Nostalgiaga ja viimasel ajal eriti just nõukanostalgiaga on keerulised lood. Mõnel on stiilipidudest isu täis, mõne jaoks on praegusel ajal kõik vene värgiga seotud lood ja laulud out ja mõned ei ole lihtsalt tagasivaatajad. Lisaks arvavad mõned, et rohepöörde ajal on autoralli kui selline juba iseenesest kohatu valdkond. Ja mõnda autoralli lihtsalt ei huvita.

Ometi julgen arvata, et kõik eelkirjeldatud inimesed jääksid filmi "Kurvilise tee legendid" lõppedes mõttesse ja tunneksid end üksjagu rikkamana. Miks? Sest selle kahetunnise kvaliteet­filmi tegijad ei poe vaatajale naha alla patriootlike lugudega nõukogude võimu õõnestamisest või magushaleda mälestuste heietamisega, vaid jutustavad meie endi seast pärit inimeste saatusest, kes tahtsid teha midagi väga hästi, teades, et päris suurde mängu on neil asja väga harva kui üldse.

1980-ndatel elasid inimesed tänapäevaga võrreldes ülimalt piiratud infoväljas ja kui praegu räägitakse nišistumisest, siis toona tundsid kõik eestlased (kui koolimajast oli vähemalt möödagi käidud ja kodus televiisor olemas) nii Anu Kaalu, Agu Aarnat kui Mikk Mikiveri. Ja loomulikult Allar-poissi (Levandit) ja Erika Salumäed, Heino Puustet ja Jaak Salumetsa.

Aga motosport (Luule Tull, Lembit Teesalu jt) ja autoralli ei kuulunudki justkui spordi alla, kuigi Toomas Uba luges "Spordisaates" nende tulemusi ja tegi "Spordiprismas" intervjuusid. See oli täiesti omaette maailm (on seda tegelikult tänaseni) ja rahvas hullus oma kangelaste peale, kellest võis vaid harva lehest lugeda ja kes oma spordiala iseloomu tõttu said võistlusolukorras rahva silma all olla vaid paar sekundit päevas.

Nii nagu eestlane teadis, mida tähendasid MAAP–PAIR, PAIS–RUMO, RUND–TING (noorematele ja päris noortele: need olid pruunikaanelise "Eesti nõukogude entsüklopeedia" köidete seljale trükitud märksõnad ja sellised raamatud vaatasid vastu igast raamaturiiulist), olid kõigile teada meie rallipaaride nimed: Õunpuu–Timusk, Raide–Valdek, Ohu–Diener, Soots–Putmaker. Veidi hiljem ka vennad Metsad, Raissar–Talvar ja Raidam–Mardisalu.

Kuna rallipiltidel on mehed sageli kiivriga või talvel mütsiga, ei pruugitud isegi teada, kuidas rallipanteoni jumalused välja näevad, aga teadmisest, et meie mehed on kiired, üldse kõige kiiremad N. Liidu roolikeerajad, läks rind kummi ja rõõmsaks. Sest ärgem unustagem: 1980-ndad oli kümnend, mil autosid hakkas küll tagauksest, küll "leti alt" jõudma ka tavaliste inimesteni. Autost sai staatuse sümbol, mis muu hulgas võis abistada ka liikumisel punktist A punkti B. Kui tänapäeval on näitajaks nullide rohkus auto hinnas, siis toona oli selleks auto omamine ise. Või vähemalt pidi sul olema mõni autoga tuttav.

Lisaks: 1980-ndatel käis autodega kaasas nende pidev putitamine. Kohati võis jääda mulje, et auto putitamise protsess garaaži juures oli isegi tähtsam kui lõpptulemus ehk töökorras ja liikuv auto. See sidus omaniku autoga emotsionaalselt kokku ja kui tänapäeval vaatavad paljud rallidel käijad autosid kui värvilisi ratastel atraktsioone, siis "vanasti" oskas ilmselt iga rallivaataja kaasa noogutada, kui keegi tema kõrval hakkas rääkima karbussist ja jagaja kaanest.

Veel kord: auto oli midagi enamat kui transpordivahend, kus keegi rooli keeras. Auto oli omaette kuningriik, mille valitseja staatus oli paljudele kättesaamatu, aga samas sai seda piisavalt lähedalt vaadata ja tunda end seega natukenegi valgustatud monarhi õukonda kuuluvat.

