S: Donika Kelly luulekogu "Bestiaarium" on lugu paranemise võimalikkusest. Narratiiv juhib lugejat läbi lapsepõlvekodu, üle söötis põldude ja läbi kuiva kõrbe, üle kivide ja kändude. Iga järgnev luuletus sunnib lüürilist subjekti aina sügavamalt ja mitmetahulisemalt avama traumaatilisi minevikukihistusi ning nende häirivat kohalolu olevikus. Iga lähisuhe tuletab subjektile kriipivalt meelde, kuidas isa teda lapsepõlves seksuaalselt väärkohtles, ning esilekerkivad mälestused sunnivad teda ajas tagasi pöörduma. Töö traumaga tähendab raugematut tööd ka iseendaga ning selle käigus muundub lüüriline subjekt ühest olendist teiseks, liigub erinevate olekute ja meeleseisundite vahel, kusjuures muutumine on kord tahtlik, kord tahtmatu. Ent vaevaline rännak viib luulekogu lõpuks seisundini, kus saab kergemalt ja värskemalt hingata, jätta vana valu selja taha ning avada siiani lukustatud toad.

S: ok a see pole tegelt nii diip nagu. v mis? ta ei ütle rohkem midagi ju. ses suhtes muidugi on point tähtis a mingi keerukus on nagu täiega puudu.

S: Vastupidi, mulle tundub just, et "Bestiaarium" ei avane esmalugemisel sellepärast, et tekst on nii mitmekihiline, et muutub põnevalt krüptiliseks. Või mis sind õigupoolest häiris?

S: see krüptilisus polnd üldse huvitav. lslt segane. ja siis ongi nii et mu meelest pole see kogu üksikluuletustena üldse väga hea. või naguu. 43 luuletusest suhtkoht meeldis mulle esimesel ringil mingi 7. ja just sellepärast et nad polnd ülejäänud luuletuste kontekstita tühjad v krüptilised vms. muu on pigem mittemidagiütlev. ei lase ligi kah. (või on asi tõlkes??) samas nt lapsepõlveluuletused on jummala loetavad (lk 14 ja lk 62), saab ka ilma ülejäänd koguta aru mis toimub. geiporr (lk 66) kah loetav a ikkagi juba siin aitab kontekst nii palju. et miks see nii suur asi on et lüüriline subjekt onab ja räägib sellest otsesõnu sest see et varasemalt on seksiga seotud hirm ja trauma lahti kirjutatud võimendab kogu värki.

S: Aga luulekogusid, mis toimivad pigem kontseptuaalse tervikuna, mitte hiilgavate üksiktekstide kogumikuna, on ju Eestis viimastel aastatel hulgaliselt ilmunud. Näiteks Värske Raamatu sarjas "Bestiaariumist" mõni trükis varasem "Linna laul" (2020), Joosep Vesselovi lüroeepiline poeem, milles üksikute motiivide tähendus kuhjub ja kujuneb mitme teksti vältel. Või Tõnis Vilu luulekogud (näiteks "Kink psühholoogile" (2016) ja "Tundekasvatus" (2020)), mis haakuvad "Bestiaariumiga" ka selle poolest, et luuletustest kujuneb vaimse tervise ümber koonduv haigusnarratiiv. Paar aastat tagasi  ilmus  "Bestiaariumile" vormiliselt väga sarnane luuleteos, Ilya Kaminsky "Kurtide vabariik" (2019, eesti keeles 2020), milles moodustub üksiktekstidest lugu kujuteldavast Vassenka linnast ning selle elanike kollektiivsest ja individuaalsest sõjatraumast. Nii "Kurtide vabariigi" kui ka "Bestiaariumi" luuletustes vahelduvad mitmuslik meie ja ainuline mina, misläbi joonistub esimeses välja kollektiivse trauma mõju üksikisikule, Kelly teoses aga üksikisiku trauma mõju kogu järgnevale elule ja suhetele. Rääkimata sellest, et mõlemas luulekogus seotakse tekstid tervikuks kahe ülejäänutest eraldiseisva luuletusega raamatu alguses ja lõpus: "Kurtide vabariigi" raamtekstid loovad  paralleeli Vassenka linnarahva seisukorra ja nüüdisaegse USA ühiskondlike lõhede vahel, "Bestiaariumis" aga viitavad raamtekstid "Läände" ja "Tagasi itta" luuletuste sisemisele liikumisele oleviku ja mineviku vahel, muutes ajalise rännaku konkreetsete ilmakaarte abil ka ruumiliseks liikumiseks looduslikul maastikul. Ühesõnaga pean silmas seda, et eestikeelsel luulelugejal võiksid eeldatavasti olla tööriistad, millega end Kelly luulekogust läbi närida, kuna viimasel ajal on ka meil ilmunud mitmeid sarnase vormiga luulekogusid.

