Pille Kaiseli sõnul ei ole koolipere liikmed siiani aru saanud, mis selle vallavolikogu tehtud sulgemisotsuse taga oli. "Ettekäändeid on igasuguseid – vähene õpilaste arv, mis ei vasta meie kooli puhul tõele, liiga suur koolihoone, mis ka ei ole meie kooli puhul teema, kehv õppekvaliteet, ka seda me ei näe oma koolis, ja vähe raha ka. Need on need põhiasjad, miks Metsküla kool ilmselt suleti, aga me ei ole aru saanud, kas päriselt ka need asjad olid nii," sõnas Kaisel.

Ehkki ta ise enam ametlikult direktor pole, teeb inertsist ikkagi koolijuhi tööd edasi – keegi ju peab asju korraldama ja tunniplaane sättima. Lisaks õpetab Kaisel matemaatikat ja inglise keelt.

Õpilaste jaoks on õppetöö seni möödunud nagu igas teises koolis ja viimased 34 aastat on Metsküla koolis septembrid ühtmoodi olnud. Olukord on karmim aga õpetajate jaoks, sest kuna kooli pole, pole ka tööandjat ning tööd tehakse justkui vabatahtlikult. Metsküla koolis on õpetajaid kolmel ametikohal, kuid inimesi on rohkem – kes on poole kohaga, kes veel väiksema koormusega. Praegu elavad õpetajad koondamishüvitistest, v.a tähtajalise lepinguga õpetajad, kellele sedagi ei jagunud.

Metsküla on väike küla, umbes 50 elanikuga, kes kõik pole otseselt Metsküla kooliga seotud, aga kooli kogukond on palju laiem. "On palju selliseid peresid, kes elavad koolist üsna kaugel, kõige kaugemad 30 kilomeetrit isegi, aga nende lapsed käivad meie koolis, nemad on ikkagi meie kogukonna liikmed," rääkis Kaisel.

Direktori sõnul tunnetatakse, et kooli sulgemisotsusega on kogukonnale liiga tehtud ja kogu protsess on olnud ebaõiglane. Siiski ei plaanita käega lüüa, vaid töötatakse selle nimel, et kool püsiks.

"Esimese septembri aktusel ma ütlesin lastele, et me teeme kõik, et see kool alles jääks. Tõepoolest, vanemad, kogukond ja õpetajad, me kõik töötasime selle nimel, et see kool jääks, aga elu läks teisiti. Me ei võta seda kui paratamatust, me tunneme, et ikka peab olema mingi lahendus ja väljapääs, sellepärast me jätkame. Kui me seda ei teeks, jookseksid laiali pered, õpetajad ja siis ei oleks kellegagi ka seda erakooli teha, mille idee on õhku visatud," ütles Kaisel.

Eelmisel nädalal rõhutas Lääneranna vallavalitsus oma pöördumises lapsevanematele, et Metsküla algkool on lõpetanud tegevuse ja praegu koolis käivad lapsed justkui ei täida koolikohustust. Rangelt võttes võiks seda nii nimetada, kuid Kaisel märgib, et koolikohustuse mittetäitjateks nimetatakse neid, kes ei ole ühegi kooli nimekirjas. Ent Metsküla kooli lapsed seda on. Koolikohustuse mõte on Kaiseli sõnutsi see, et lapsed käiksid koolis, saaksid targemaks ja õpiksid olema ühiskonna liikmed – seda kõike Metsküla kool neile praegu ka pakub.

"Isegi kui nad on sellise kooli nimekirjas, mida ei ole, siis ma arvan, et kui nad hakkavad kooli vahetama, siis see, mis klassis nad jätkavad, sõltub ikkagi sellest, mida nad teavad, mitte sellest, kas nad on kuskil sellise kooli nimekirjas olnud, mis ametlikult on olemas või mitte," sõnas ta.  

Neljandal oktoobril kukub tähtaeg, mis annaks veel mingisuguse võimaluse kompromissiks vallaga. Idealistina ütleb Kaisel, et vallal on kogu aeg olnud võimalus sammuke tagasi astuda. Sama on Metsküla kool tema sõnul juba teinud, erakooliks vormistamise valmiduse näol.

"See erakooli mõte ei ole olnud meie suur unistus, aga kuna me näeme, et mingit muud võimalust pole, oleme hakanud astuma samme erakooli loomiseks. Me saime esialgse õiguskaitse maikuu lõpus, siis elasime kuu aega selle teadmisega, et kõik on hästi, kool jätkab, kuni siis ringkonnakohus võttis meilt selle ära. Siis olime täitsa käed rüpes, et mis nüüd edasi saab, aga juulikuus tuli suur annetus ja kõik läks jälle justkui helgemaks – et kui vald saab kooli pidada nullrahaga, siis miks mitte," rääkis Kaisel.

