Tehisaru on mitmekesine tööriist, mida saab kasutada väga erinevates valdkondades. Karjuse sõnul peavad aga haridusasutused lahendama nende kasutamist puudutavad eetilised ja pedagoogilised küsimused. "Kui õpilased automatiseeerivad kodutööde tegemise protsessi, siis nad võibolla jäävad ilma mingitest õppimiskogemustest," selgitab teadur ja lisab, et millegi selgeks õppimiseks, peab inimene ise harjutama, mitte laskma seda masinal teha enda eest. 

Karjuse sõnul tuleb sarnaselt võõrkeeletundides laialdaselt kasutusel olevale masintõlke teenusele Google Translate ka teistes ainetes õpilastele seletada, mis küsimusi on mõistlik lahendada tehisintellekti tööriistadega ja mida iseseisvalt. Õpetajatel lihtsustaks tehisaru kasutamine näiteks õppematerjalide ja harjutuste ettevalmistamist.

Selleks, et haridusasutusena konkuretssivõimeliseks jääda, peab paratamatult mingid muutused ellu viima. Karjuse arvates on haridusasutustel neli valikut, kuidas tehisarusse suhtuda.

Eiramine

Esimene, kõige odavam ja lihtsam valik on eirata tehisaru. Sellise lähenemise miinus oleks tekkiv ebavõrdsus õpilaste ettevalmistamisel tööturuks.

Valiku jätmine

Teine variant on teadvustada tehisaru võimalusi ning anda õpilastele oma valik tööriistade kasutamiseks. Karjus pakkus, et lahendus võib toimida täiskasvanutega, kuid põhikoolilast sellise valiku ette panna pole hea mõte.

Keelamine

Kolmas variant on tehisaru kasutamine ära keelata. Kuna tehisaru kasutamist kodutöödes kontrollida ei saa, peaks piirduma ainult klassiruumis õpetaja valvsa pilgu all kirjutatud töödega. Karjus selgitab, et tehisaru kirjutatud teksti puhul plagiaadi tuvastamine oleks võimatu, sest programmi iga väljund on unikaalne ning võrdlusmomenti teise tekstiga pole. Kirjalike tööde mahu piiramisel tekiks ka võimalus tuua õppekavadesse rohkem suulisi kontrolle ja eksameid. Selline lähenemine võib olla võimalus muuta ka osad hindamisviisid suuliseks, kuid süsteem oleks ka palju ajamahukam. 

Uuendamine

Neljas variant oleks õppekavad -ja ained teha ümber nii, et kõikvõimalikud ülesanded, mida on võimalik automatiseerida tehisaruga, oleksid piisavalt huvitavad, et õpilane eelistaks neid pigem ise teha kui tehisarule lahendamiseks anda.

Ka õpetaja saab tehisaru ära kasutada tööde hindamisel, kuid teaduri sõnul võib see ohustada inimese rolli õpetamises.

Karjus selgitas, et tehisaru kasutamisse tuleks suhtuda kui interaktiivsesse protsessi, kus eesmärk on töödelda saadud andmeid ja teha näiteks stiili-, teksti- või keelekorrektuure. Tasub arvestada, et tegu on tekstisüntesaatorite, mitte entsüklopeediliste andmebaasidega nagu Wikipedia. Masinate kasutusvõimalusi tuleks ka selgitada võttes arvesse inimeste erinevaid huve ja vajadusi.  

Kuna järgmine riikliku õppekava muutmine toimub alles 2029. aastal, soovitab Karjus koolidel ja õpetajatel antud autonoomia piirides ise õppekavasid uuendada. Seejuures tasub silmas pidada, et organisatsioonisiseselt lepitakse kokku ühised reeglid.