S: mnjaa sessuhtes ma ikkagi kuidagi alles raamatu teises pooles sain pihta et peaks nagu kõiki sümboleid kokku lugema a siis olid juba osad asjad meelest läind ja kui ns lugeda siis ei oska nagu oodata et ahhaa nüüd peaks k o g u luulekogu konteksti arvestama. samas vilu ja vesselov kellest sa juba rääkisid olid küll terviku sättinud kuidagi nii et sai ruttu aru et jep seal mingi narratiiv ja läheb kuidagi kokku. kaminskyl ju ka nagu peale raamteksti on se mingi tegelaste loetelu et sa saad aru et luulekogu matkib näidendit ja on nagu üks lugu. äkki bestiaariumil võiks teistsugune eessõna olla vms sest selle praeguse eessõnaga mingii ta nagu annab liiga palju ja samas liiga vähe kätte. no nt lk 5 ta ütleb seal umbes täpselt nagu "trauma muudab ka donika lüürilise mina ebamaiseks olendiks. asetades näole maski, muutes enda kuju võib jõuda valule lähemale, kui muidu julgeks ja suudaks." lugesin seda ja siis kohe läksin krampi et aa nüüd peangi nii täpses raamis lugedes tõlgendama ja samas ei saand aru kuidas igast erinevad hääled tervikuna päriselt tööle peaksid hakkama. eessõna nagu tõlgendab sisu su eest ära.

S: Jah, võib-olla võiks eessõna pigem järelsõnaks panna, lasta tekstil enne iseenda eest kõnelda. Võtame kasvõi sellesama subjekti sisemise paljususe, millest me mõlemad juba rääkinud oleme ja mis kogu luulekogu vältel tähenduslikku rolli mängib. Iseenesest tuleb see juba esimeses raamluuletuses välja. Lüüriline subjekt on "olnud koduks kõikidele hulkuvatele asjadele" (lk 9), temas elavad erinevad loomad, talle on talumatu olla inimene. Luuletuses "Seal tehakse naine lahti. Seal pannakse ta kinni" muutub pilt juba konkreetsemaks – mees lõikab naise rinnakorvi lahti ning poeb sinna füüsiliselt sisse, "[m]ehest on saanud ta süda / ja kopsud ja kõht, milleta ta kõngeks" (lk 15). Ning lõplik mitmestumine toimub järgmises luuletuses "Armastusluuletus: kimäär". Minategelane on kahene ("Pidasin end lõviks ja maoks. Pidasin / end kehaks, millest piisab kahele" (lk 16)), ent nagu kimääril, kelle seljast kasvab kitse pea, kolmestub ka lüüriline subjekt – tema seljast tungib mökitades välja kits, kes on sillaks tema ja trauma vahel. Uus armastatu toob esile isa põhjustatud usaldamatuse ja sügava ebakindluse ning sunnib nõnda selle traumaga silmitsi seisma. Nii kehtestatakse kolmesus, järgnevates tekstides on pidevalt kohal subjekt, tema soov armastada või tema armastatu ning mälestus isast nende kahe taustal. See paljusus avaldub eriti tugevalt teistes hübriidsetest bestiaariumiloomadest (näiteks Pegasosest, kentaurist ja saatürist) kõnelevates luuletustes, mis moodustavad niinimetatud armastusluuletuste seeria.

Ja siis murrab "Armastusluuletus: libahunt" senise mustri – libahunt ei koosne eri loomade kehaosadest, vaid on muunduv olend, kes saab korraga olla vaid inimene või hunt. Metamorfoos on brutaalne ning kontrollimatu, ometi ihaldatav ("soovid, et su selg lõheneks. / Soovid, et mantel lõhkeks su ihul. / Oled kannatamatu. [—] Kuu on noor ja noor on ka sinu iha // olla nii raske kui vähegi saad." (lk 54)). Lüürilisel subjektil tekib soov jõuda raskuse ja jõulisuse kaudu armastuseni. Traumareaktsioonina paneb see aga subjekti suhestuma oma vägivaldse isaga ning luuletuses "Armastusluuletus: greif" tulebki viimaks tema koletislikkus välja: "Nii, / las ma hoian sind / oma käpa vahel. / Küüniste vahel" (lk 59). Lüüriline subjekt pelgab muutuda isa sarnaseks ning iga vähegi jõulisem samm paneb teda end vägivallatsejana tundma. Koletiseks muutubki ta vaid seetõttu, et kardab, nagu vihjab ka luulekogu moto: "Koletised on hirmul… Seetõttu nad koletised ongi". "Armastusluuletus: Donika" toob aga lüürilise subjekti endasse tagasi. Järsku pole ta enam hübriid, vaid tema ise, üksildane ja abitu, ning ehkki isa painest vabanenud, vajab ta edasi liikumisel ja ise hakkama saamisel ikkagi tuge. "Armastusluuletus: Minotaurus" viib viimaks vabanemiseni ("Jätan hinge, mis oli kord kellegi teise, / kord minu enda oma" (lk 68)), trauma ei juhi enam lüürilise subjekti elu.

