Eestis on hõimupäev juba 10 aastat olnud riiklik tähtpäev, mida igal aastal oktoobri kolmandal laupäeval tähistatakse. Kui algselt oli idee soome-ugri hõimupäeva tähistada riikliku tähtpäeva ja lipupäevana lisaks Eestile ja Ungarile ka Soomes, siis seal seda otsust poliitilistel põhjustel vastu ei võetud. See ei tähenda, et soomlased hõimupäeva ei tähistaks, sel lihtsalt pole tähtpäeva staatust. Hõimupäeva tähistavad soome-ugri rahvad ka Venemaal.

Hõimupäeva juured ulatuvad 1928. aastasse, millest alates on tähistatud Kalevala päeva. Et see aga ungarlasi nii väga ei kõneta, võeti 1931. aastal neljandal soome-ugri kultuuri- ja hariduskongressil vastu otsus tähistada hoopis hõimupäeva. Nõukogude ajal hõimupäeva ei tähistatud, uuesti alustati 1988. aastal. 2010. aastal võttis riigikogu vastu otsuse muuta see riiklikuks tähtpäevaks.

1930.. aastatel olid hõimupäeva pidustused Prozese sõnul märkimisväärsed. Siis oli sel ka suur riiklik tugi taga. "Olulisteks kandepunktideks olid koolid. Kõikides koolides toimus pidulik hõimupäeva tähistamine, väljas olid Soome ja Ungari lipud ning peeti pidulikke aktuseid. Estonias kogunes vabariigi valitsus ja president, tihtipeale oli külla kutsutud Soome ja Ungari kõrged esindajad," lausus Prozes.

Nüüd võib hõimupäeva asemel rääkida tervest nädalast. Näiteks toimus esmaspäeval Kosel Vabaõhukoolis soome-ugri eurovisioonivõistlus, kus õpilastel oli võimalus hinnata erinevaid soome-ugri laule.

"Kui varem tulid Venemaalt soome-ugri ansamblid ja käisid koolides esinemas, siis tänapäeval on see tähistamine koolide enda kätes ja sõltub suuresti huvijuhi fantaasiast. Võimalusi on väga erinevaid, mitte ainult emakeele tasandil, vaid ka läbi muusika saab väga põnevalt hõimupäevi koolides tähistada," sõnas Prozes.

Huvi hõimuvendade vastu

Eelteadmised soome-ugri rahvaste kohta tulid ajaloolasele koolist, kuid tema jaoks avas eriti meeldejäävalt soomeugrilaste dimensiooni seik nõukogude sõjaväest. "Minu jaoülem oli ersalane, mina olin noor sõdur ja me võrdlesime omavahel sõnu. Mul oli see teadmine olemas, et mordvalased on meie hõimurahvas, aga tema ei teadnud eestlastest suurt midagi. Kui me võrdlesime sõnu "vesi", "käsi" või numbreid, oli tema imestus suur ja sestpeale suhtus ta minusse teistmoodi kui ülejäänud sõduritesse. Ta oli mõnevõrra jõhker tüüp teiste noorte sõduritega, aga mitte minuga," meenutas Prozes ja lisas, et küllap päästis see kokkupuutepunkt teda olulisel määral tualeti küürimisest ja põranda pesemisest.

Prozes oli 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses aktiivne hõimupäeva uuesti ellukutsuja ja organiseerija. Huvi soomeugrilaste rahvuslikku identiteeti hoida tekkis vahetus kontaktis soomeugrilastega Marimaal. "Olen ise hiljem tähele pannud, et kui mul on õnnestunud haarata kedagi endaga kaasa soomeugri aladele ja kui nad on saanud mari, udmurdi või mõne muu rahvaga tuttavaks, siis see mõjub nii, et sellest enam lahti ei saa. See juhtus ka minuga, kui ma 1990. aastal Marimaale sõitsin tänu oma mäemari sõbrale. Mul polnud mingit raha ega võimalust sinna sõita, aga ta oli nii suur sõber, ütles, et annan sulle raha ja sa ei pea tagasi maksma. Nii ma sinna sattusin ja see muutis mu elu," ütles Prozes.

Marimaal toimus samal ajal rahvusliku ärkamise tähe all Mari Ušemi esimene kongress. Sinna oodati eestlaste esindajana Mati Hinti, kes aga kohale ei ilmunud. 25-aastane Prozes leidis end ootamatult ise kongressi presiidiumis ja 500 inimesega täidetud saalis kõnet pidamas. "Mati Hint ei tulnud kohale, tuli üks Jaak Prozes ja see oli veider lugu, aga maridele sobis see ilmselt sama hästi kui Mati Hint, sest kes seal saalis ikka teda teadis. Alguses puiklesin kõnelemisele vastu, sest kes ma ikka olen, isegi mitte Rahvarinde liige. Esinesin Eesti Vabariigi kodanikuna, see oli eestikeelne kõne, mida üks mari keeleteadlane tõlkis mari keelde. Selle tulemusel oli aplaus selline, nagu oleks Draamateatri kolm korrust olnud täiesti vaimustuses. Mõtlesin, et mis ma siis ikka nii väga ütlesin, aga ma olin ausalt öeldes sellest täiesti šokeeritud. See kõik väga mõjutas," meenutas ajaloolane.

