele, mis kümneid aastaid hiljem tuli ka katoliku kirikusse ja mujale," rääkis Tölpt.

Esimene september on pühendatud loodukaitsmise päevaks, see on ka kirikus uusaasta algus ning Bütsantsi keskajal tähistati sel kuupäeval maailma loomist. Ka Eesti kirikute nõukogu on septembri kuulutanud looduhoiukuuks, mis Tölpti hinnangul viib tagasi oikumeenilise patriarhi ja tema suure algatuseni. 

Samas on kristlikule religioonile ökokatastroofi seisukohalt tehtud ka etteheiteid. Juudi-kristlik loomislugu on pannud inimese loodust valitsema ning inimene on selle pärimuse järgi ainsana jumala näo järgi tehtud, mis paneb muu looduse justkui alama seisusesse.

Tölpti sõnul on see müüt, mida kergekäeliselt korratud. "Selle müüdi lõi Lynn White 1960. aasta artiklis. Ma ei ole näinud väga palju erinevaid kriitikuid, lihtsalt korratakse ja ei uurita allikaid, nagu see ikka tavaliselt käib," ütles Tölpt. Ajaloolase ja seminaristi White'i artikkel üritab mõista ajaloolisi juuri, mis autori meelest on põhjustanud ökokatastroofi. "Tal oli küll ka mingi teoloogiline haridus taga olemas, aga tema väited on meelevaldsed ja ta ei too argumente. Vanas Testamendis ju räägitakse inimesest kui valitsejast, jumalanäolisusest ehk inimene on eriline ja ta on valitseja, aga mitte kuskil ei ole öeldud, et see on negatiivselt interpreteeritav. Valitsemine ei ole halb asi, erilisus ei ole halb asi, need perspektiivid on seal olemas. Kui vaatame pikka kristlikku traditsiooni ja pärimust, siis mina ei ole näinud, et neid kirjakohti oleks tõlgendatud sellisel määral, et ta pandi halvaks, ekspluateerivaks, hävitavaks valitsejaks, vaid seal nähakse vastutusrikast tööd, pühitsejat, kokkutoojat," lausus teoloog.

Kriitikud unustavad tema sõnul tihti ka selle, et tegelikult ei ole kristluses inimene loodu valitseja. "Kõik narratiivid jätavad välja ühe huvitava loo ja see on pattulanguse lugu. Kristlus on siin ühel meelel, et pattulanguses inimkond kaotab loodu valitseja positsiooni, ta ei saa hakkama sellega, sest ta hakkab loodut ekspluateerima, ta ei suuda oma ihasidki valitseda, kuidas ta suudab siis veel loodust valitseda. Me räägime valitseja ebaõnnestumisest ja see on üks suur lugu, millest keegi ei maini, see viitab sellele, kui vähe me tegelikult teame kristlikku teoloogiat. Ma paluks, et me viskaks selle müüdi välja, sest kristlusel ei ole mingit alust sellele," ütles Tölpt.

Patriarh jõuab oma kõnedes tihti tagasi inimeseni ja selleni, kuidas inimloomus on nõrk ja egoistlik. Põhjus peitub teoloogi sõnul hea ja materiaalse elu soovist, inimese ihade ja himude järgi elamisest, mis on süvendanud ka keskkonnakriisi. "See on ka oikumeenilise patriarhaadi keskne mõte, sest meie tungid ja vajadused materiaalselt head elu elada on jäänud samaks, aga meie teadustehnoloogiline areng on aina rohkem seda võimendanud. Sellega koos on kasvanud ka loodu hävitamine," sõnas Tölpt.

Selle tõttu ei saa teoloogi sõnul ka Lynn White'iga nõus olla. "On siis Rene Descartes, Newton või keegi teine süüdi, kes mingi idee välja käis, oli see liiga mehhanistlik vaade universumile ja loodusele või midagi muud, see tegelikult tuleb tagasi inimeseks olemise baasvajaduste juurde. Me tahame elada head elu ja selle hea elu tarbeks on meil vaja koormata loodust."

