Kirjanik ise nimetad "Luna lugusid" tõestisündinud muinasjutuks. "Tegevuspaigaks olev aed on päriselt olemas, nagu ka viieaastane tüdruk Luna ja viimane kui üks tegelane raamatus. Kõik on aias põnev ja avastamisväärne, seda enam, et korraga on laps osaline putukate, lindude ja teiste aiaelanike tegemistes," selgitas ta ja lisas, et teos sobib hästi koolieelikutele ettelugemiseks, aga ka algklasside õpilastele.

Katkend:

Siilimamma

Korraga kuulis Luna kuskilt lähedalt kuivanud lehtede sahinat ja turtsumist. Tundus, et keegi liikus aia ääres kasvavate elupuude all. Tüdruk lükkas oksad ettevaatlikult kõrvale ja katsus tihedate põõsaste vahelt näha, kes seal toimetab.

Esialgu ei märganud ta kedagi, kuni kuulis hääle lähenemist ja nägi kahel jalal kõndivat Siili, kes enda ees suurte ratastega titekäru lükkas. Kui okaskera põõsa juurde jõudis, mille okste varjus Luna kükitas, keeras ta käru ringi ja astus lehtede sahinal tuldud teed tagasi.

"Kussu-kussu," sosistas Siiliema ja kiigutas käru kergelt üles-alla. "Jää ometi magama!"

Paistis, et Siililapse magamapanek oli juba tükk aega kestnud, sest käruratastest oli lehtede vahele lausa teerada tekkinud.

Kui Siilimamma uuesti Lunani jõudis, sosistas tüdruk vaikselt:

"Kas sul on abi vaja?"

Siil jäi seisma, vaatas otsivalt ringi, kuni nägi okste vahelt tüdruku suuri silmi ja valgeid kiharaid.

"Oih, tere päevast! Oleks tarvis küll! Ma olen täiesti kurnatud ja näljane," sosistas Siilimamma vastu. "See lindude kisa ajas mu pojukese üles, kui olin ta just magama saanud, ja öösel oli ta ühtepuhku üleval. Kui mu lapsuke nüüd lõunaunne ei jää, siis on õhtul suuremat sorti jonnimist oodata," kurtis Siiliema.

Luna arvas, et ta võiks siilikest kussutada küll.

"Kas ma võin teie lapse sülle võtta, kui ta nutma hakkab?" uuris Luna.

"No, kui midagi üle ei jää, eks siis võta. Ma käiks hea meelega korraks ära," pobises Siiliema ja kadus lehehunniku taha.

Luna laskus põlvili ja sirutas ennast käru poole. Ta nägi selles imearmsat pisikest siililast, kes teda oma tumepruunide läikivate silmadega uuris ja ei paistnud sugugi unine olevat.

"Kussu-kussu," sosistas tüdruk, nagu Siilimamma oli teinud, ja kiigutas titekäru edasi-tagasi. "Kussu-kussu!"

Siilipojale see ilmselgelt ei meeldinud, sest ta ajas kulmu kortsu ja hakkas peenikese häälega turtsuma, mis oli Luna meelest väga naljakas.

"Ära nüüd nutma hakka," palus laps. "Ma võtan su sülle ja laulan unelaulu."

Siilike oli nii pisike, et mahtus täpselt tüdruku peopessa. Luna tegi kerratõmbunud okaskerale pai ja imestas, et see polnud sugugi terav. Kui Luna unelaulu laulma hakkas, vajusid Siilipoja väikesed silmanööbid peagi kinni. Kuulda oli vaid vaikset nohinat.

Luna oli magavat Siililast tükk aega süles hoidnud ja otsustas ta nüüd vankrisse tagasi panna. Siilike liigutas ainult natuke nina ja magas magusasti edasi. Tüdruk vaatas otsivalt ringi, sest Siilimamma oli juba väga kaua ära olnud. Luna võttis väikese titevankri sülle ja liikus ettevaatlikult kuivanud lehtede sahisedes sinnapoole, kuhu oli näinud Siiliema kaduvat.

Väliköögi taga märkas tüdruk põõsa alla pandud hommikust pudrujääki ja Siilimammat keset seda hunnikut magamas, nina toidune. Vanaemal ja vanaisal oli komme hommikused pudrujäägid just sinna viia, lootuses, et ehk see meelitab siilid sööma. Just nii oligi juhtunud.

Kui Luna ligemale astus, praksatas ta jala all kuivanud puuoks, mille peale Siilimamma üles ärkas ja tüdrukut koos oma magava pojaga nägi.

"Lasin siin pudrul hea maitsta. Kõht sai täis ja tukk tuli peale," vabandas Siiliema, endal nina ikka veel purdune. "Näen, et said mu lapsukese magama. Tuhat tänu sulle selle eest!" sosistas Siil ja tõmbas käru endale lähemale.

"Pole tänu väärt," vastas Luna. "Võin teinegi kord teie lapsukest kussutada, kui vaja peaks olema."

"Jätan sinu pakkumise meelde, hea laps," ütles Siilimamma ja haigutas suure suuga.  "Ma usun, et tukastan siin pojakese kõrval veel natuke, kuni ta ärkab."

Luna jättis siilid lõunauinakut tegema ja suundus põõsaste alt välja päikese kätte.