Kevadõhtu, ma istun kitsas valgusvihus oma hämara magamistoa aknalaual. Poisid mängivad maja taga korvpalli. Nende korrapäratute pallipõrgatuste kaja seguneb liiklusvoo ühtlase kohinaga, omandades seeläbi peaaegu meditatiivse rütmi. Kuldkollane õhtuvalgus langeb just nõnda mu peale ning korraga leian end ühest teisest kevadõhtust, ühest võõrast ajast. Piiri mälestuste ja kujutluse vahel ei ole, kõik on korraga tõeline ja unenäoline. Sarnase ajas ning ruumis triivimise tunde kutsub esile Ilya Kaminsky luulekogu "Odessa tantsud".

Kui peaksin Kaminsky esimest luulekogu kirjeldama üksnes ühe sõnaga, siis vahest olekski selleks "rütm". See on rütm, mis võnkuva niidina traageldab kokku mälestus- ja kujutluspildid kirjaniku sünnilinnast Odessast, ammusurnud luuletajate eludest ning eneseotsinguist kohanemisraskuste kiuste.

Ilya Kaminsky, kes sündis 1977. aastal tollases Nõukogude Ukrainas, on alates 1993. aastast elanud Ameerika Ühendriikides, kuhu ta perekond pärast varjupaiga taotlemist pidama jäi. Eksiil ja kodumaatus on motiivid, mille kaudu Kaminsky ulatab ajas käe sellistele möödunud sajandi luuletajatele nagu Ossip Mandelštam, Jossif Brodski, Paul Celan ning Marina Tsvetajeva: "Lähen tagasi Leningradi, aastasse 1964, et temaga kokku saada," kirjutab ta lehekülgedel, mis pühendatud Brodskile (lk 45). "Ta ei pannud pahaks, et on tegelane minu lugudes, mis on kirjutatud keeles, mida tema kunagi ei õppinud," seisab austusavalduses Celanile (lk 43). Kuigi tegemist on eleegiatega, kangastuvad need kirjanikud vaimusilmas siiski elavatena, otsekui aktiivses dialoogis Kaminsky endaga.

Kaminsky, vabastatuna nii geograafilistest kui ajalistest ahelatest, võtab lugeja kaasa oma unenäolisele rännakule, kus avaneb isiklik side mainitud luuletajatega, aga ka kodumaalt lahkuma sunnitud ning laia ilma paisatud inimese raskemeelsus ja identiteediotsing (näiteks Marina Tsvetajeva nime kandva luuletuse avaridades: "Üks kummaline silp igas reas: ta ärkab seal / nagu kajakas, maa ja taeva / vahele kistud." (lk 48)).

Kuigi Kaminsky kaotas nõukogude arstide hooletuse tõttu nelja-aastaselt suure osa oma kuulmisest, on tema luulekeel meloodiline, peaaegu musikaalne. "Minu saladus: jäin nelja-aastaselt kurdiks. Kui kuulmine kadus, hakkasin hääli nägema," sõnab ta ise luulekogu alguses (lk 5) justkui ennetavalt. Pildi- ja helikeel sulavad Kaminsky luuletustes ühte, moodustades rikkalikke kujundeid ning selle salapärase rütmi, mis tema kirjutistele nõnda omane näib olevat. Seetõttu on mõistetav ka tantsimise kujundi kordumine raamatus – on seegi ju teatavas mõttes kujundite ning rütmikeele süntees.

Kaminsky käsutuses saab tantsust jõuline metafoor. Kogu esimeses osas, mis episoodiliste fragmentide kaudu loob lugejale kujutluspildi autori sünnilinnast Odessast, esineb tants justkui mälu ja mäletamise tööriistana. "Naeru kiituseks" kirjeldab vahedalt põlvkondadevahelist mälu: "Kuid vihkamise salajane ajalugu – ühe inimese vaikus / kestab edasi teiste kehades – kui tantsime, et mitte kukkuda" (lk 6). Luuletus, mis kannab raamatuga sama pealkirja, pakub aga nukralt nostalgilise tantsukujundi: "Öö riietas meid lahti (mõõtsin / tema pulssi), mu ema tantsis, ta täitis mineviku / virsikute ja vormiroogadega." (lk 13)

Natalja-nimelisele naisele pühendatud peatükis omandab tants aga tunduvalt õrnema, veidi kahetseva-igatseva mõõtme: "Tühjas poes, tantsides lettide vahel, mis on täis suhkrustatud kreeka pähkleid ja kuivatatud aednelke, kus kõrguvad piparmündikommide ja meega immutatud kirsside kastid, sosistame üksteisele kõige tõelisemaid lugusid, sest meil on kombeks asju välja mõelda." (lk 31) Kaminsky on armastusest kirjutades intiimne, võiks öelda, et oma pühendumuses peaaegu religioosne, näiteks ridades "Issand, sa leiad meid üles, tema on kinnisilmi tantsiv naine / ja mina mees, kes temaga vaidleb / öökappide ja laudade ja toolide vahel" (lk 36). Tants ei ole siin enam üksnes sild mineviku ja oleviku vahel, sellest saab kui palvus, pöördumine igaviku poole. Sealjuures välistavad aga liigse paatose kavalalt autori enda joonealused kommentaarid Natalja-luuletusele, luues vestluses iseendaga mitmehäälse narratiivi: "Sellel leheküljel on keegi teine, ta kirjutab. Püüan sõrmi väledamalt liigutada, kiiremini kui see naine." (lk 34)

Ning naastes peatükkide juurde, mis pühendatud autori jaoks olulistele luuletajatele, saame küsida – on's mänguline dialoog Kaminsky ja tema eeskujude vahel midagi muud kui tants? Ta manab esile erksad mälupildid, astub erinevatesse rollidesse (näiteks eleegia Mandelštamile kulgeb osaliselt läbi Nadežda Mandelštami sisemaailma), pikib poeetiliste värsside vahele igapäevaseid kõrvalepõikeid (näiteks kurgisupi retsept "Musica Humanas"). Tulemuseks on voolav ja kohati irooniline tekst, mis iga ülelugemisega end mõnest uuest küljest näitab.

Luulekogu lõppeb "Ülistusega". Üleva pealkirja taga peituvad värsid, milles Kaminsky põimib kokku mälestused ja elu õppetunnid ning jõuab, vähemalt näiliselt, kibemagusa leppimiseni. Just siin näib ta eriliselt vahetu, võib-olla veidi väsinud ja nukker: "Üks naine palub öösel õnneliku lõpuga lugu. / Mul pole ühtki. Lähen koju // nagu põgenik ja muutun kummituseks, / kes otsib maju, kus ta on elanud." (lk 54) Sisekaemuslik mõtisklus perekonna, kodu ning nostalgia teemadel on ilus noot, millel luulekogu lõpetada; selle aus ja haavatav toon paneb aga tahtma raamatu sulgemise asemel algusesse tagasi pöörduda. Nõnda olekski vahest paslik lõpetada sõnadega kogu avanud "Autori palvest" (lk 1): "Võin tantsida unes ja naerda // peegli ees. / Isegi uni on palve, mu jumal, // ma ülistan sinu hullust ja räägin / keeles, mis pole minu, // räägin muusikast, mis meid äratab, muusikast / mille sees liigume."