Taustal on töös ka kuueklassiliste maakoolide meede, mille kohta volikogu esimees Kaiseli sõnul ütles, et kui indikatsioonid selleks meetmeks tulevad, saab sulgemisotsuse ümber vaadata. Augustis saatis ka haridusminister vallale kirja, et meede on valmimas ja ka Metsküla kool kvalifitseerub sellele. Vallale tähendanuks see null eurot omapanust kooli pidamiseks.

Positiivset otsust aga ei tulnud ja viimases hädas pakutigi vallale erakooli loomist ning paluti ühte õppeaastat munitsipaalkoolina jätkata, et erakooliks üleminekuks valmistuda. "Peale selle olime nõus ka veel valla kohtukulud hüvitama 5000 euro ulatuses, ometi 31. augustil tõusid jälle need 12 ja pool kätt, kes ütlesid, et ei, mitte mingil juhul," lausus Kaisel.

Praegu on erakooliseaduses küll säte, et kui kohalik omavalitsus paneb kooli kinni, siis justkui ei oleks võimalus seda erakooliks vormistada. Pille Kaiseli hinnangul võiks seal erandeid olla.

Valla poolt on Kaiseli sõnul tulnud pikalt signaale, et erakool on lahendus. Kaisel rõhutab, et maapiirkondades kogukondi ise haridust rahastama ja selle eest vastutama sundimine ei tohi muutuda tavapäraseks.

"Tegelikult on see riigi huvides, et üle Eesti oleks inimesed, et elataks igal pool. Kui ühte kogukonda sunnitakse maapiirkonnas erakooli tegema, antakse sõnum, et hea kool saab olla ainult erakätes. See ei ole ka okei," sõnas ta ja rõhutas, et Metsküla lastele oleks kooli sulgemise järel lähimasse kooli pea 20-kilomeetrine koolitee.

Pika ajalooga kool

Metskülas loodi esimene kool 1852. aastal. Vahepeal oli kool mõni aeg suletud, kuid nüüd on käimas 34. õppeaasta. Pille Kaisel on Metsküla kooliga seotud olnud alates 2002. aastast. Neli aastat varem töötas ta Lihulas õpetajana.

"Endine Metsküla koolijuht lahkus meie seast ja kool jäi ilma juhita. Mu enda laps käis ka tol ajal Metsküla koolis ja mulle tuli pakkumine, et tule päästa see kool ära, meil on sind vaja. Ega ma väga kaua ei mõelnud. Mul oli küll Lihulas väga tore klass, nad olid kaheksandikud, ma oleksin tahtnud nendega põhikooli ära lõpetada, aga siis ma tegin selle otsuse, et oma küla kool jääb peale," meenutas direktor.

Alguses ei osanud ta täpselt isegi ette kujutada, mis teda ees ootab, sest nii väikeste lastega ei olnud ta õpetajana varem kokku puutunud. "Eks ma olen seda õppinud nende aastatega ja see on hästi mitmekülgne töö olnud kõik need 20 aastat, ega tööpuudust küll ole olnud. Kui sellel, mida teed, on mõju, see viib kuskile ja sa annad päriselt ka lastele ja vanematele midagi, on see väga hea tunne," nentis ta.

Kui noored kipuvad maalt ikka linna, siis Metsküla puhul on trend vastupidine. Ka Kaisel ise pole nende 20 aasta jooksul tundnud, et tahaks suurlinna õnne katsuma minna.

"Ma ei arva, et peaksin selle suure kauge kohinaga kaasa minema, see meie enda kohin, mis Matsalu lahe lõunakaldal on, on üks väga hea kohin ja seda tasub hoida. Kui mõelda seda, et noored kipuvad linna minema, siis Metsküla on just vastupidi noori inimesi tagasi tulema meelitanud. Väga paljud meie kooli vilistlased, kes on juba neljakümnendates, on tagasi. Nende lapsed on nüüd ka meie kooli vilistlased, osad käivad veel koolis," ütles Kaisel.

Vastupidiselt paljudele teistele maakoolidele on Metsküla koolis õpilaste arv olnud läbi aegade kas stabiilne või kasvav. "Kui koolide kinni panemise eelnõus toodi välja, et 15 aastaga on Lääneranna vallas õpilaste arv kahanenud 40 protsenti, siis jäeti ütlemata, et viimase 10 aasta jooksul on see olnud stabiilne või natuke isegi kasvanud. Metsküla koolis on viimased seitse-kaheksa aastat olnud õpilaste arv stabiilselt 20 ringis," sõnas Kaisel.