Üks asi on tahta olla õnnelik, teine see, kui selle tarbeks koormame maailma ja loodust. "Selle asemel, et seitsme surmapatu järgi elada ehk aplus, rahaahnus ja kõik muud asjad, mis tegelikult on praegu maskeerunud majandusarenguks, tarbimise suurendamiseks ja kõike muud, me võib-olla peaksime elama lihtsamat vooruslikku elu. Meie toit ei pea olema nii väga see ressursitoit, aga äkki võiks olla vaimutoit. Ja kui inimene harjutab end pigem naudisklema vaimutoitu, on see jumal, mingi hea teos või muu vaimumõte, kui ta suudab askeesis viia end sinna olukorda, et ta ei pea nii väga ekspluateerima, tarbima, ta saab elada lihtsamat elu. See on see keskne mõte – tarbigem vaimuväärtusi ja laskem materiaalsel loodusel olla seal, kus see on," ütles Tölpt.

Suhted paavstiga

Idakirik on praeguseks ligi tuhat aastat olnud kirikulõhes lääne kirikuga, mida juhib paavst. Tüli on Tölpti sõnul juba 1965. aastast lahendatud, kui paavst Paul ja Konstantinoopoli patriarh Athenagoras teineteiselt vanded maha võtsid, ent etteheited ja erimeelsused on jäänud paavsti rolli osas. 

Patriarh Bartholomeos on püüdnud erimeelsusi ületada ja esmakordselt pärast aastasadu on paavstiga taas dialoogi astutud. Patriarh kutsus muuhulgas paavst Fransiscuse pagulaskriisi ajal Kreekasse Lesbose saarele põgenikega kohtuma, millega taheti Tölpti sõnul näidata nii oma head koostööd kui ka muret maailma olukorra pärast ja kutsuda üldsust mõistma olukorra traagikat. Kui paavstist räägiti selle kohtumise jooksul palju, siis Bartholomeos jäi pigem tagaplaanile, ehkki tegemist oli tema oikumeenilise territooriumiga ja ta paavsti sinna kutsus. "Me tahame kuulsust, aga oleme seda ka välja toonud, et ta seal Istanbulis elabki tagasihoidlikku elu ja teda ei pandagi tähele alati nii väga kui Rooma paavsti, kes on riigijuht. Üks on riigijuht, teine ei ole," ütles teoloog.

Samal ajal, kui patriarh otsib dialoogi Rooma paavstiga, valitseb suur lõhe õigeusu kiriku sees. Alates 2018. aastast on Moskva õigeusu kiriku patriarh Kirill katkestanud suhted Konstantinoopoliga. Sarnaselt ei olnud suhted head ka Moskva ja Konstantinoopoli vahel 1996. aastal ja seda seoses Eestiga.

"Kui Ukraina kaasus läks lahti, siis tulid paljud ukraina ja lääne ajakirjanikud Eestisse intervjuusid tegema, sest nad said aru, et see, mis toimub Ukrainas kiriklikult, toimus Eestis 1995.-1996. aastatel. Mingis mõttes selline põnev peegelpilt või ajaloo kordus," sõnas Tölpt. 

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist andis oikumeeniline patriarh rahvastele kohapeal tagasi isemajandamise ja iseseisvuse oma kiriklikke asju teha. Eesti apostlikul õigeusukirikul oli see õigus juba 1923. aastal, ent Nõukogude Liit võttis selle ära ja kõik läks Moskva patriarhaadi alla. "Ukrainal oli natuke sarnane kaasus ja Ukrainas oli see kirik seest lõhenenud juba Nõukogude Liidu lagunemise järgselt. Ukraina teine lõhenenud pool, keda Moskva ei tunnistanud, pöördus juba 1990. aastate alguses oikumeenilise patriarhi poole, selle sama õigusega pöörduda vahekohtuniku poole, öeldes, et palun aidake, meil on siin väga karm olukord. Patriarh pöördus tookord Moskva patriarhaadi Aleksius II poole, kellel paluti see asi lahendada, aga kogu selle aja jooksul ei lahendatud mitte midagi. Jäeti see suur osa Ukrainast kiriklikust osalusest välja ja ühel hetkel see piir katkes," rääkis Tölpt ja lisas, et tema sõnul on vene kirikuga tihti kaasas käinud teatav imperialismipüüdlus. "Natuke on see nende kombitsate maha lõikamine. Oikumeeniline patriarhaat on seda Ukrainale ja ka tegelikult Eestile 1996. aasta kirikliku iseseisvuse andmise näol julgenud teha, võttes samas enese peale vene kiriku viha sellega seoses."