Prozes nentis, et maride Eesti-vaimustuse taga seisab Paul Ariste, kes tõi Eestisse märkimisväärsel hulgal soome-ugri keeleteadlasi oma väitekirju kaitsma, nende seas oli enim just marisid. "See iseloomustabki mari rahvast, ka hiljem oli Eestisse tulnud üliõpilastest enim marisid. Nad läksid tagasi, kaitsnud oma väitekirjad, aga need kontaktid eestlastega jäid. See mõjutas. See tekitas minus sellise tunde, et eestlane olla on uhke ja hää ja see tunne ei ole mind kordagi maha jätnud. Teised eestlased, kes on käinud Marimaal, on samuti seda kogenud."

Paljud soomeugrilased said kõrghariduse küll kohalikes ülikoolides, aga just Tartus kaitsesid oma väitekirju ja Tartu Ülikoolist kujunes nende alma mater. Prozes rõhutas, et siin avastasid nad tõenäoliselt enda jaoks rahvustunde, sest Nõukogude ajal Moskva või Leningradi kõrgkoolidesse õppima asumisel kippus see kaduma. "Väga paljudest üliõpilastest said nende rahvusliikumise liidrid. Me näeme selle juures just nende inimeste esiletõusu, kes tegelevad keelega: keeleteadlased, kirjanikud, rahvusteatrite näitlejad. Keel on instrument, millele tugineb see rahvuslik liikumine Venemaal 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses," sõnas ajaloolane.

Eestist sai ühiskondlike-poliitiliste mõtteviiside soome-ugri aladele liigutamise keskpunkt, sest siin arenesid rahvuslikkust toetavad organisatsioonid alates Muinsuskaitse seltsist lõpetades Rahvarindega. "Rahvus, organiseerumine ja moderniseerumine käis Eestis ja siit levisid need põhikirjad ja dokumentatsioonid Venemaa soome-ugri aladele," ütles Prozes.

1990. aastal kirjutas Prozes manifestilaadse artikli Fenno-Ugria asutuse vajalikkusest. See pidi olema organisatsioon, mis osutab Venemaa soome-ugri rahvastele tõhusat abi ja koostööd, mida tol ajal tohutult vajati. "Üksiksiku või väikese seltsi tasandil oli mõeldamatu reageerida nendele kirjadele ja abipalvetele, kõik soovisid arendada kontakti eestlastega ja et eestlased sinna läheks. Tekkis mõte, et tuleb taastada Fenno-Ugria asutus, aga sellel oli mitmeid suuri ideid, mitte ainult see koostöö ja mingite ühiskondlike-poliitiliste muudatuste tekitamine soome-ugri aladel, vaid palju küsimusi, mis on seotud meie enda rahvusliku identiteedi, keele ja kultuuri juurtega," rääkis Prozes.

Nüüd, kui algatusest on möödas ligi 30 aastat, tunnistas Prozes, et eestlastel on soome-ugrilaste vastu jätkuvalt suur huvi, ent oma teadmisi neist peetakse kasinateks. "Mina ja paljud teised inimesed on 30 aastat tööd teinud, aga globaalne maailma areneb ja liigub, meedia areneb, huvide pluralism ja infovood on võrreldes selle ajaga meeletud. Ma võin kinnitada, et huvi on jätkuvalt meie ühiskonnas kõrge ja soov soome-ugri rahvaste keelelist ja kultuurist iseseisvust toetada on samuti."

Habras rahvus

Soomeugrilasi on maailmas kokku umbes 24 miljonit. Vene föderatsioonis elab neist 1,6 miljonit inimest, kellest keelekõnelejaid on miljon. "Väga suur osa Venemaa soome-ugri rahvastest oma keelt ei oska, nad on küll rahvuselt marid, udmurdid või komid, aga keelt ei valda," mainis Prozes. Ungarlasi on ligi 10 miljonit Ungaris, umbes miljon Rumeenias, pool miljonit Slovakkias ja teist sama palju Sloveenias. Kaks kolmandikku kõikidest soomeugrilastest moodustavadki ungarlased.

Venemaal on arvuliselt enim mordvalasi, neile järgnevad marid, udmurdid, komid, permikomid ja neenetsid, kes on küll samojeedi rahvas. Väiksemad rahvad on karjalased ja kõige pisemad vadjalased.

