Ilya Kaminsky on Ukraina päritolu Ameerika luuletaja, kelle debüütkogu "Odessa tantsud" ("Dancing in Odessa") ilmus 2004. aastal. Teos on pühendatud Odessale, mis on ühtaegu tõeline koht – autori sünnilinn – kui ka kujuteldav paik, kus põimuvad mälestused, kujutluspildid ja jutustatud lood.

Kaminsky teine luulekogu "Kurtide vabariik" ("Deaf Republic", 2019) ilmus Carolina Pihelga tõlkes Loomingu Raamatukogus (32–33/2020). Värske kogumiku "Odessa tantsud" on toimetanud Hasso Krull ja kujundanud Triinu Kööba.

Katkend:

Minu ema tango

 Näen, kuidas tema aknad on vihmaga pärani lahti, pesu ripub akna taga –

sünnipäevaks tõi ta mulle metsiku poni, ratsutas tema seljas,

valge poni kaheksandal korrusel.

"Ja kus me teda hoidma hakkame?" "Rõdul!"

Poni hirnus rõdu peal poolteist kuud.

Minu elu keskpunkt: mu ema tantsud,

jah, siinsamas, nagu lapsepõlveski, ema

palub mul kirjeldada õnne trepiastmeid –

ta räägib suppidest, nende peale on tal kätt,

kui kiiresti ta sahmib alustasside- ja

rätikurügementide vahel – liikumatult

avab ja sulgeb ta uksi.

Aga mis oli õnn? Poni rõdu peal!

Minu ema minevik, mantel, mida ta õlgadel kandis.

Tõmban telgjoone läbi selle pärastlõuna,

et näha, kuidas ta kuuekümneneselt võõra keelega kurameerib –

noor, mitte enam noor – minu ema

laseb kaheksandal korrusel poniga galoppi.

Temast saab võõras ja ta näitleb iseend, teeb lahti

kõik, mis kinni, paneb kinni kõik, mis lahti.

Odessa tantsud

Seda linna valitsevad tuvid ja varesed – kesklinnas tuvid, aga turul varesed. Kurt poiss luges üle, kui palju on tema naabri tagaaias linde, kokku tuli neljakohaline arv. Ta helistas sellel numbril ja avaldas armastust häälele, mis kõne vastu võttis.

Minu saladus: jäin nelja-aastaselt kurdiks. Kui kuulmine kadus, hakkasin hääli nägema. Rahvast täis trollis ütles ühekäeline mees, et mu elu olevat müstilisel moel seotud minu riigi ajalooga. Ometi pole minu riiki võimalik leida, kodanikud kohtuvad unenäos, et korraldada valimisi. Nende nägusid mees ei kirjeldanud, ütles ainult paar nime: Roland, Aladdin, Sinbad.

Rändmuusikud

Alguses oli meri – me kuulsime murdlaineid oma hingetõmmete sees, olime kindlad, et meie soontes voolab merevesi.

Linn, millele tõid kuulsuse purjus rätsepad, rabide hiiglaslikud mausoleumid, hobusevargad ja hobuseomanikud, kõige enam aga täidetud küpsekala. Odessas hõlmas keel alati žeste – võimatu oli kelleltki teed küsida, kui ta käed olid täis. Mina ükskord proovisin: mehel oli kaks suurt arbuusi, kummagi kaenla all. Aga mida rohkem ma küsisin, seda punasemaks tõmbus tema nägu, kuni oih! üks arbuus kukkuski maha, sest ta püüdis jutu käigus žestikuleerida. Mees oli umbes viiekümnene ega olnud pettunud, vahtides mahlast arbuusiliha kõnnitee peal. Ta naeris nagu kõige tõsisem laps, keda olen kunagi kohanud, ja jutustas mulle loo riigist, kus kõik olid kurdid.