Lähiajal jäävad Tölpti hinnangul suhted Moskva ja Konstantinoopoliga külmaks. "See, mida me Ukrainas näeme, on see sama, et kirik, millele kiriklik iseseisvus anti, arvatavasti saabki kohaliku rahva kirikuks. See teine Vene pool, mis on autonoomne kirik Ukrainas, on juba omavahel lõhenenud ja Ukraina riik vaatab väga skeptiliselt selle kiriku suunal kui teatavasse Vene maailma esindajasse Ukrainas. Muidugi need teisedki suhted, ma ei näe et lähiajal midagi muutuks. Selleks, et need muutused saaksid toimuda, peab Venemaal mingi suur muutus toimuma," ütles ta.

Keeruline olukord Eestis

Sõda Ukrainas ja Moskva patriarhaadi toetus sellele on pannud Eesti õigeusu kristlased Tölpti sõnul moraalselt raskesse olukorda. "Ma arvan, et on raske olla praegu õigeusu kristlane ja võib-olla õigeusu kristlane ka Moskva patriarhaadi sees Eestis. Ma ei kujuta ette, mida inimesed võivad tunda. Nad võivad selgelt olla sõja vastu, aga me peame aru saama, et Moskva patriarhaadi juht Kirill üksi ei tee neid otsuseid. Tal on olemas 12 inimesest koosnev püha piiskoppide sinod ehk kogu ja nemad teevad selle otsuse. See tähendab, et need on üldkiriklikud vaated. Midagi ei ole teha, need kehtivad ka allüksustele mujal. See on moraalselt ülimalt keeruline, mida need inimesed siis teevad, sest neil on oma kogudus ja preester, kus nad on harjunud käima, seal on täiesti teistsugused isikutevahelised suhted, nad võib-olla ei olegi mõelnud poliitikast, aga nüüd nad on selle keskel," sõnas teoloog ja lisas, et kuigi on räägitud sellest, et võib-olla peaks kohalik vene kirik selgemalt Kirilli seisukohad hukka mõistma, ei saa seda tegelikult teha, sest see on osa suurest kirikust.

Kui Moskva ja Konstantinoopol 1996. aastal Eesti küsimuses ära leppisid ja kogudused said ise valida, mis jurisdiktsiooni alla nad kuuluda tahavad, oli üheks klausliks ka koostöö tegemine, mida Tölpti sõnul pole siiani tehtud. "Nii et tegelikult Eesti apostliku õigeusu kirik ja Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik on Eesti kirikute nõukogus küll ühe laua taga, aga sellist tihedat läbikäimist ja koostööd, mida ette nähti ja mis võiks olla ideaal, ei ole. Nad elavad ikkagi eri maailmas."

Teoloog ütles, et peaksime suutma eristada kristlikku vaimsust ja nn tsiviil-, poliit- või kultuurkristlust. "See on kristlus, mis asub erinevate hobustena rakendite ees ja ta peab neid ideid ellu viima. See on kultuurikristlus, poliitkristlus, sellel on palju pooldajaid ja see on see väärtuskristlus ning osa kristlusest, mis jääb meile silma, tihti domineerib ja selle alusel neid otsuseid tihti tehakse. Aga see, mis on kristliku kiriku tuum, jääbki tihti varju ja suur osa kristlasi ainult sellega tegelevad," sõnas ta. 