S: njah aga ikkagi kuidagi nagu hüplik on see luulekogu. et nagu see tekstidevaheline huvitav tähendusvõrgustik mis sa kirjeldad ei tule välja sest kui loen luulekogu siis ma ei hakka ju kohe sealt suurt lugu otsima. sest mumst see kogu jupiti lugedes pigem ei lähe tööle ja ned seosed mis sa mainid jäävad hämaraks. no mai saa ju aru miks read lk 49 "ma ei ole kohanud ühtegi nii metsikut põldu / kui sinu süda" on head. kujundid on natuke lamedad vist. kui hakkasin luulekogu edasitagasi lappama siis alles muutusid need põld ja süda kuidagi huvitavalt tähenduslikeks. keeleliselt ka ei vigurda eriti. ja siis kuidagi nagu ei lähegi ei kõla ega kujutluspildi tasandil korralikult käima. a ja see ka et kogu aeg on veits nagu erinev see et kas tekstis räägib keegi mina või hoopis sina v meie jaja hästi palju tekste olid käskivas kõneviisis ka??

S: Olgu, aga hüplikkus ja fragmenteeritus ongi ju traumakirjandusele omased! "Bestiaariumis" kasutatakse näiteks meievormi mõnikord oma perest või kogukonnast rääkides, aga vahel väljendab see hoopis subjekti sisemist paljusust. Ja palju keelelisi trikke teos tõesti ei tee, aga näiteks seesama isikuline asesõna võib lausa ühe luuletuse vältel muutuda ja nii avaldub muundumine ainulisest olekust mitmeseks korraga semantilisel ja grammatilisel tasandil: "[m]iski tungis välja mu seljast [—] Kuidas me küll // sündides lärmasime" (lk 16). Vahepeal kitsendab subjekt ootamatult asesõna hõlmavust – "Ütleme küll meie. Aga mina räägin endast" (lk 18) –, justkui kohkuks ta poole luuletuse pealt tagasi, peljates et tema kogemus pole üldistusvõimeline. Eriti põnev on aga see, kuidas sinavorm pöördub tihti korraga nii lüürilise subjekti enda kui ka temaga sarnase kogemusega lugeja poole ("Keeldu vanadest mõõdupuudest. / Usalda hoopis oma olemuse kõmisevat / kõnnumaad." (lk 9)). Selline kaasav pöördumine aitab lugejal luulega tugevamalt suhestuda, leida paralleelid oma kogemuse ja tekstis väljendatu vahel. Luulekogu lõpu poole tähistavad nii "sina" kui ka "meie" üha enam kedagi konkreetset, kelleni lüüriline subjekt jõuda püüab, kuna traumaatiline minevik on suuresti läbi töötatud ning ei lukusta subjekti enam halvavalt iseendasse. Samuti kõneleb ta enesest luulekogu lõpus üha sagedamini distantseeritud sinavormi asemel kindlameelses minavormis.

Nõnda on autor väga lihtsa grammatilise nüansiga loonud keeruka ja mitmetasandilise terviku, kus lüüriline subjekt liigub pidevalt ainsuse ja mitmuse vahel, suhestub või lausa kehastub erinevateks loomadeks ja hübriidseteks mütoloogilisteks olenditeks, seejuures on need vaid paar näidet "Bestiaariumi" poeetilistest nüanssidest. Metamorfoosne olek areneb luulekogu käigus kontrollimatust toimetulekumehhanismist oskuseks, mida subjekt valitseb: "Põhja poolt tagasi sõites õpime eristama / põdra, hirve, metskitse, antiloobi / keerdus ja harunevaid sarvi." (lk 73) Ning lugeja, kes vaevalise rännaku kaasa on teinud, saab ühineda viimasel leheküljel tema lauluga

S&S (lauldes leheküljelt 73): olen veerev veerpõõsas