Veneetsia filmifestivalil parima stsenaariumi eest auhinna võitnud "El Conde" režissöör on Pablo Larraín, kes on võib-olla rohkem tuntud printsess Dianast rääkiva "Spenceri" (2021) ja JFK kaasast Jackie Kennedyst vändatud filmi "Jackie" (2016) lavastamise poolest. Ka "El Condes" on Tšiili režissöör oma filmi toetanud tõsielu tegelasele, keskendudes oma kodumaa ajaloost tuntud pikaajalisele diktaatorile Augusto Pinochet'le. Seekord on lavastaja aga asjad veidraks ajanud – tulemuseks mustast huumorist ja kergest gore'ist tilkuv vampiirifilm.

Konks on selles, et siin filmis on Pinochet vampiir, kes on otsustanud, et tahab peale 250 aastat elu lõpuks ära surra. Tuleb välja, et vanamees on natuke solvunud, et teda süüdistati sadades kuritegudes, mõrvades, korruptsioonis, varguses, mida ta oma valitsusajal läbi viis ja mille tõttu ta oma surma pidi lavastama ja taanduma kuskile Tšiili kõrbe elama.

Kolkas elamine on vampiirilt aga eluisu võtnud. Kuuldus kindrali surmasoovist jõuab mehe lasteni, kes muideks kõik on täiesti tavalised inimesed, kaasa arvatud Pinochet' naine, kes kõik vana kindrali pärandusest osa ihkavad saada. Selleks palgatakse endale appi raamatupidaja-nunn, kes varad üle aitaks lugeda ja võimalusel saatana kindralist välja ajaks, teisisõnu teiba südamesse lööks, et vampiir lõpuks surra võiks. Kuid katoliku kirikul on selle kõige kõrval ka oma agenda.

Must-valgelt üles võetud filmis, mille tegevus leiab aset peamiselt kindrali lagunevas kolkarantšos, mängitakse tühjuse ja räämasuse esteetikaga, mis mõjub üksildaselt, võikalt, masendavalt. Seda saadab keelpillimuusika, mis lisab vahel helgemat, vahel süngemat tooni filmi atmosfäärile. Heliribalt võib Vivaldi aastaaegade kõrvalt leida näiteks Arvo Pärdi "Tabula Rasa". 

Tegu on veidra arthouse'i musternäitega: on olemas masendav lokatsioon, nukker klassikaline muusika, veider süžee, omapärane kuiv huumor ja kunstiliselt väärtuslik kaameratöö. Lahedalt on kujutatud erinevad vampiiride lendamist kujutavad stseenid, mis mõjuvad poeetiliselt, kohati peeterpaanilikult. Vampiirid on aga naeruväärselt pirtsakad vere suhtes, mida nad tarbivad, ning südameid purustatakse kannmikseris. Keldrisse veresmuuti järele tatsuv kindral on nagu moosi järele roniv maias vanaisa.

Ühelt poolt keerleb suur osa filmist igipõlise ahnuse teema ümber, avaldugu see siis kindrali täiskasvanud ärahellitatud nuga selga löövates päranduse üle jagelevates lastes, kes võiks seetõttu ka samahästi sümboolsed vampiirid olla, või teenriga afääri pidavas laste emas või siis samamoodi raha järgi janunevas katoliku kirikus. Kedagi ei huvita, kust raha tuleb. Nagu ütles Rooma keiser Vespasianus: non olet, raha ei haise.

Teiselt poolt paistab selgelt välja ka soov teha poliitilisema maiguga satiiri. Palju on viiteid Tšiili enda poliitilisele ajaloole, mis olid varmad kõrvust mööda lendama, kui asjaga eriti kursis pole. Laias laastus on vampiirid samastatud mõrvarlike diktaatoritega, kes tapsid oma võimu säilitamiseks, või teisisõnu vampiiriliku elujõu hoidmiseks tuhandeid inimesi, imesid oma riigid varadest tühjaks ja jätsid inimesed vaesusesse virelema. Sama hästi võiks Pinochet asemel olla Putin, kes samuti ei näi vananevat ja jätkab arutut verevalamist ning sööb inimeste südameid õhtusöögiks.

Selles mõttes pole ka imestada, kui loosse sekkub ajalooliselt vastuoluline Margaret Thatcher, kelle häält vaataja filmi esimeses poole nimetu loojutustaja rollis kuuleb. Tuleb välja, et ka endine Ühendkuningriikide peaminister on vampiir ja peale selle Pinochet ema, kes nähes, kuidas kindral enda asjadega üldse hakkama ei saa, lendab ise kohale, et asjad raudsele leedile kohaselt paika seada.

See kõik on küllaltki tobe, aga samas ka meeletult naljakas. Thatcher ja Pinochet käisid seejuures ka päriselus läbi seoses Falklandi sõjaga. Ja võib spekuleerida, millele Larraín sellega viidata võib, kui ta neoliberaalse majanduspoliitika reklaamnäost on teinud autoritaarse riigijuhi ema. Seega vampiire leidub lisaks diktaatoritele ka demokraatide ja poliitikute seas.

Peab tunnistama, et märkamatult on mööda läinud aasta hetkest, mil otsustasin oma Netflixi tellimuse tühistada ja vahetada see Disney Plusi teenuse vastu. Tundus, et Netflix on alla käinud, ilmus üksnes keskmiseid või alla selle kiirtoidufilme, Disney platvorm meelitas aga odavama hinna, "Simpsonite" ja Wes Andersoni kollektsiooniga.

Kuid vähemasti hetkel on Netflix mind enda juurde tagasi meelitanud, kuna lisaks "El Condele" on septembri lõpus terendamas ka Wes Andersoni Roald Dahli juttude põhjal valminud lühifilmide kogumik. Selliste veidramate kunstifilmide Netflixi ilmumine on minu arvates igati oodatud ja väga lahe. Palun veel.