"Kurb, et me ei oska seda tähele panna, kui õrna materjaliga on tegemist ehk mida tähendab see, kui ühte rahvast on 15 või 20 inimest. Meil elab ühe viiekordse maja trepikojas juba rohkem inimesi kui üht või teist soome-ugri rahvast. Suhtume sellesse märkamatult. Me ei tegele selle kaitsmise või hoidmisega, ometi on tegemist osaga kogu inimkonna kultuurist, väga väikese ja õrna osaga. Samas kaitseme taimi ja loomi, kanname neid punasesse raamatusse ja halame, kui pandakaruga kuskil midagi juhtub. Meie kõrval on väga õrnad keelegrupid ja see on loomulik, et natuke suuremad keeled söövad väikseid ja siis tulevad järgmised keeled, mis söövad järgmisi ja ongi üks lõputu keelte ära söömise lugu," lausus Prozes.

Ajaloolane on kindel, et peame soome-ugri rahvastest rohkem rääkima. "Soome-ugri rahvaste puhul on tegemist meie endiga, nad on meie sugulusrahvad, kellega meil on paarsada ühist sõnatüve," ütles Prozes ja rõhutas, et hõimupäeva oluline mõte on meie enda keele ja kultuuri juurtele mõtlemine, millele peaksime palju rohkem rõhku panema.

Rindel Ukraina vastu

Kuigi Venemaal elavate hõimurahvaste eluolu jälgida pole sugugi kerge, siis on teada, et paljud neist on Putini sõjategevuse vähemalt organisatsioonide tasemel heaks kiitnud ja nad on sõna otseses mõttes ka ise lahinguväljal Ukraina vastu.  "On olemas soome-ugri rahvaste rahvuslikud pataljonid, 500-600 inimesega sõjaväeüksused, kes Ukrainas sõdivad. Lisaks on teada, et neid on arvestavalt palju mobiliseeritud, sest soome-ugrilased elavad valdavalt maapiirkondades ja seda puudutab mobilisatsioon rohkem," sõnas ajaloolane.

Paradoksaalselt tegelevad soome-ugri rahvad pidustustega, sest Venemaa on eraldanud kopsakad summad, et enda rahvuslikke pidustusi korraldada. Need aga toimuvad Prozese sõnul kummalise egiidi all, mis rõhutab just venemaalaseks olemist ja suurt ühtsust Venemaaga. "Aga teisest küljest märgistavad soome-ugrilased palju oma alasid, igal pool avatakse mälestustahvleid, kive, rõhutatakse ajaloolisi kangelasi ja tegeletakse küllaltki palju looduskaitsega."

Põhjus, miks soomeugrilased vabatahtlikult Venemaa hüvanguks sõtta lähevad, peitub Prozese sõnutsi propagandas ja rahas. "Venemaa propaganda tegeleb uskumatute meetoditega, toimub totaalne ajupesu," tõdes ta. Venemaa keskalad, sealhulgas maride ja udmurtide külad, on suhteliselt vaesed ning sõduritele pakutakse arvestatav summa raha. "See sissetulek kuus on kuskil 300 euro kandis, aga kui sõdurile pakutakse 300 000 rubla, see on 3000 eurot, siis see on korraga palju suurem palk. Kui Eestis on keskmine palk 1500 eurot, siis see tähendab, et sulle pakutaksegi 20 000-30 000 eurot. Suhtarvu küsimus. Võib-olla meile tundub, et mis see 3000 eurot on, aga kui sul on palk alla 300 euro ja ka tööpuudus on mingi näitaja, siis see raha on üsna määrav," selgitas Prozes.

Selle rahaga ehitatakse külas üks või teine uus majapidamine, mis ajab ajaloolase arvates suure tõenäosusega hamba verele ka naabritel. Samuti on sõjas tunda teatud kamraadlikku suhtumist, mis ajendab soome-ugrilasi üksteise järel vabatahtlikult sõtta minema. "Saadakse surma protsentuaalselt rohkem kui venelased. Näiteks Marimaa puhul võib kindlasti seda väita. Mari perenimed ma tunnen ära ja võin öelda, et langenutest 80 protsenti on marid. Selle taga võib olla soov olla eriti patriootlik või teenida. Peame nägema, et Venemaal on nad sisuliselt koloniseeritud rahvad, vaja on isandale meelepärane olla. Suurt soome-ugri separatismi pole kunagi niisugust olnud, et see lammutaks Venemaa ära, on hoolikalt jälgitud keskvõimu ilminguid ja vastavalt sellele käitutud. Kindlasti on šanss neid kannuseid teenida," nentis Prozes.

Kultuurisoovitus. "Reedel toimub Õpetajate Majas soome-ugri hõimupäevade peakontsert, kus on võimalik näha soome-ugri rahvaste ansambleid ja moeetendust. Neid on võimalik tulla kuulama ja vaatama ning samuti suhtlema, seal on ka rahvustoidud ja nii edasi. Muidugi sooviks ja tahaks, et kui on hõimupäevad, siis mõtleksime oma hõimurahvaste peale, kasvõi soomlaste peale, kindlasti on eestlastel soomlastest sõpru, või ungarlaste peale, seegi teeb meid suuremaks ja rõhutab meie rahvuslikku identiteeti," lausus Prozes.