Ja siis see hääl, Are Elleri hääl. Tõenäoliselt on tervetel generatsioonidel mõni teema seotud seda meile vahendava häälega. Eurovisioon ja Marko Reikop. Suusatamine ja Lembitu Kuuse. "Aktuaalne kaamera" ja Marite Kallasmaa. Sama kehtib ka 1980-ndate ja Are Elleri rallihääle kohta. Ajaperiood, mil Eller rokkis, ei olnud üldse väga pikk, aga kuna iga spordiklipp teleekraanil oli sündmus, oli ta selle võrra tähtsam. Seda kuulates (ja vaadates toonaseid, veidi virvendavaid telekaadreid) meenusid mulle nii mõnedki olukorrad, kus neid vaadatud sai, ja tegelikult annab noorusajast meenuv häälekõla meile samasuguse turvatunde kui mälestus suveõhtul palli tagumisest ja seejärel kodus paksu võikihiga leiva söömisest.

Laias laastus on filmis kaks liini. Üks neist peegeldab tipprallimehe elu 1980-ndatel, teine räägib ja näitab nelja tolleaegse ralliauto taastamise lugu. Mõlemad liinid on jälgitavad, kohati küll mõningase pingutusega. Näiteks läheb autokaugel inimesel vahel järg käest, millise taastatava "pilli" kapoti või põhja all parajasti ollakse. Lõpuks on sellisele vaatajale kõik üks auto puha. (Vabandan nende ees, kelle silmis on selline suhtumine jumalatapp.) Aga igal juhul täiendavad need liinid teineteist sümpaatselt ja maitsekalt, kui jätta kõrvale filmi lõpus olev, uuesti lavastatud ralliepisood, mis mõjus pärast kahetunnist ajarännakut mõnevõrra võõrkehana.

Sageli on ajastu dokkides pildi osa varasemast tuttav. Klippe ei ole järel palju ja need on enamasti erinevates telesaadetes "katteks" ära kasutatud. Filmis on palju avastamisrõõmu, ajastu kroonikana on materjal hindamatu ja juba sellepärast on film vajalik, et nüüd on suur hulk kraamist ühes kohas koos. Tõenäoliselt on osa pildimaterjalist pärit sõitjate isiklikelt VHSi-riiulitelt, sest 1980-ndad oli juba väikest viisi isiklike kaamerate kümnend ja kui rallimehel on kaamera, siis jäädvustatakse ennekõike ikkagi rallit, mitte kirikuid ja linnavaateid.

Aega võttis Evelin Võigemasti häälega loetud minategelase tuvastamine, umbes kolmandiku peal jõudsin enda meelest õige vastuseni, aga filmi lõpus selgus, et eksisin, ja "punkt läks küsijale". Loovutan selle rõõmuga, sest minu hanitamine toimus veetleva elegantsiga.

Mingil hetkel hakkas tunduma, et hoolimata paratamatusest olla vaid vene värgi mutrike, olid inimestevahelised suhted paigas ja eestlased hoidsid alati kokku. Siiski pudenes rääkijate huulilt ka lauseid, millest võis järeldada, et aeg päris kõiki haavu ei paranda. Et suurde mängu saamiseks tuli olla eespool ka omadest ja et alati ei olnud määravaks kiirus, vaid "võimalikud kallutatud jõud struktuurides". See tekitas kohe küsimuse, kas filmitegijad oleksid pidanud urgitsema veelgi rohkem inimsuhetes ja klattima ära varsti juba poole sajandi taha jäävaid vastuolusid. Kas me jõuaksime siis lõpliku tõeni? Ma kahtlen.

Filmi kõige meeldejäävamad stseenid toimuvad aga olukordades, kus eesti mehed näitavad välja oma õrnu tundeid. Näiteks hetk, kui Hardi Mets istub oma korda tehtud Lada VFTSi rooli ja räägib lõhnadest ja helidest. Lapse- ja noorpõlves kogetud lõhnad jäävad meie tajusse igaveseks ja vahet pole, kas see on vanaema pannkookide, spordisaali higi järgi lõhnava riietusruumi või garaažis tuntud bensu, diisli või mõne muu mögla lõhn. See on olnud õrnas eas midagi erilist ja kuigi võib-olla vahepeal ununenud, tuletab end uuel kokkupuutel silmapilkselt meelde.