Kristlus ja vaimne heaolu

Tänavuses Inimarengu Aruandes andis tooni vaimse tervise kriis. Kristlus on Tölpti sõnul kogu aeg inimsuhetega tegelenud ja sel on tema hinnangul panus ka inimese vaimsele heaolule.  

"Kristluse peamine küsimus ongi suhted inimese ja jumala ning inimese ja inimese vahel. Need on need baasteemad. Neid suhteid üritatakse luua ja arendada, luua suhe absoluudiga, kogu olemise algega ja läbi selle ka kogu teise olemusega, mis on selle algse olemise poolt loodud ehk suhestuda jumalaga läbi inimese ja inimesega läbi jumala. Need on need baasasjad, mida kutsutakse harjutama, praktiseerima, seda vooruslikku elu elama, leidma see tasakaal, see toit, mis hinge ja tühimikku tõesti täidab," ütles Tölpt ja lisas, et kiriku liikmed ei ole alati võimaldanud seda välja näidata, tihti pole see neid ka huvitanud.

Inimsuhted on tema sõnul keerulised, suhe jumalaga võib olla aga veel raskem, ja need vajavad harjutamist. "Lihtsam on mingite muude asjadega tegeleda. Ma arvan, et kui läbi nende paksude kihtide minna, siis me leiame need väga vanad materjalid, juhendid, kuidas seda kõike teha. Seda on tehtud aastatuhandeid ja inimesed on sealt leidnud oma rahu. Ma arvan, et kristlusel kindlasti on pakkuda, ta ei saa küll tulla psühholoogide asemele, aga ta loob teise tasandi, loob transtsendentseid suhteid ja toob need ka maa peale. 

Milline on kristliku taevariigi perspektiiv, on igaühe enda kogetav, rääkis teoloog. "Kui me räägime siin maailmas olemisest, siis see taju täidabki inimese rahu ja armastusega. Inimene, kes on sel teel ja ta süda täitub rahu ja armastusega, kui ta leiab selle. Ja kui ta suudab ka vastu võtta, mõtestada kannatust ja valu ega taha ka seda lükata kõrvale, siis ta saabki selle teispoolsuse taju kätte. Saab aru, et tihti see baaslahendus või tõde asub kuskil kaugemal kui siin. See metafüüsiline mõõde on see, mida kristlus ka meile pakub," sõnas ta.

Tölpti arvates on Eestis religiooni- või usundiõpet vähe ja sel teemal valitseb üsna suur kirjaoskamatus. Samas on ta skeptiline, kas koolitunnid üksi selle probleemi lahendaks. "See on see terviklik tsiviliseeritud inimese taju või olek, ta teab, millest räägitakse, ta saab aru, et kui kristlased räägivad jumalast, siis see pole hall vanamees pilve peal või Gagarini stiilis kosmoses "Бога Нет" ja võib-olla see aitab vähendada selliseid möödapanekuid, mida me näeme tihti eesti meedias," ütles ta.

Inimesi toob teoloogi sõnul kirikusse kogemus, taju, armastuse ja rahu leidmine, mis neid täidab. "Maine armastus on maine armastus, aga kui inimene kogeb oma elus mingit suuremat sorti armastust, mis ei ole seotud ainult armumise või kiindumisega, siis see on miski, millest inimene enam lahti ei taha lasta ja see on see väärtus, mille poole pöördutakse. Kui sellest suudetakse tunnistust anda ja kui inimesed suudavad seda ka leida, siis ma arvan, et nad ka tulevad kirikusse."

Kultuurisoovitus. Tauri Tölpti kultuurisoovitus on John Meyendorffi "Bütsantsi teoloogia", mis hiljuti tõlgiti ka eesti keelde. "Ma arvan, et see raamat avardab nii uskliku kui ka mitteuskliku inimese, kellel on huvi Bütsantsi ja selle teoloogilise mõtteloo vastu, vaateid kindlasti," ütles teoloog.