"Me palusime lapsevanematel teha avaldused esimesse klassi astumiseks, kõigil neil, kes tegid, on lapsed ära sündinud ja nad teavad, et nende lapsed tahaksid Metsküla koolis õppida. Selle alusel tegime prognoosi, mis näitab, et juba järgmisel õppeaastal on meil üle 30 lapse, siis läheb 34 peale ja siis ta jääbki pikaks ajaks üle 30," nentis Kaisel.

Kõige rohkem ongi selle 34 aasta jooksul Metsküla koolis olnud 28 õpilast. "Me oleksime juba sel aastal saanud selle absoluutse lae kätte, kui ei oleks seda sulgemise tralli olnud."

Õppimise ja õpetamise rõõmud

Pille Kaisel on hariduselt geograaf, hiljem omandanud hariduse inglise keele ja kirjanduse alal. Armastus õpetajatöö vastu on tekkinud seda tööd tehes. "Kui ma käisin keskkoolis ja ülikoolis, ei mõelnud sellele, et tahan kangesti õpetajaks saada. Endalegi ootamatult sain ja nüüd olengi ainult õpetajaametit pidanud," rääkis ta.

Õppimise juures on koolijuhi sõnul olulisim, et laps tunneks end koolis hästi ja turvaliselt. "Et ta tunneks igal hetkel, et teda väärtustatakse ja temast hoolitakse, see on kõige alus ja kui see on paigas ehk õpilase ja õpetaja vahelised suhted on head, siis on võimalik edasi minna ja siis laps õpib ka," leiab Kaisel.

Kontakt õpetaja ja õpilase vahel on alati kahepoolne ja seda peab ka laps ise tahtma. Mõne lapsega tuleb see Kaiseli sõnutsi kergemalt, mõni õpilane vajab aga rohkem aega. Õpetajana on talle tähtis näidata lapse käekäigu vastu siirast huvi ja hoida turvalist keskkonda.

"Oluline on see, et laps ei kardaks eksida, et ta julgeks teha vigu, et ta ei kardaks, et teised tema üle naerma hakkaks, kui midagi valesti läheb. Ja see on puhtalt õpetaja teha, et need hirmud maha võtta," sõnas koolijuht.

Metsküla koolis ei saa lapsed kuni kuuenda klassini numbrilisi hindeid ega sõnalisi hinnanguid, vaid naeru- ja nutunägusid. "Naerunäo saab siis, kui õpetaja tunneb, et laps on pingutanud ja panustanud. Nutunäo siis, kui õpetaja tunneb, et laps oleks pidanud rohkem pingutama ja vaeva nägema ning nende nutunägudega tuleb tegeleda ka."

Kui ülesanne, mille kallal noor pingutab, on täpselt nii paras, et lootusetuse tunnet ei teki, ei kao ka motivatsioon aine vastu huvi tunda, leiab koolijuht.

"Vahel võib lapsel tulla see lootusetuse tunne ka väga lihtsa ülesande puhul, sest kõik päevad ei ole vennad. Nii suurtel kui ka väikestel. Siis me jätame selle ülesande kõrvale. Täna oligi matemaatika tunnis üks pealtnäha väga lihtne ülesanne, olin lapse kõrval ja püüdsin teda abistada ja ta ütles, et see on nii raske ja ei tule välja. Siis ma selgitasin ja näitasin, aga ikka ei tulnud. Ütlesin, et pane see kinni, mine järgmise juurde. Kaks tundi hiljem oli meil uus matemaatika, me tegime uusi asju, võtsime selle ülesande uuesti lahti ja polnud probleemi."

Aju vajab tema sõnul tihtipeale aega ja vahel ongi targem mõned ülesanded mingiks ajaks rahule jätta. "Aga pingutused peavad olema parajad ja peab olema ka parajalt doseeritud positiivset tagasisidet. Ja julgustame lastesse enesekindluse süstimist, et see on raske, aga sa saad sellega hakkama ja kui tundub, et päris jänn kätte tuleb, siis ma olen olemas. Aju on nagu muskel, mida rohkem sa paned oma aju tööle, mida rohkem sa pingutad, seda paremaks see muutub õppimise juures."

See ei tähenda, et Metsküla kooli õpilased oleksid justkui vabaõppel. Nad teevad häid tulemusi olümpiaadidel ja on õppetöös edukad. Direktori sõnul ei ole kõrge olümpiaadikoht kunagi eesmärk, pigem on osalemine enese mõnus proovilepanek. Metsküla kooli õpetajate jaoks on olümpiaadid ka heaks näitajaks, kus nende õpilased võrreldes teiste koolide noortega parajasti on.