Mehed ja autod. Võib rääkida tõsist alfajuttu, aga häälekõlas on mingi seletamatu õrnus. Justkui räägiks oma kallimast. Või relvast. Või kitarrist. Igal juhul millestki, mis on osake sinust endast ja millest ilma jäämine võib tekitada parandamatu haava, mis võib armistuda, aga kui koorik maha tuleb, jääb jälg ikkagi näha.

Ja siis tunded, need pisarateni ulatuvad tunded. Eesti mehel üldiselt tundeid olla ei tohiks, sest see näitavat mehe nõrkust. Eriti meie filmikangelaste põlvkonna hulgas ja eriti-eriti veel juhul, kui nad tegelevad niivõrd "isase" spordialaga nagu autoralli. Filmis aga mehed nutavad, kes rohkem, kes vähem, ja tegelikult on see imeliselt ilus pilt: seitsmekümnendates mehed, silmad märjad. Sõitmas oma mälestustes noidsamu tolmuseid teid, adrenaliinitase punases. Need on ausad pisarad, mida filmitegijad on lihtsalt aeg-ajalt filmi sisse monteerinud, et "paremini jookseks."

Lõpus on laval ka Markko Märtin ja Ott Tänak. Kangelased täiesti uuel ajastul, kui autod on teised ja tegelikult kõik on teistsugune. Kuigi, arvan, ka nemad on sõltuvuses nendestsamadest lõhnadest ja helidest ning tunnevad end sama tsunfti osana, mille algatasid… jah, kes siis tegelikult? Kes on tegelikult "süüdi", et eestlane on nii hullult ralliusku? (1980-ndatel, pakun, oli ralli korvpalli järel populaarsuselt teisel kohal, nüüd, võimalik, on ta juba esimene.)

Aga Märtini lõik filmis on juba sellepärast hea, et praegu tunduvad Kaidi Kleini ja Eero Nõgene filmid üldse ainsad kohad, kus Märtinit näha ja kuulda saab. Veidi kunstlikud on Aavo Pikkuusi "eetrisekundid", sest võrreldes teistega saab tema rääkida tõesti vaid sekundeid. Ja kuigi ta pärast olümpiakuldse jalgrattakarjääri lõpetamist läks üle rallimaailma, siis päris suurde mängu ta siiski, ka Eesti-siseses hierarhias, ei jõudnud. Teisalt on ta olnud tervise tõttu suurest spordipildist viimasel ajal väljas ja tema olümpiakuldki võib nooremale generatsioonile üllatus olla. Ja et ta veel kõva rallimees oli… tegelikult vauuu!

Filmi kõige naljakam episood on aga sõna tiitris — "kaipunkt"; see tuleb tolleaegsest venekeelsest gaipunkt'ist (teede äärde ehitatud punastest tellistest majakesed, kus paiknesid mehitatud liiklusmiilitsate brigaadid) ja selle tõlkenüansi üle mõtisklemine näitas mulle selgelt, kui kaugel on meie praegune maailm filmis näidatust ja kui vähe on tänapäeval üldse märke ja märksõnu, mis kõigile ühtmoodi arusaadavad oleksid.

Aga ikkagi, miks peaks filmi vaatama inimene, kes ei ole "autopede" (termin, mis on eranditult positiivse alatooniga ja annab märku inimese piiritust kiindumusest selle ala vastu)? Sest film on ikkagi inimestest, mitte autodest. Inimsaatustest ja kui tinglikult siiski ka autodest, siis nemadki on selles filmis justkui inimesed, oma tunnete ja iseloomuga.

Kuid kas ka noorem inimene (jälle see vanainimeseving!) saab filmist abi, mõistmaks 1980-ndate rallifluidumit? Vajavad nad üldse abi, kui praegu on kolmteist korda aastas neljapäevast pühapäevani võimalik elada arvuti ja teleri vahendusel kaasa WRC-sarjale, kus "massinad" on võimsamad ja rahanumbrid suuremad? Pigem tuleb hoiduda info sisse uppumisest, kui kannatada selle puudumise all. Ma ei ole kindel, kas noored sellest rallimeestega seonduvast loost täielikult aru saavad, ja ehk ei peagi saama — eeldatavasti on neljakümne aasta pärast ka Ott Tänaku tegemisi mõnevõrra veider ekraanilt või mingilt selle aseainelt vaadata.

Aga omas ajas kinni olek on tegelikult tore. Mina jäin nostalgiast kenasti pisarat poetama ja ootan nüüd, et ette võetaks Pirita-Kose-Kloostrimetsa kurvilise tee legendid!