"Me alati rõhutame, et ei ole tähtis, kas jõuad kusikile kõrgele, vaid on tähtis, et lähed ja pingutad. Et kui olümpiaadil antakse matemaatikas aega kaks tundi ülesannete lahendamiseks, siis on tähtis, et sa lõpuni välja pingutad," rääkis Kaisel.

Elujõuline maakool

Metsküla algkool asub keset Matsalu rahvusparki ja mõistagi on keskkond kooliperele väga tähtsal kohal. Laste hommikune koolitee võib sisaldada endas kohtumisi metskitsedega ja kureparvi täis põldudega. Ühel viisil saavad lapsed loodusharidust õpetajatelt, teisalt aga iseseisvalt looduse keskel olles.

"Meil on pikad õuevahetunnid või praegu, kui on ilusad sügishommikud olnud, tulevad lapsed bussi pealt, neil on esimene tund vaba, nad viskavad oma kotid üle ukse koridori ja lähevad õue. See on oluline osa loodusharidusest, et laps tahab olla looduses, ta julgeb seal olla, tal on seal hea ja ta tunneb end turvaliselt," rõhutas koolijuht.

Ühiskond on Metsküla algkooli jätkamist valdavalt toetanud, ent leidub ka kriitikuid. Vastuseks neile ütleb Kaisel, et elu maal ei tohiks olla muinasjutt, vaid meie reaalsus. "See peaks olema riigi huvi, et Eestis elaks rahvastik igal pool ja mitte ainult linnades. Üks võimalus seda toetada on see, et väiksed koolid oleksid alles, eriti tuleb toetada elujõulisi maakoole," sõnas ta.

Ta ei pea õigeks väidet, et Metsküla kooli on kallis ülal pidada. "Üks koolide sulgemise väide, miks seda teha tuleb, on see, et raha on vähe. Kui seda on juba korrutatud üksjagu, siis vastasleer ehk meie – kes me tegelikult ei taha olla vastasleer, vaid koostööpartnerid –,  tõestasime ära, et vallal on kasulikum pidada Metsküla algkooli. Aga me räägime ainult kurtidele kõrvadele ja sealt tuleb mantrana vastu, et see on kallis, vald läheb saneerimisele, kui me ei pane neid koole kinni."

"Kui raha ei ole, saame kokku ja mõtleme koos, kust kokku hoida nii, et kõik jääksid ellu ja kõigil oleks süda rahul, et me saaksime koostöös ja rõõmsalt edasi minna. Meie vallas näib nii, et meilt võetakse kõik ära. Vähe sellest, et Metskülas on praegu põrandaalune kool, on meil ka põrandaalune raamatukogu, sest raamatukogu pandi ka kinni, aga see tegutseb meil niimoodi ühiskondlikult kasuliku töö korras," rääkis Kaisel.

Kaisel ei varjagi, et sellest kõigest ollakse väga häiritud ja kogemus on olnud kurnav. Ta ei soovi ühelegi Eesti kogukonnale seda, mida Metsküla kooli inimesed on pidanud läbi elama. Ent hakkamasaamise võti on tugev kogukond.

"Üksteist on meeletult toetatud ja mulle tundub, et me oleme suutnud jääda küllaltki tsiviliseerituks. Ma tunnen, et kui tuleks see kompromiss valla poolt, et olgu, saate selle aasta munitsipaalkoolina, et oleks aega see erakool luua, siis on terve meie kogukond valmis vallaga koostööd tegema ja unustama kogu selle ebaõigluse, mis meile tundub, et meile on tehtud," ütles ta.

Kaiseli sõnutsi tunnetavad lapsed juba päris pisikestena, et maailm võib olla ebaõiglane. Metsküla kooli õpilastele tuli see teadmine lähedalt kätte, kui kooli kinnipanemise otsus tuli.

"Ma pean oluliseks lapsed ära kuulata, mis mõtted neil sellega seoses on, ja siis koos arutada, mis väljapääsud ja lahendused oleksid. Meie kooli lapsed on saanud juba meeletu kodanikuhariduse tunni – kui me käisime 24. märtsil vallamaja ees piketti tegemas, siis lastel olid omajoonistatud plakatid ja paljud meisterdasid neid kodus omaalgatuslikult," sõnas koolijuht, lisades, et loodetavasti on tema õpilastel tulevikus selgroogu, et otsuseid oma sisemise õiglustunde järgi teha.

Kultuurisoovitus. "Kuna õpetajate päev on tulemas ja me oleme rääkinud ka natuke kooliuuendusest, siis soovitan üht raamatut, mida ise viimati lugesin – "Piirideta mõistus". See on selline raamat, mida peaks iga õpetaja olema lugenud ja sellest juhinduma töös lastega ja mitte ainult õpetajad, vaid ka lapsevanemad, et toetada oma lapsi kodutööde tegemisel," soovitab Kaisel.